Kaks täiesti vastandlikku arvamuslugu relvade omamise teemal, üks Postimehes Jüri Estamilt, teine Päevalehes Jeffery Sachsilt. Soovitan mõlemat lugeda ja natuke mõelda sellele, mis siis näitab inimese vabadust ja mis vabadusega kaasneb või peaks kaasnema.
Lisan hiljem siia oma mõtteid ka kui päevatöö valmis saab.
Michal astus tagasi
Uudis, mis oleks pidanud ilmuma umbes juunis või juulis. Täpselt siis, kuu pärast Meikari arvamuslugu, oleks pidanud nutikas minister taipama, et hea oleks korraks kõrvale astuda. Aga ei astunud ja nüüd on lootusetult hilja, sest valetamisskandaal on juba ammu paisunud üldisemaks usaldamatuse skandaaliks ja ainuüksi Michal enam pingeid maha ei võta. Kui Michal oli kindel, et tema midagi valesti teinud ei ole, miks ta siis ometi oma kohale jäi? Praegu oleks võinud oma volitused taastada, sest uurimine on lõpetatud. Ja olekski olnud kõik – ei olnud midagi valesti, nagu Michal ütles, ja jätkab ametis. Jääb üle ainult arvata, et Michal ega ülejäänud Reformierakond ei olnud üldse kindlad, et puhtalt pääsetakse.
Reformierakonna reiting kukub
Paistab siiski, et mingi erinevus Keskerakonna ja Reformierakonna ning nende valijate vahel on. Savisaare jamad ei mõju valijatele kohe üldse, reiting pigem tõuseb. Reformi puhul kui alguses paistis, et reiting samuti ei lange, siis väikese lõtkuga hakkas see siiski kukkuma. Heameelt teeb, et inimestele siiski lähevad sellised skandaalid korda ja oma arvamust ka väljendatakse. Paha tuju tekitab see, et kahjuks on tõsi see, mida poliitikud ise kinnitada ei julge – reiting on A ja O. Kõige alus. Kõigepealt oli reiting, siis tuli Suur Pauk ning seejärel hakkas universum paisuma, tekkisid tähed. Vaadake uudiseid tagantjärgi. Seni kuni reiting püsis, oli jutt hoopis teistsugune kui praegu. Veel märkate, et retoorikamuutused tulid alati paar nädalat enne järgmist uuringut, mis tähendab, et tulemused lekivad. Aga nii või teisiti, ei inimesed tänaval, meeleavaldused, petitsioonid, hartad ega jääkeldrid ei mõjuta – ainult reiting.
Kaitseväe säästuarengukava
Sel nädalal lekkis üsna laialdaselt kaitseväe uus kümneaastane arengukava, millest selgub tõde selle kohta, mida Eestis tegelikult kahe SKP protsendi eest saab. Kaitseväe neli aastat tagasi loodud illusioonid kopteritest tankideni, sõjaväelinnakutest oma õhuväeni kriipustatakse kõik maha. Ja seni on kuulda valdavalt kiitvaid kommentaare, sest see, mis buumiaja kirja sai oli tõesti väheke liiga ambitsioonikas. Kahtlusi tekitav vaid otsus jätta ära Jägala sõjaväelinnak, mis oleks koondanud mitmeid väeosi ja sedasi tõenäoliselt pikemas perspektiivis toonud kokkuhoidu. Mereväe karm otsus müüa lipulaev „Admiral Pitka“ ja õhuväe kärpimine sisuliselt miinimumi teevad küll kurvaks. Aga kui raha ei ole, ega tule, siis pole midagi teha. Jääb ainult loota, et Ämari suudetakse käigus hoida.
Eestis on alati räägitud palju ettevõtlusest. Selle kohta ilmub ajalehtede vahel erilisasid, teles on saateid ärist ja ettevõtlusest. Eesti kui väike avatud majandusega riigike peab jubedalt eksportima, et teenida mingit tulu. Viimasel ajal tundub mulle, et kui öeldakse ettevõtlus ja edu maailmas, peetakse silmas erinevaid it-firmasid, veel rohkem aga äpimeistreid, start-up’ijaid ja muud sellist.
Viimase Eesti Ekspressi vahel oli lisa „Ettevõtlus“. Teemad: üks samm ideest prototüübini (tüübid laua taga arutavad, mis on meeskond ja kuidas teha ägedaid start-up’e); Eesti start-up’id loovad maailmas vingeid töökohti; neiu ehitas hobist äri – tegi seninägematult ägeda reisiäpi; kas turundusjuht peab olema töötaja.
Ja oligi kõik. Lisa nimega „Ettevõtlus“ koosnes kolme neljandiku osas äpp-up’idest. Ei saa ju olla, et äppid ja start-up’id ongi ainus ettevõtluse võimalus, mis loob lisaväärtuse, mis omakorda toob riigile rohkem sisse kui välja viib. Kuidas pagan siis on nii, et kui noor inimene räägib, et tal on äriidee või juba firma, kerkib esimesena silme ette mingi IT-lahendus?
Mugav on see, ma arvan, selles on asi. Kohviku asutamine tundub hulga keerulisem kui miskine äpp. Jah nüüd kõik äpileiutajad võivad saata lugejakirju, kui raske on edukat äppi teha ja sellega siis veel ka teenida.
Aga öelge, mis tahate, see on köögilaua äri, läpaka ning t-särgiga, millel kiri "FBI - Female Body Inspector". Kui joppab, teenid palju, kui ei, siis ka ei kaota suurt midagi. Ma väga ei taipa seda ettevõtlikkuse kohta siin. Hea idee on nii äpi kui kellassepa ära aluseks, see on selge. Aga edasi? Kas äpiäris tuleb tunda seadusandlust või piisab toote üleslaadimisest?
Ma ei ütle, et ma ise seda äpindust oskaksin, ammugi ei ütle ma, et suudaksin kohviku asutada. Aga usun, et kui minus peaks näiteks radioaktiivse ämbliku hammustuse tulemusena arenema ärisoon, teeks ma just kohviku või midagi muud mitte-äppi. Tahaks loota vähemalt.
Ja nüüd edaspidi palun pöörata rohkem tähelepanu noortele inimestele, kes päriselt äri teevad. Võibolla ei ekspordi saiakesi oma kohvikust, aga omaenda Eesti inimestele teevad midagi, mis on päris ja mis ei kao äppstore’i põhjatusse sohu.
Vot selline tähelepanek.
PS. Tallinna ühistranspordi sõiduplaanide äpp oli tore ja kasulik, seni kuni mul nutikas oli.
Üks selline juhuslikumat laadi mõte, mis puudutab meie eriti hoogsalt aktiviseerunud kodanikuühiskonna samme.
Nimelt erakondades on asi selge, seda juhib esimees, rahaasjade ja partei igapäevamajandamisega tegeleb peasekretär, piirkondi juhivad piirkonnajuhid jne. Hierarhia on vähemalt väliselt selge ja loogiline. Kui Tallinna piirkonnas on erakonnal mingi jama, vastutab selle piirkonna juht. Kui Tallinna piirkonnas on levimas mingi mõtteviis või arvamus, võtab selle kokku ja esitab erakonna juhtidele või avalikkusele samuti piirkonna juht.
Aga võtke nüüd too Harta12. Väidetavalt esindab see siis inimesi, kes on kaaperdatud demokraatiast tüdinud ja mis seal veel kirjas oligi. Kes neid juhib? Kes neid esindab, kui on vaja esindada? Kui keegi neist esineb teles, siis kes andis talle volitused seal esineda ja (kui ma oleks allkirja andnud) mind esindada? Kui kõik petitsioonile allakirjutanud leiavad mingi uue keskse mõtte, siis kes selle sõnastab ja esitab ja selle eest vastutab?
Kui mingid petitsioonile allakirjutanud näiteks viskavad järjekindlalt sisse erakondade kontorite aknaid ja jätavad sedeleid "Järgmisena saad Sina! Vajame muutust, teie Harta12", siis kes vastutab? Natuke üle võlli näide, aga saate aru küll, mis ma mõtlen.
