Püsi parem heaga oma mugavustsoonis

Leidsin ühe pisikese artikli, mis räägib jälle kurat teab mis uuringust, aga mille point on: püsi oma mugavustsoonis. Ei taha rääkida sellest artiklist, ammugi mitte tollest Šveitsi sõltumatu uuringutootja dermatoloogiliselt testimata uuringust. Tahan natuke mõelda tolle mugavustsooni teemal üldiselt.

Kuhu ma ka ei vaata, kõikjal nähakse (just nimelt umbisikuliselt) kurja vaeva, et süstida inimestesse arvamust, et nonde elu on liiga mugav ja kui sa oled hetkeolukorraga rahul, siis sa lihtsalt mandud ning kõik teised, kes muudkui püüdlevad, libisevad järjest kaugemale eest ära. Kes poleks näinud kellegi poolt Paintis joonistatud graafikuid, kus ühes pisikeses sõõris on sinu mugavustsoon ning sellest millimeetri kaugusel, kõigest käeulatuses ebamugavustsoonis asub suurem sõõr kogu elu naudingute ja põnevuste ja igavese õnnega.

Esiteks tähendab mugavus inimestele erinevaid asju ja üks, mida mugavus kindlasti ei tähenda on laiskus. Ma ei saa aru, mismoodi on mugavusest saanud laiskuse sünonüüm. Need sõnad ei tähenda ju üht ja sedasama. Kui vaadata kõiki neid lõputud sõõrigraafikuid ja asendada nendes sõna „comfort“ sõnaga „laziness“, lähevad need sõõrid ju palju täpsemaks ja neis tekib tähendusealge.

Aga oletame, et neis sõõrides peetakse tõesti silmas mugavust. Kuid mugavus on ju see, mille poole inimesed on alati püüelnud. Seda ka kõige pisemates asjades. Kui diivanil istuda on liiga mugav, siis palun, istu põrandal. Utreeritud näide, loomulikult, aga annab aimu, mida ma mõtlen. Kui inimesel on mugav, on tal hea olla. Ma ei tea kedagi, kes järjekindlalt sooviks, et tal oleks halb olla. Aga ütleme, et vaevab kolekange soov mugavusest välja murda, siis mis saab edasi? Olen tahtlikult end viinud ebamugavustsooni. Mis on seal olemise eesmärk? Kõige loogilisemalt mõeldes on eesmärgiks taastada mugavus, kuid väidetavalt siis mingil kõrgemal tasemel. Ja siis? Järgmise taseme ebamugavustsooni?

Mind hämmastab, kuidas inimesi hakkab vaevama justkui mingi süütunne, kui neil on hea ja mugav olla. Ma julgen öelda, et oma elus pidevalt mugavuse jälgede otsimine ja nende väljaajamine viib inimese sirgelt depressiooni ja ajab nad hulluks. (Tuletage meelde, mis juhtus perekonnaga Pätus, kui nad olid korralikeks hakanud ja nägid unes, kuidas majas polnud enam ühtki tolmukübet.)

Niipea kui on tekkinud hinges rahulolemise tundepojuke, tuleb hakata järele mõtlema – kas ma ikka olen rahul, kas ma sellist elu tahangi, kas mitte ei saaks paremini, äkki ma olen muutunud mugavaks, näe, arutlen siin soojas toas pehmel voodil, hea raamat nina ees lahti. Ja see hakkab hinges närima, kuni tuleb sõõrigraafik ja toob selguse – jah, sa oled mugav ja pead sellest pääsema.

Võite nüüd öelda, et just ebamugavuses hakkab inimene tegutsema ja millegi poole püüdlema. See on osaliselt õige, aga ainult väga osaliselt. Minu tagasihoidlik kogemus ütleb, et head mõtted ja tahe tekib just siis, kui on hea olla, tagala on kindel, väsimus ei murra. Ebamugavuses hakkab inimene tegutsema siis, kui ta sinna mingil põhjusel satub, mitte ise ei roni. Kui inimese sissetulekud järsult vähenevad, hakkab ta esmalt kokku hoidma oma mugavuse arvelt. Ei ütleks, et ta elu siis paremaks läheks või et ta kuidagi kirgastuks senisest elustandardist loobumise käigus. Kui rahaline seis paraneb, hakkab inimene endist mugavust taastama ning elu ja eelkõige tuju läheb paremaks.

On vale järeldada, et kui inimene ootamatul vaesusse sattudes näiteks asutas oma hobi põhjal firma, millel hakkab hästi minema, siis järelikult tuleb end viia ebamugavusse, et edu õuele tuleks. Kes suudaks tõestada, et kui ootamatu vaesus oleks tulemata jäänud, poleks sel inimesel veelgi paremini läinud?

Ja kõigel sellel pole mingit pistmist keskpärasusega rahuldumisega. Mis on keskpärasus? See, kui ma ei ole Steve Jobs?

Ma saan suurepäraselt aru inimeste soovist kuhugi edasi liikuda, teha elus muutusi, kui need vajalikuks osutuvad, mitte muutuda laisaks ja seejärel igavaks. See kõik on hea, aga peab tulema inimesest endast ning igasugune pealepressimine, inimeste mugavusest väljautsitamine, neis tahtlikult rahulolematuse tekitamine viib inimesed ebamugavusse. Ja ebamugavuses pole midagi head. Märjad sokid ei ole mõnusad.



PS. Lisasin siia siis ka kuulsad sõõrid. Esimesed netist leitud. Vaadake ometi neid sõnu seal mugavussõõris. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks mugavusest depressiooni langenud, keda mugavus saaks väsitada (see on ju lausa jabur!). „Just Survival“ kuulge, lõpetage ära, lugege Ekspressist lugu korra päevas söönud üksikisast ja öelge, et too mees oli kolme last kasvatades lihtsalt elus püsides oma mugavustsoonis. See on juba mõnitamine. Ja kuulus „What If I Can't“ on iga ratsionaalse inimene kalkulatsiooni osa, kui selgitatakse välja ettevõtmise riskide suurust.