Jube lahe on olla „avalikkus“ või „kodanikuühiskond“. Rääkida asjadest, et „meie kõik“ arvame nii. Paraku on selline omaalgatuslik avatust ja läbipaistvust nõudev sigrimigri paradoksaalselt oluliselt vähem läbipaistev kui erakonnad. Sest otseselt keegi ei vastuta.
PS. Nõustun Hartas osade punktidega, osadega ei nõustu. Osad erakonnad on omadega ummikus, osad poliitikud on valetanud, erakondade rahastamine vajab muutmist, osade poliitikute ülbistemine vajab pidurdamist, erakondade maine vajab parandamist. Aga esindusdemokraatia kui valitsemisviis küll kriisis ei ole.
Küüt saab märtsis kinga
Natuke kummaline küll, aga politsei peadirektor Küüt andis lahkumisavalduse… märtsikuuks. See viimane jätab veidra mulje, et kuidas inimene, kes on vigade tõttu teinud avalduse lahkumiseks, ootab siiski veel neli kuud alluvatelt käsutäitmist ja kõigitist austust. Aga see selleks. Oluline on lahkumise fakt ise, kuigi paistab, et Küüt pigem allub avalikkuse survele, kui tunnistab (meelega?) tehtud viga. Paistab tõesti, et mees kas näitleb või tõepoolest ei saa aru, et tema tasemel politseinik peaks suutma märgata protokollide võltsimises kriminaalkuritegu. Aga tema ei märganud. Väga raske mul seda uskuda.
Harta12
Väga kahetised tunded tekivad selliste hartadega. Ühelt poolt on ju õige – kaua peab seda mõnitavat ülbitsemist kannatama. IGA sõna, mida oravaliidrid ütlevad, peavad pärast pr-inimesed tõlkima, et ei mõelnud suur juht ja õpetaja nii, te saite valesti aru, ei tabanud konteksti jne. Teisalt aga selline anonüümne petitsioon, väljendid, et demokraatia on kaaperdatud ja kui muidu ei saa siis teeme alternatiivse institutsiooni. Kuidagi nagu üle võlli. Kuigi võib-olla ei jõuagi praegustele võimumeestele kohale, kui ei tõmba üle võlli. Igatahes mina jään kahtlevaks, sest demokraatia küll kriisis ei ole, erakonnad on täitsa hea viis esindusdemokraatia elluviimiseks. Lihtsalt see, kuidas mõned inimesed seda kasutavad, ei ole aus ja õiglane.
Eesti Õhu madallend
Parts tunnistas siis sel nädalal avalikult juba tegelikult teada olnud kaht varianti Estonian Airi arenguks – pankrot või riigiabi. Usun, et see viimane on ikkagi üsna ebatõenäoline, sest väikesest abisummast piisaks EA-le heal juhul ehk hingitsemiseks, aga mitte arenemiseks, suure abisumma andmine aga oleks konkurentsiolukorra rikkumine. Ilmselt ikkagi on suveks käes olukord, kus teatud liinidele tuleb tellida vedajad väljapoolt. Aga millist suurt vedajat huvitaks siinne olematu turg?
Reformierakonna toetuse langus
Oravate toetus langes viimaste aastate madalaimale tasemele – Reformi toetab 26 protsenti küsitletutest, oktoobris oli toetus 32%. 25% on sotsid, 23 Kesk ja 17 IRL. Ütleks, et viimaks paistab kogu toimuv Reformierakonna reitingut siiski mõjutama hakkavat. Kuigi poliitikud teevad tihti näo, et numbrid neid eriti ei huvita, on see vale. Tean ise, millise ärevusega helistatakse teatud nädalate alguses mõnesse toimetusse ja uuritakse, et ei tea, mis päeval võiks küsitluse tulemus tulla. Reiting läheb vägagi korda. Seega ma nüüd ei imestas, kui Reformierakonnalt hakkaks tulema pisut leebemad sõnavõtud, rohkem räägivad naispoliitikud, Jürgen Ligi surutakse natukeseks kookonisse.
Kihlveopettused Eesti jalgpallis
Enam-vähem avalik saladus jalgpalliringkondades, nagu olen nüüd teada saanud. Nagu üks kolleeg on seda selgitanud – enamik eesti jalgpallureid on amatöörid ja panustamine oma mängude tulemustele on hea lisateenistus. Näiteks kui klubis väravavaht ja keskkaitsja on „ära räägitud“ pole keeruline mängu tulemust oluliselt mõjutada. Keskkaitsja panustab varjatult 3:0 kaotusele selgelt nõrgemale klubile ja „kogemata“ teeb ta kaks eksimust, väravavaht ühe. Õhtul võib perele suurema õhtusöögi restoranis lubada. Kurb, aga selline asi pidavat Ida-Euroopa liigades väga tavaline olema.
Taatlemata politseinikud
Mis pagan on lahti Eesti politseis? Türil on 90ndad, pätid kõmmutavad teineteist, Viljandis pekstakse politseinikke, Savisaare kiirustrahvile ei suudeta allkirja sigrida, mõõdetakse kiirust taatlemata masinatega, valetatakse, võltsitakse dokumente. Too viimane lugu on küll hämmastav. Nähtav „Pealtnägijast“ ja selle järel ilmunud ükskõik mis ajalehest. Kuni kõrgeimate juhtideni teati, mis toimub, aga midagi ei tehtud. See on nii rumal, et peaaegu muutub ülbeks. Midagi tõsist on lahti selles ühendasutuses, kas motivatsioonipuudus või mis, aga selge, on et kogu jama eest vastutab Küüt, kes samuti jamadest Ida prefis teadis. Ei piisa, kui Alus kinga saab. Ja kui kaua veel läheb, ei piisa ka Küüdist, härra Vaher.
Aga arvan, et Küüt siiski kaotab algaval nädalal koha.
Sirge silmavaade ja mitte nii sirge
Lisas Kaja Kallasele on ka Andrei Korobeinik leidnud, et ämmalt saadud raha ei ole nagu piisav seletus ja mingi jama Reformierakonnas on. Oravad pidasid sel nädalal ühe avatud kaartidega koosoleku, kus teadaolevalt tehti päris valju häält. Selge on, et tehnoloog-oravate lootus asja vaibumisest on olnud möödalask. Ja ei hakagi vaibuma, eriti kui Valdo Randpere ronib hundi kurku „Kolmeraudsesse“ ja ütleb seal, et tema meelest pole pahameel Reformierakonna suhtes ühiskonnas valdav, vaid seda kannab väike kildkond põhimõttelisi erakondade vastaseid, eesotsas poliitikablogi Memokraat autoritega, kellel on ühiskonnas tõemonopol. Tõemonopol!?! Sari „üks ämber nädalas“ jätkub. (vt ka Keskerakonna tõekomisjon)
Reformi filmiklipid
Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) tegi riigi raha eest 18 lühifilmi, millest kaheksa rääkisid poliitikutest, mis omakorda kõik olid miskipärast reformierakondlastest. Mõeldud olid need venekeelsele publikule tutvustamaks väljapaistvaid inimesi. Totaalne piinlik jama jällegi. Kusjuures sihtasutuse komisjoni, mis raha jagas, kuulus ka reformierakondlasi. Selle loo puhul on vähemalt ka oravad ise tunnistanud, et natuke lollisti on välja kukkunud. Tõsi.
Sotside mõte erakorralistest valimistest
SDE juhatus kutsus üles riigikogus esindatud erakondi tunnistama, et Eesti on vajunud sügavasse poliitilisse kriisi, millest ainsaks väljapääsuks on erakorraliste valimiste korraldamine. Mõnes mõttes ju isegi võiks, aga ma kardan, et sellest ei muutuks midagi, isegi kui see reaalselt toimuks. Kohtade arv küll muutuks, aga tõenäoliselt saaks võimule siiski Reform-IRL. Sotsid pole sarnaselt teiste erakondadega kuidagi suutnud Reformi kriisi ära kasutada, nüüd siis SDE nagu püüab ettevaatlikult. Aga ma ei usu erakorraliste toimumisse, ilmselt mitte ka sotsid, seepärast nii kergelt selline ettepanek ka tehti.
Estonian Airi madallend
33 000 euro suuruse kuupalgaga EA juht Tero Taskila sai sule sappa koos 90 000 eurose kompensatsiooniga. Numbrid on suured, EA kahjum oli veel suurem – 20 000 000 eurtsi. Parts ütles, et poolega sellest oleks ta veel leppinud. Ma olen üsna nõus nendega, kes ütlevad, et Taskila ette asetati võimatu missioon. Viia nii lühikese ajaga kasumisse pisike Euroopa nurgamaa lennufirma, on väga raske ülesanne. Uueks bossiks on nüüd Palmér, kelle senist karjääri googeldades selgub, et tegu võiks olla ka profesionaalse pankrotimeistriga. Pankroti võimalusse ma ei usu, riik ei saa seda endale lubada, aga nii liinide kui ka töötajate kärbetest on juba räägitud. Tõsine asi.
Eetikakoodeks põrkus teflonerakonnalt
Kaja Kallas, kes kindlasti siiras usus midagi ära teha, hakkas tegelema riigikogu eetikakoodeksi loomisega, sai heleda laksu omaenda erakonnakaaslastelt. ERITI küüniliselt kõlavad Jürgen Ligi sõnad Kolmeraudses (kui kohe ei mängi, taguge F5): “Kaja on professionaalne poliitik. Ta on teistsugust sorti inimene. Ta kuulub ikkagi erakonna tuumikusse, aga tõsi, ta on erakordselt noor ja eks ta lihtsustab. Ta on see Facebooki-põlvkond, kes ei taju, et probleeme… mina hästi ei mõista põlvkonda, kes vahetult asjasse puutuvate inimeste asemel suhtleb maailmaga, ta riputab üles asju, mis tegelikult ei olegi ammutatud mitte niivõrd elust enesest, vaid sellestsamast atmosfäärist, mis /---/ Aga väike probleem on, kui me ikkagi seda loeme lehest. Eks ma ka olen käinud koosolekul ja vaadanud, kuidas noored debattidel osalevad, siis tema kaunid suured silmad on tavaliselt tema kinnise suu kohal. Ma tean, et tal mõtteid kindlasti oleks ja ma internetis või listides neid aeg-ajalt loen, või leian. Hilinemisega, mitte väga tihedalt, mitte väga kategooriliselt, pigem küsimuste vormis. Eks mina olen sellise vana isase, või kuidas peaks ütlema, jõhkra veterani rollis, kes sekkub listides.“ Ma hetkel ise ka ei usu, et saan poliitiku selliseid sõnu kirja panna siia.
PS. Kas ka teile tundub seda lugedes, et algul sirgjooneline Kallas hakkab juba sobivasse vormi painduma?
Täieneb hiljem...
Arstide streik lõppes
24 päeva kestnud streik lõppes siis tänasega. Kollektiivleppe eelkokkuleppe järgi hakatakse arst-residentidele alates järgmisest aastast maksma täistööaja eest. Arstide ja õdede koormust vähendatakse ambulatoorses töös 20% ja statsionaaris 16%. Alates 2013. aasta 1. märtsist tõuseb hooldajate miinimumtunnitasu 23%, õdedel 17,5% ja arstidel 11%. Märtsist 2013 on arsti töötasu miinimum 1344 eurot, õdedel 756 eurot, hooldajatel 436,8 eurot ning kiirabitehnikutel 599,8 eurot kuus.
No ütleks, et pole paha. Palgatõusu numbrid ei ole hirmus suured, aga arvestades, et koormus väheneb, siis ikka omajagu. Nüüd järgmiseks tahaks selgust, mis hinnaga see palgatõus tuleb. Kes kaotab (sest raha juurde ei tule kuskilt). Kas järjekorrad pikenevad?
Savisaar pääses liiklustrahvist
Õigem pealkiri oleks – politsei ei suuda protokolli täita. Asi ei olegi siinjuures selles, kes kiirust ületas. Aga ikka üsna jama on, kui keegi jääb karistuseta seetõttu, et politseinik on lohakas. Mu teada oli asi selles, et venekeelne politseinik, kes kiiruseületamise fikseeris, lasi protokolli täita eestlasest paarimehel. Protokollija nimi peab olema paberil selle oma, kes fikseeris rikkumise. Aga protokolli täitnud paarimees pani oma allkirja, mis muidugi ei klappinud dokumendi koostaja nimega. Valusalt lihtne. Aga kui selliste asjadega eksitakse, siis kuidas saame kindlad olla, et ei eksita väga oluliste asjade uurimisel ja menetlemisel?
Reformierakond viskas Meikari välja
Uskumatult halb PR-käik oravatelt. Kas nad tõesti loodavad valu ühe ropsuga ära kannatada ja siis eluga edasi minna? Ausalt, kui ma oleks mõne juhtorava asemel, ma oleks Meikari viinud sinnamaani, et too ise lahkub ühel hetkel. Niimoodi välja visata, täpselt nagu tegi Keskerakond Laanetiga, on ikka mage. Ja sinna juurde muidugi jutt, et menetluse lõpetamine on kõik Meikari jutu valeks tunnistanud. Kättemaks, mis muu. Aga ju siis peab oma valijatele ja liikmetele näitama, et valitseb absoluutne sõna- ja mõttevabadus, aga tuleb valida, mis mõtteid, kus ja kellele vabalt väljendada. Vastik hakkab.
Maruste vihjab kriminaalmenetluse muutmisele
No ja see on nüüd teine ots sellel Meikari asjal. Kuning-oravatele tundub, et ikka kuidagi liiga lihtsalt sai Meikar oma väidetega tulla ja prokuratuur kuidagi liiga kergelt kohe hakkas uurima ja kurat, kuulas isegi justiits-Michali üle. Lugege Päevalehest Tankleri intekat Martustega. Õõvastav jutt seal ikka endiselt Euroopa inimõiguste kohtu kohtunikult. Et justnagu ei tohigi kahtlustada, see juba nii rängalt mõjub inimesele. Ja siis see immuniteediasi, mida Maruste käsitleb kui absoluutset. Sellest räägib minust paremini Jüri Saar Sirbis.
Esimene lumi
Tuli ootamatult nagu see meie kandis ikka on. Kõik sama - autod kraavis, rehvivahetused umbes, liinid maas, inimesed pikali, jalad märjad, lennukid angaaris, tänavad ummikuis.
Arstide streik vol.3
Mina enam üldpilti ei oma. Kes mida tahab, kes mida lubab, kes millest nõus loobuma ei ole. Mu arust ei ole nädalaga erilisi edasiminekuid olnud, kui välja arvata, et arstid kohe kuidagi ei taha keskpõrandal kokku leppida. Piinlikuks kisub.
Meikari case on lõpetatud
Prokuratuur siis tegi otsuse, mida mõned kogenumad oskasid juba alguses oodata – Meikari ülestunnistusest, et ta on Reformierakonnale annetanud tundmatut raha, ei tulnud kriminaalasja mõttes midagi. See näitab, kui kenasti sisse töötanud see skeem tegelikult on. Siiralt soovitan lugeda krimasja lõpetamise määrust. Väga piltlik ülevaade, kuidas erakonna noorliikmed ämmalt raha saavad annetamiseks. Ja Michali jutt, et nüüd on ametlikult tõestatud, et midagi polnud, on sulaselge vale. Prokurör kinnitas, et kahtlused ei ole ümber lükatud, neid ei õnnestunud vaid tõestada. Sõna sõna vastu kohtusse e vii.
Kasu oli asjast nii palju, et vähemalt räägitakse erakondade rahastamise ümberkujundamisest laiemalt.
Peksmine Valga koolis
Mind hämmastab, et see on uudiseks saanud. Mitte et peaks õlgu kehitama, vaid selles mõttes, et kas tõesti leidub inimesi, kes arvavad, et sellised asjad ei toimu pea igas koolis pidevalt. Nüüd, kus iga tükk plastikut teeb pilti ja filmib, on üsna ettenähtav, et ka kiusamised üles filmitakse. Õnneks leidub sileajusid, kes need ka üles riputavad ja sellega endale õigustatult jama kaela tõmbavad. Aga koolikiusamise probleem on ise nii vana, et lausa piinlik kuidas sellest aastaid mööda vaadatakse.
„Uus“ ajaleht LP
Päevalehe uus nädalalõpu ajaleht LP ilmus eelmisel laupäeval, teine number ilmus siis täna. Esimese osas lootsin huvitavamat, sest enamasti on piloodid ehk esimesed numbrid eriti tugevad, sest nendeks on kõvasti pingutatud, edasi hakkab tase langema ja edukaks saab see projekt, mis piloodist edasi õige vähem tasemes kaotab. LP esimene number ei olnud mu arvates midagi väga säravat, aga lugemist leidsin küll. Tänast pole veel näinud, loodetavasti on vähemalt sama hea. Aa, ja piltide trükikvaliteet lihtsalt peab paranema.
Arstide streik
Jätkub üheteistkümnendat päeva. Täna oli taaskord arutelu ja kollektiivlepingu projektis jõuti küll kokkuleppele, kuid arstid ei kavatse streiki enne selle allkirjastamist lõpetada. Seega Pevkuri ultimaatum läbi ei läinud. Kui enne streigi algust oli meedia streigiga ähvardajaid toetamas, siis mida edasi, seda kriitilisemaks on muututud. Oma osa on selles valitsuse heal PR-tööl, aga teiselt poolt ka arstide endi suutmatusel selgeid seisukohti sõnastada ja nende juurde jääda. Üldiselt leian, et küsitud protsendid olid arulagedad ja eesmärgiks oligi streigini jõudmine. Selle arstid said. Nüüd rääkida, et haiglavõrgu korrastamine ju muu sihuke on hoopis olulisemad kui palk, on jama. Töötüli käigus ei saa nõuda tööandjalt maailmaparandamist. Aga nagu näha, midagi arstid siiski saavad, peamiselt siiski palga ja tööaja osas. Ilmselt tuleb nii mõndagi ravijärjekordade pikenemise hinnaga. Ja see teeb patsiendid kurjaks jälle.
Partsi seiklused põlevkivikateldega
"Pealtnägija"+Eesti Ekspressi lugu, mis püüdis puhuda skandaali, kuna Parts on otse survestanud Alstomiga Narva elektrijaama uute põlevkivikatelde rajamiseks lepingu sõlmimist. Kahe otsaga lugu minu arvates. Ühelt poolt on energiajulgeolek tõesti oluline ja riigi ettevõtte puhul võiks jätta majandusliku tasuvuse vahel hetkeks kõrvale. Samas milline peremees teeks oma varaga kahjulikke tehinguid? Halb peremees. Opositsioon kaalub ka umbusaldusavalduse algatamist Partsi suhtes, Ansip & co seisab muidugi nagu Hiina müür oma ministri eest. Ja süüdistab kõiges riigikontrolli.
Taas hukkus inimene, kes kukkus lahtisesse kaevu
Ei tea kui mitmes kord juba. Seekord riigi enda maal. Väga kurb, paneb jälle küsima, millal ometi see lõpeb? Millal ei saa kaevukaant enam kokkuostu viia öeldes, et näe, vedeles mul kuuri all, mõtlesin, et teen rahaks? Kaevu eest vastutab maa omanik, aga alati polegi selge, kes see omanik on, kelle maal kaev asub ja kes peaks teadma, et see kaev seal on. Rääkimata sellest, et oleks olemas mingi ühtne kontroll.
Küberrünnaku ähvardus nn Anonymuselt
Kapo teatas, et ähvardajad, kelle hulgas on alaealisi, on tuvastatud. Saan aru, et äsja Rootsis aset leidnud küberründe taustal on selline ähvardus väga tõsine, ent teades, et tegu pole konkreetse häkkerirühmaga, vaid nimega, mida igaüks võib kasutada ning sellise video kokkuklopsimine pole eriti raske, läks Eesti ajakirjandus suuremalt jaolt ikka jubedalt orki. EPL-is ja Õhtulehes esikaanelood, küll küsimärkidega, aga siiski. Poisikeste temp sai seda, mida koolimajale pommiähvardust tehes enam ei saa – suurt tähelepanu. Seevastu arutelu riigi küberturvalisuse üle pole kunagi ülearune, ses osas oli ähvardusest ka kasu.
Õiguskantsler ei luba Toobalilt ja Laasilt puutumatust võtta
Põhjuseks see, et Tederi hinnangul rikuti Priit Toobali ja Lauri Laasi läbiotsimistega riigikogu nõusolekuta nende saadikupuutumatust. Seda, et praegune kord on põhiseaduse vastane, on Teder ise öelnud ja riigikogu on ka otsustanud seadust muuta. Seega valitseb hetkel olukord, kus sisuliselt ei olegi võimalik riigikogu liikmele süüdistust esitada, kui teda ei tabata just laiba kõrvalt, verine nuga pihus. Seega kehv seadus sunnib prokuratuuri uurimise hetkel peatama ja me ei saa niipea teada, kas Hannes Rummi erakirjad võivad seista kilekoti sees Keskerakonna büroos või mitte.
---
Kuna mul järjepidev blogipidamine ei paista õnnestuvat, lähenen asjale teistmoodi. Nüüdsest püüan muude blogipostistuse vahele igal nädalal hakata tegema minu arvates silmapaistvamate sündmuste viisikut. Ma ei pane neid mingisse tähtsuse järjekorda. Iga sündmuse juurde lisan siis ka väikese kommentaari. Kui vähegi võimalik, püüan oma uudistevaliku välja panna reedel, enne nädalavahetuse raadio- ja telesaateid, kus samuti nädalat kokku võetakse. No et tabel ikka kindlasti minu oma oleks, ilma mõjutusteta.
Lisan veel, et peamiselt teen seda tabelit suuresti iseendale, selline kokkuvõte aitab mõtteid korrastada ja asju konteksti panna.
Aga ehk oleks ka teil seda huvitav vaadata, vaielda, kahtluse alla seada jms.
Iga-aastane jutt, aga kordan taaskord üle, seekord kirjalikult – Eesti koolide pingerida eksamitulemuste põhjal näitab Eesti koolide pingerida eksamitulemuste põhjal. EI MIDAGI MUUD.
Palun, ärge lugege sealt välja seda, mida seal ei ole. Seal ei ole kirjas, milline on parim kool, seal ei ole kirjas, millise kooli esimesse klassi peaks lapse viima, seal ei ole kirjas, millises koolis on head õpetajad, seal ei ole kirjas, millises koolis on tervislik koolitoit, seal ei ole kirjas, millised on kooli küttearved jaanuari teisel nädalal.
Seal on kirjas, kui palju punkte said mingi kooli abituriendid keskmiselt mingi aine eksamil või keskmiselt kõikide eksamite peale kokku. See on kõik.
Seoses ühistranspordi muudatustega, eriti BUS-siradade mahajoonimisega, kedrati nädalate kaupa meedias, et oi-oi-oi mis ummikud saavad olema kooliaasta alguses. Uskusin seda minagi. Täna on esimene n-ö päris koolipäev ja tavapärasemast rohkem ummikuid ei ole. Miks?
Igasugune loogika ütleb, et linn peaks olema praegu, kui kell 8:47 seda rida kirjutan, paksult ummikuis. Autodel on sel sügisel bussiradade tõttu veel vähem ruumi kui varasematel sügistel, mil kooli algusega seoses alati linn umbes on olnud. Ja olgugi, et mul ei ole usk inimkonda päris kadunud, arvan siiski, et nii paljud autoomanikud siiski oma sõiduvahendit ühisbussi vastu vahetanud ei ole.
Ummikute puudumise põhjus peitub minu arvates meedias. Ja samuti kinnitub siin veelkord tõsiasi, et meedial, kitsamalt ajakirjandusel siiski on mõju igapäevaelule. Kui ikka kaks nädalat hirmutatakse tulevaste megaummikutega 3. ja 4. septembril, siis inimestele jõuab see kohale ja lausa imeväel suudetakse oma hommikut planeerida nii, et kõigil ligi 200 000 autoomanikul ei toimu sõidud üheaegselt.
Kindlasti otsustas mõni ummikuhirmus ka bussi kasuks, vähemalt neil esimestel päevadel. Seda ei saa välistada. Samuti ilmselt viidi mõned lapsed kooli üldse jalgsi, vähemalt esimestel päevadel. Mõni läks kindlasti autoga, aga teisel marsruudil, teisel kellaajal vms. Ühesõnaga – planeeriti asju ette.
Ma küll eksisin esimese ennustusega, et just täna hommikul on suured ummikud, kuid julgen siiski teha ka teise ennustuse. Kahe nädala pärast on ummikud hullemad. Põhjus lihtne. Meedia pöörab pilgud ummikutelt eemale, inimeste endine rutiin hakkab taastuma, st kõik inimesed teevad kõiki toiminguid hommikul viimasel minutil või natuke veel hiljem ja teevad seda kõike üheaegselt. Ja autodega. Ja kesklinnas.
Aga siiski on tore teada, et kui piisavalt palju kaagutada ja hoiatada, suudetakse sellest õppust võtta küll. Kahju ainult, et kuskil keset ligast novembrit näiteks ei soovi autoomanik enam bussis õõtsuda ega jala poris tallata. Ummikus seisev soe ja vihmakindel auto on mõnusam kui sügisesed ilmad Eestis, see on fakt.
Leidsin ühe pisikese artikli, mis räägib jälle kurat teab mis uuringust, aga mille point on: püsi oma mugavustsoonis. Ei taha rääkida sellest artiklist, ammugi mitte tollest Šveitsi sõltumatu uuringutootja dermatoloogiliselt testimata uuringust. Tahan natuke mõelda tolle mugavustsooni teemal üldiselt.
Kuhu ma ka ei vaata, kõikjal nähakse (just nimelt umbisikuliselt) kurja vaeva, et süstida inimestesse arvamust, et nonde elu on liiga mugav ja kui sa oled hetkeolukorraga rahul, siis sa lihtsalt mandud ning kõik teised, kes muudkui püüdlevad, libisevad järjest kaugemale eest ära. Kes poleks näinud kellegi poolt Paintis joonistatud graafikuid, kus ühes pisikeses sõõris on sinu mugavustsoon ning sellest millimeetri kaugusel, kõigest käeulatuses ebamugavustsoonis asub suurem sõõr kogu elu naudingute ja põnevuste ja igavese õnnega.
Esiteks tähendab mugavus inimestele erinevaid asju ja üks, mida mugavus kindlasti ei tähenda on laiskus. Ma ei saa aru, mismoodi on mugavusest saanud laiskuse sünonüüm. Need sõnad ei tähenda ju üht ja sedasama. Kui vaadata kõiki neid lõputud sõõrigraafikuid ja asendada nendes sõna „comfort“ sõnaga „laziness“, lähevad need sõõrid ju palju täpsemaks ja neis tekib tähendusealge.
Aga oletame, et neis sõõrides peetakse tõesti silmas mugavust. Kuid mugavus on ju see, mille poole inimesed on alati püüelnud. Seda ka kõige pisemates asjades. Kui diivanil istuda on liiga mugav, siis palun, istu põrandal. Utreeritud näide, loomulikult, aga annab aimu, mida ma mõtlen. Kui inimesel on mugav, on tal hea olla. Ma ei tea kedagi, kes järjekindlalt sooviks, et tal oleks halb olla. Aga ütleme, et vaevab kolekange soov mugavusest välja murda, siis mis saab edasi? Olen tahtlikult end viinud ebamugavustsooni. Mis on seal olemise eesmärk? Kõige loogilisemalt mõeldes on eesmärgiks taastada mugavus, kuid väidetavalt siis mingil kõrgemal tasemel. Ja siis? Järgmise taseme ebamugavustsooni?
Mind hämmastab, kuidas inimesi hakkab vaevama justkui mingi süütunne, kui neil on hea ja mugav olla. Ma julgen öelda, et oma elus pidevalt mugavuse jälgede otsimine ja nende väljaajamine viib inimese sirgelt depressiooni ja ajab nad hulluks. (Tuletage meelde, mis juhtus perekonnaga Pätus, kui nad olid korralikeks hakanud ja nägid unes, kuidas majas polnud enam ühtki tolmukübet.)
Niipea kui on tekkinud hinges rahulolemise tundepojuke, tuleb hakata järele mõtlema – kas ma ikka olen rahul, kas ma sellist elu tahangi, kas mitte ei saaks paremini, äkki ma olen muutunud mugavaks, näe, arutlen siin soojas toas pehmel voodil, hea raamat nina ees lahti. Ja see hakkab hinges närima, kuni tuleb sõõrigraafik ja toob selguse – jah, sa oled mugav ja pead sellest pääsema.
Võite nüüd öelda, et just ebamugavuses hakkab inimene tegutsema ja millegi poole püüdlema. See on osaliselt õige, aga ainult väga osaliselt. Minu tagasihoidlik kogemus ütleb, et head mõtted ja tahe tekib just siis, kui on hea olla, tagala on kindel, väsimus ei murra. Ebamugavuses hakkab inimene tegutsema siis, kui ta sinna mingil põhjusel satub, mitte ise ei roni. Kui inimese sissetulekud järsult vähenevad, hakkab ta esmalt kokku hoidma oma mugavuse arvelt. Ei ütleks, et ta elu siis paremaks läheks või et ta kuidagi kirgastuks senisest elustandardist loobumise käigus. Kui rahaline seis paraneb, hakkab inimene endist mugavust taastama ning elu ja eelkõige tuju läheb paremaks.
On vale järeldada, et kui inimene ootamatul vaesusse sattudes näiteks asutas oma hobi põhjal firma, millel hakkab hästi minema, siis järelikult tuleb end viia ebamugavusse, et edu õuele tuleks. Kes suudaks tõestada, et kui ootamatu vaesus oleks tulemata jäänud, poleks sel inimesel veelgi paremini läinud?
Ja kõigel sellel pole mingit pistmist keskpärasusega rahuldumisega. Mis on keskpärasus? See, kui ma ei ole Steve Jobs?
Ma saan suurepäraselt aru inimeste soovist kuhugi edasi liikuda, teha elus muutusi, kui need vajalikuks osutuvad, mitte muutuda laisaks ja seejärel igavaks. See kõik on hea, aga peab tulema inimesest endast ning igasugune pealepressimine, inimeste mugavusest väljautsitamine, neis tahtlikult rahulolematuse tekitamine viib inimesed ebamugavusse. Ja ebamugavuses pole midagi head. Märjad sokid ei ole mõnusad.
PS. Lisasin siia siis ka kuulsad sõõrid. Esimesed netist leitud. Vaadake ometi neid sõnu seal mugavussõõris. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks mugavusest depressiooni langenud, keda mugavus saaks väsitada (see on ju lausa jabur!). „Just Survival“ kuulge, lõpetage ära, lugege Ekspressist lugu korra päevas söönud üksikisast ja öelge, et too mees oli kolme last kasvatades lihtsalt elus püsides oma mugavustsoonis. See on juba mõnitamine. Ja kuulus „What If I Can't“ on iga ratsionaalse inimene kalkulatsiooni osa, kui selgitatakse välja ettevõtmise riskide suurust.
Nagu lugejad kõik märkasid, proovisin aastat alustada uljalt blogides, et siis vähemalt ühe postiga nädalas välja tulla. Aga tuli välja, et ei tulnud välja. Vabandus valige järgneva hulgast: puhkus, palju tööd, vähe vaba aega, mõtteid pole, mõtteid on, aga ei viitsi kirjutada, elumuutused, koer sõi arvuti ära. Osad siit on õiged ka. Koera oma mitte, selle vale pärast vabandan.
Igasugu sebimist on palju olnud ja tegelikult on juhtunud ka asju, millest siia kirjutada, aga pole kättevõtmist olnud lihtsalt seni.
Uudis nr 1: lähen kooli taas. Olen seda jõudnud päris paljudele rääkida, aga panen korra ka siia kirja ikkagi. Eesmärgiks siis saada ajakirjanduse osas targemaks. MA-ks koguni. Plaan on olemas ja tahe on olemas, eks näis kuidas see välja kukub. Palju loodan sellele, et kuna olen valdkonnas sees, siis leian õppides palju tuttavat või midagi, mis vähemalt haakub mu seniste kogemustega ning see kõik annab lisamotivatsiooni. Ei loo illusioone, et järgmise kahe aasta jooksul palju magada või puhata saan. Aga ma arvan, et olen valmis.
Uudis nr 2: noored inimesed siiski abielluvad. See on väga tore, ma ei oskagi öelda, miks täpselt see tore on. Ühiskond otseselt ei nõua enam ammu kooselu seadustamist, seega on hea, et inimesed sellest hoolimata leiavad põhjuseid, miks oma tihti juba pikka aega tagasi tehtud otsus ka lõplikult kinnitatakse.
Rohkem uudiseid vist ei olegi, eriti isiklikust elust. Andunud lugejad saavad jääda siis ootama postitusi meediateemadel ning eriti õpingute teemadel. Viimased hakkavad kindlasti sisaldama hulgaliselt vandesõnu, virinat ning küsimusi miks küll, kas keegi ei võinud varem öelda, millal ometi, kas keegi teab jne. Aga varasemast ülikooliajast saadud kogemus ütleb, et blogipostitusi hakkab rohkem tulema, eriti kui samal ajal oleks vaja mingit kooliasja teha.
Kui teid peaks mingil põhjusel huvitama, kuidas käib töö veebitoimetuses, kuidas tehakse otsuseid ja valikuid Delfi ja Postimehe online uudistes, mida te kahtlemata iga päev loete, siis tasub lugeda seda ülihuvitavat magistritööd Karin Kaselt. Kui kohe töö enda kallale asuda ei viitsi, lugege ERR-i kokkuvõtet.
Saab päris selge pildi, miks on veebiuudised sellised nagu need parasjagu on.
Siinsete ajakirjandushuviliste hordide rõõmuks püüan teha väikese ülevaate Pulitzeri preemiatest ja trendidest ajakirjanduses, millele võitnud tööd minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt viitavad.
Esiteks kõige huvitavama trendinäitajana enda jaoks tooks välja Breaking News Reporting (ei oskagi seda eesti keelde panna, üldiselt siis mingi mõjuka sündmuse kajastamine selle toimumise ajal vms) kategooria võitja – The Toscaloosa Newsi toimetus. Nimelt tõi žürii välja toimetuse töö piirkonda tabanud tornaado kajastamisel.
Toimetus kasutas traditsioonilise reporteritöö kõrval reaalajas toimuva edastamiseks sotsiaalmeediat, mis aitas oma operatiivsuses leida kadunud inimesi. Lisaks suutis toimetus ajalehe koos põhjaliku artikliga välja anda, kuigi trükikoda jäi vooluta ja leht tuli trükkida 50 miili kaugemal asuvas teises trükikojas.
Ka kaks auhinnata jäänud nominenti paistavad žürii jaoks silma sellega, et on kasutanud uudissündmuse kajastamisel kõiki võimalikke kanaleid – Twitter, videod, helifailid jne, rääkimata põhjalikust tausta ja kontekstiga uudisloost järgmise päeva ajalehes.
Samasse kasti läheb ka Public Service kategooria Pulitzer, mille sai The Philadelphia Inquirer lugude eest, mis paljastasid linna koolides vohava õpilastevahelise koolivägivalla. Lugude illustreerimiseks kasutati taas videoid.
Ilmselt on see pöördumatu trend, et reporter peab ühe käega filmima, teisega postitama status update'i Twitterisse ja FB-sse, kolmanda käega kirjutama märkmeid, neljandaga helistama allikatele ametliku info saamiseks ning kinnituste ja kommentaaride küsimiseks. Toimetusse jõudes peab lehe trükkimineku ajaks kõigi nelja käega ka sügavuti mineva loo kokku kirjutama.
Olles kindel, et need ajad, kus reklaamiraha voolas toimetuste akendest sisse, on jäädavalt möödas, siis ei jää lihtsalt muud üle, kui üks inimene peab suutma teha rohkem tööd. Rohkem selles mõttes, et tegeleb ühe teemaga põhjalikumat, aga samas ka mitmekülgsemalt. Tunnistan, et tegelikult eelistaksin kui lehte kirjutaja teeks oma tööd ja videoreporter enda oma, aga nii paljude inimeste jaoks raha lihtsalt enam ei jätku.
Väga huvitava arenguna võib välja tuua, et kategoorias National Reporting sai auhinna The Huffington Posti ajakirjanik Iraagis ja Afganistanis võidelnud USA sõdurite psüholoogilistest ja füüsilistest hädadest kirjutades. Märkimisväärne on, et HuffPost ei ole traditsioonilisest paberlehest välja kasvanud veebisait, vaid otse internetti loodud ja algselt aktiivseid blogijaid ning nn kodanikuajakirjanikke (citizen journalism) koondanud lehekülg. Sisuliselt seega Pulitzer uurivale blogijale. Tähelepanuväärne.
Uuriva ajakirjanduse preemia läks jagamisele The Seattle Timesi ja Associated Pressi vahel. Esimene kirjutas sellest, kuidas haiglas kasutati patsientidel valuvaigistina odavamat ent ohtlikku ravimit, teine sellest, kuidas politsei luuras igapäevaselt moslemikogukodade järel. Huvitav on, et AP on teatavasti uudisteagentuur, mitte ajaleht.
Üldiselt võib öelda, et teemadest väärivad auhindu ikka ja jälle need, mis ühiskonda vapustavad, toovad (enamasti) ebameeldiva üllatuse sealt, kust ei osata seda oodata. Lood kutsuvad üles teravaid arutelusid poliitikute seas ja enamasti järgneb ka mingi muutus kas regulatsioonis või kuskil juhtkonnas.
---
PS. Hakkasin seda postitust kirjutama teisipäeval, seega on vahepeal jõudnud ülevaate Pulitzeridest teha juba ka Postimees ja kuskil kuulsin veel sellest.
Meediakanalid on alati 1. aprillil nalja teinud, kuigi viimasel ajal on naljalugudega kokku tõmmatud. Enamasti on nüüd ajalehtedes umbes üks naljalugu terve lehe peale, mitte et spordil ja kultuuril ja välisuudistel jne on kõigil oma libauudis paberil.
Tegelikult tahtsin rääkida meedianaljadest natuke teisest nurgast. Töökaaslane juhtis aprillinaljade puhul tähelepanu sellele, et meediaväljaanded ja erinevad asutused ei tee valdavalt enam nalja, vaid lihtsalt valetavad 1. aprilli puhul. Ja see on täiesti tõsi, kui mõtlema hakata.
Näiteks Tartu Ülikool teatas, et ametist lahkuv rektor asub uut tulevast teadusajakirja juhtima. Kus on siin nali, ma küsiks? Kui keegi teataks homme sama asja, siis kõlab see ju täitsa usutavana. Miks ei võiks endine rektor asuda teadusajakirja juhtima? Lugeja ehk saab kuidagi aru, et see ei ole tõsi vaid on aprilliuudis, kuid kas ta naeris või vähemalt muigaski? Ei usu.
See näide toob selgelt esile, kuidas aprillinalja puhul ei ole eesmärk mitte naerma ajada, vaid lihtlabaselt tünga teha. Sul-on-selg-valge-ja-pastakakriips-põsel naljad kahe inimese vahel võivad ehk tõesti olla naljakad, sest osa naljast moodustab tüngategija oskus veenvalt ja ootamatult panna teine inimene reageerima enne kui tollele meenub, et parasjagu on 1. aprill.
Aga naljauudis või -pressiteade on pikalt ette valmistatud, lugeja on valmis (enamasti) mingit nalja ootama, seega ma leian, et ei ole mõtet proovida lugejat lihtsalt labaselt petta. Nagu kolleeg väljamõeldud näiteks tõi: „Politsei saadab teate, et tabati 62 purjus juhti, tegelt tabati hoopis 58. Hahahaa – aprill!“
Naljateade või uudis võiks tõesti olla naljakas. Niimoodi, et lugeja saab aru, et tegu on naljaga, kuid samas ajab see teda naerma. "Hahaa! Tasuta ühistransporti tulevad mupo kontrolörid, kes kontrollivad, et keegi piletit ei ostaks. Hea leid ajalehel!" (See on tegelikult kahjuks tõsi, aga sobib näiteks.)
Valetada oskab igaüks. Eriti inimene, kes on mingis valdkonnas spetsialist ja see kellele ta nalja teeb, ei ole. Head nalja välja mõelda on hoopis raskem. Vähemalt sama raske kui uudist teha.
Tehke head nalja.
Üks väike tähelepanek streikide ja nendesse suhtumise kohta. Nimelt näib mulle, et enamik inimesi arvab, justkui on streigi sihtrühm valitsejad, kes peavad mõne suures fondis tekstiga plakati peale oma seisukohta muutma. Tegelikult see nii ei ole.
Tegelikult hakkab valitsejatel põlv tõmblema siis, kui streikijad kannatavad julgelt ära streigi tõttu ebamugavusi taluma pidavate inimeste viha ja streigivad seni, kuni kannatajate viha suundub streikijailt valitsejate peale.
SIIS hakkavad poliitikud oma valijate kaotusele mõtlema ja võib-olla täidavad streikijate mõne nõudmise. Seega kahetunnine loosungi all seismine tõmbab heal juhul vaid tähelepanu, võimul olijaid see kuidagi ei kõiguta, need loosungiinimesed on niikuinii kaotatud valjad juba.
Siit järeldub, et sihtrühm, keda streik peab mõjutama, ei asu mitte konditsioneeritud kabinettides vaid hoopis nendes inimestes, kes ei streigi ja kannatavad. Et nad saaksid osaks streigist, sisuliselt liituks nõudmiste esitamisega.
Eile tegid siseministeerium ja politseiamet ülevaate eelmisest aastast. Õhtusest „Aktuaalsest kaamerast“ jäi minu jaoks kõlama korrakaitse politsei bossi Tarmo Miilitsa mõte, mis puudutas suurenenud väikeste kiiruseületamiste arvu.
Nimelt leidis ta, et paljud liiklejad, kes ületavad sõidukiirust umbes 6 km/h, võtavad kiiruskaameralt või patrullilt saadud väikest trahvi kui kiiruse- või teemaksu – peabki väheke raha andma selleks, et viis minutit varem Tartusse või Tallinnasse jõuda.
Sellele lisaks tuli täna hommikul politseilt teade, et patrullautodes hakatakse katsetama kaardimakseterminale. Naljakas, et üks asutus, mis räägib probleemist, töötab sellele ise vastu, sest kaardimakse võimaldamine just kinnitabki Miilitsa teooriat. Ületad pisut kiirust, saad väikese trahvi, aga siis kollases vestis relva ja kiirusemõõtjaga klienditeenindaja ulatab kaardimakseterminali, lööd pinni sisse ja head teed. Tegelikult saab kaardiga tasuda lausa kuni 400€ suuruse trahvi, mida vaevalt väga väikese kiiruseületamise eest määratakse.
Ma saan aru, et riigil on oluline trahviraha inimestelt kätte saada, olgu see trahv nii väike kui tahes. Kohe trahvi maksmine aitab riigil kokku hoida ka bürokraatiakulusid.
Samas on trahv siiski karistus väär- või kuriteo eest. Minu arvates ei tohiks karistuse kandmine olla mugav, lihtne ja kerge. Vastupidi, see peaks olema paras piin, tüli ja nikerdamine, mis võtab isu seda jama uuesti läbi teha.
Kui trahvi saab kohe kaardiga ära tasuda nagu poes singi eest makstes, siis ei ole sellisel karistusel muud mõtet kui lihtsalt riigile raha kogumine. Maanteemaks. Kiiruseületamise tasu. Aga mitte karistus. Ja kui ei ole karistust, siis sisuliselt on väike – või ka keskmine – kiiruseületamine vaikivalt aktsepteeritud. Kuigi kiiruseületamise teenus ei ole tasuta, saab selle eest alati käigu pealt tasuda...vahel ehk õnnetub maksmatagi läbi hiilida.
Või mis?
Rääkisin eelmises postituses oma mõtetest tasuta transpordi teemadel. Kellel nüüd Postimees peaks kätte sattuma, lugege Hannes Lutsu arvamuslugu. Kõik on öeldud.
Kui artikkel netis avalikuks läheb (mida ta päevapeale läheb nagu 95% "lugege-raha-eest-artiklitest"), riputan ka lingi.
Tänan tähelepanu eest.
***
10:55
Ei läinud paari tundigi.
http://arvamus.postimees.ee/703564/hannes-luts-rohkem-kara-kui-kasu/
Ajendatuna Savisaare ideest panna ühistransport linnaelanikele käima tasuta tahan selle kõlava ja hiid-populistliku mõtte juures mõnd asja rõhutada enne kui selleteemalisel tulevasel rahvaküsitlusel „jaa“ vastama tormate.
Ma ei peatu selle idee väljakäimise ajastuse ja mastaapsuse tagamõtetel, see on niigi selge, eriti kui transport peaks hakkama olema tasuta 2013. aastast, mil paari kuu pärast on ootamas kohalike omavalitsuste valimised.
Idee sisu on paljuhuvitavam. Tasuta transport ise on õilis ja hea ning mulle jubedalt meeldiks, kui ma ei peaks maksma sentigi Tallinnas busside-trammide-trollidega sõitmise eest. Aga teades, et midagi ei ole maailmas tasuta, siis kes selle nalja kinni maksab?
Linn väidab, et raha ja arvutused on olemas. Kahjuks ei jaga linnavalitsus seda arvutust linnarahvaga vaid kinnitab, et see on olemas ja olge aga rahulikud. Aga tahaks ikkagi näha, sest sellise projekti katteallikad peavad olema üüratud ja kindlasti tuleb osa, kui mitte kogu vajalik summa linnarahva taskust. Nii või teisiti.
Muide, mäletate kui Tallinn kehtestas müügimaksu? Ka siis ei olnud algul arvutusi ega prognoositavat tulu, samuti puudus selgus, mis tooted maksu alla lähevad. Seega sarnane käitumismall – idee lopsti välja ja pärast vaatame, mis ja kus ja kes.
Nüüd selle idee tulemustest. Tasuta transpordiga autode hulka vähendada sooviva Savisaare vildakas loogika kõlab nii: „Teisalt pole ühissõiduk paljude inimeste jaoks "odav alternatiiv" autole. Tallinnas on 30 päeva kaardi hind vaid 18,50 eurot. Samas on paljudel inimestel riigi õhukese sotsiaalsüsteemi või napi töötutoetuse tõttu ikkagi karjuvalt vähe raha.“ (E. Savisaar, Õhtuleht, 11.01.12)
Palun selgitage nüüd mulle, kuidas seni autoga sõitnud (ja ropult raha kütusele kulutanud) inimene valib auto asemel ühissõiduki, kui kogu tasuta bussist tulenev kokkuhoid kuus on kõigest 18 ja pool eurot? Kas see raha kaalub tema jaoks üles mugavuse, millega ta on seni harjunud ja mida ta on jõudnud seni ka kinni maksta? Väga kaheldav.
Kui rahaline pool kõrvale jätta, siis tasuta ühistransport tähendaks suure hulga uute ühissõidukite ostmist (kuna sõitjaid ilmselt tuleks siiski juurde) ja ka vanu tuleks paljuski välja vahetada. Sest olgu see sõit tasuta või mitte, kui bussides on tihedas kobaras sadu inimesi, buss on räpane, sõidugraafik on hõre ja ebaloogiline, ei taha inimesed ühistransporti kasutada. Olgem ausad, need kes sõidavad täna Tallinnas ühistranspordiga, teevad seda sellepärast, et muud võimalust ei ole, mitte et neile hirmsasti meeldib siinse ühistranspordiga sõita.
Olen nõus Hannes Lutsuga tänases Päevalehes, kes usub, et kui ühistransport on tasuta, hakkavad seda senisest enam kasutama hoopis need, kes praegu käivad jala või sõidavad rattaga. Samuti ronivad bussidesse ka need asotsiaalid, kes seni veel trahvi hirmus seda ei teinud.
Need on vaid mõned esmased mõtted, mis selle ideega tekivad. Vastuseta küsimusi palju. Iseenesest on tasuta transport lahe ja vägev küll, aga reaalsuses on kahtlane, kas see soovitud kujul toimib.
Tänane Faktum&Ariko uuringujuhi Kalev Petti artikkel Postimehes „Maalt linna, pisarateta“ võtab kenasti argumenteeritult ja lahti seletades kokku ühe mõtte, mida olen juba paar aastat ükskõik kellega maa-elu teemal rääkides aluseks võtnud – maal elamine on rikastele.
Ma ei pea silmas kitsalt rahaliselt rikkaid, vaid inimesi, kes on oma elus jõudnud nii kaugele, et sisuliselt ei vaja maal kohapeal pakutavaid teenuseid (nii vähe kui neid seal saada ongi). Neil, kes sõltuvad kohapealsetest teenustest, kaotavad elukvaliteedis suurelt.
Aga kui Petti on juba minust paremini hulga mõtteid kirja pannud, toon kokkuvõtlikult välja mõned minu jaoks tähelepanuväärsed lõigud:
**„Regionaalarengu küsimustes on üheks adekvaatse konteksti keskseks elemendiks asjaolu, et Eesti on väike, hõredalt asustatud ja suhteliselt vaene maa. Seda teadmist eirates ei õnnestu isegi probleemi õigesti püstitada, rääkimata lahenduste leidmisest.“
**„Kui küsida, kas külas, kus elab paarkümmend inimest, vajab inimene näiteks juuksurit, siis vastus on, et muidugi vajab (kes ei vajaks?), aga see tase ei saa kuidagi olla ettevõtluse aluseks. Kui võrdleme oma rahvastiku tihedust ja ostujõudu maal tüüpilise Euroopa riigiga, siis tuleb kohalikule turule suunatud ettevõtluse puhul vältimatult tõdeda: unustame ära, see on täiesti mõttetu üritus.“
**„Kõigepealt tasuks määratleda, kes võiks üldse meil maal elada. /---/ Esiteks talupidajad/põllumajandustootjad ning nende alaline tööjõud. Teiseks ettevõtjad ja nende töötajad, kelle toodang või teenused lähevad eksporti ehk kelle klient on tegelikult mujal. Kolmandaks vabakutselised – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, programmeerijad (interneti vahendusel) jms, kes ei pea oma tööd tingimata linnas tegema. Ja neljandaks, kelle töökoht on lähimas linnas ja kes ei pelga igapäevast edasi-tagasi sõitu. Kõik. Ehk inimesed, kelle toimetulek ei sõltu kohalikust tarbijaskonnast.“
**„Rohkematel pole põhimõtteliselt asja ega ka majanduslikku otstarvet elada maal. Kui seda soovitakse, palun väga, aga siis ei tasu kurta, et kohapeal pole teenuseid, apteeki, kohalikku võimu ja muud sellist. Nimetatud neli kategooriat saavad telekommunikatsiooniajastul hakkama ilma kõigi teenuste püsikohalolekuta ning võivad füüsilist kohalolekut vajavaid teenuseid saada vabalt maakonna- või muus lähimas keskuses. Majanduslikult toimetulev seltskond on ka see, kes suudab „maa“ eest hoolitseda ja seda korras hoida.“
**„Võib-olla oleks otstarbekas kogu regionaalpoliitika, haldusreformi, haridusreformi jm reformide ja arengukavade juures võtta aluseks terviklik majandusgeograafiline pilt ning panna püsti toetusprogramm, mis aitaks inimestel ümber asuda elujõulisematesse keskustesse.“ (Kalev Petti, Postimees, 11.01.12)
Seega kui te ei kuulu ühte Petti nimetatud neljast kategooriast, ei ole mõtet ronida maale elama nii, et kogu elu hakkab sõltuma kohapealsest apteegist, külapoest, vallavalitsusest, kultuurimajast, lasteaiast ja koolist. Rääkimata töökohast. No tegelikult võib muidugi maale kolida küll, aga seda siis teadlikult leppides faktiga, et riik ei suuda iial tagada maal kõiki teenuseid.
Kui ühegi taolise teenuse kaugemalt kättesaamine probleeme ei valmista ehk on olemas (rahaline) sõltumatus, siis on maal hea elada.
Kel pole suuremat huvi meedia vastu, võib selle sissekande vahele jätta. Nimelt tahtsin pisut kirjutada Delfis ilmunud loost "Laar kavatseb Saksa vormis sõdinud mehed ametlikult vabadusvõitlejateks tunnistada".http://www.blogger.com/img/blank.gif
Artikli teemat ma ei puuduta, kuivõrd ainult niipalju, et see on tundlik teema, mis nõuab erilist ettevaatlikkust.
Artikkel on laia kajastust leidnud, oma sõna selle vastu on öelnud kaitseminister Mart Laar, artikli kaitseks loo autor. Kõrvalt on seda lugu kommenteerinud veel Raul Rebane.
Kui lugeda algset artiklit, millest kõik algas, siis seal ainsad kaks fakti on esimeses ja teises lõigus. Esiteks, et kaitseministeerium tegeleb vabadusvõitlejatesse puutuva eelnõu ettevalmistamisega. Teiseks, et Laari nõunik kinnitab, et eelnõu on töös.
Poole sõnanagi ei maini keegi kuskil, mis on eelnõu täpne sisu, mis on selle sõnastus ja muud detailid. Teatavasti on selliste teemade puhul just sõnastus ja detailid need kõige tähtsamad üldist tonaalsust kujundavad elemendid.
Laari nõunik ei öelnud artikli järgi otsustades autorile: „Jah, Saksa vormis võidelnud saavad eelnõuga vabadusvõitlejateks.“ Kust autor selle siis pealkirja võttis? Järgmistest lõikudest võttis.
Neis loetleb autor üles eelnevad sarnased eelnõud ja nende sisu ning järeldab – mitte otsesõnu vaid üldise konteksti abil – , et uus eelnõu peaks olema sisult sarnane varasematele ja korduvalt tagasi lükatud eelnõudele. Sellele kinnituse saamiseks võtab autor T. Vellistelt kommentaari, kes kogenud poliitiku kohta üllatavalt ütleb uut eelnõu enne kordagi näinud olemata, et kui uus on sarnane eelmistele, siis ma arvan nii ja nii.
Sellega on lugeja jaoks kaks asja kokku viidud – eelnõu on töös ja kuna eelmised olid sellised ja sellised, on samasugune ka uus, veel valmimata dokument.
PS. Kui autor on alles töös oleva eelnõu projekti oma silmaga näinud ja seal on nimelt selline või sama mõttega lause, mis pealkirja sai pandud, olen ma eksinud ja kogu eespool olev arutelu on vale. Julgen aga arvata, et autor ei ole seda poolikut eelnõu näinud. Artiklist, nagu veenduda võite, seda ei selgu.
***
Ahjaa - head uut aastat!
