Püsi parem heaga oma mugavustsoonis

Leidsin ühe pisikese artikli, mis räägib jälle kurat teab mis uuringust, aga mille point on: püsi oma mugavustsoonis. Ei taha rääkida sellest artiklist, ammugi mitte tollest Šveitsi sõltumatu uuringutootja dermatoloogiliselt testimata uuringust. Tahan natuke mõelda tolle mugavustsooni teemal üldiselt.

Kuhu ma ka ei vaata, kõikjal nähakse (just nimelt umbisikuliselt) kurja vaeva, et süstida inimestesse arvamust, et nonde elu on liiga mugav ja kui sa oled hetkeolukorraga rahul, siis sa lihtsalt mandud ning kõik teised, kes muudkui püüdlevad, libisevad järjest kaugemale eest ära. Kes poleks näinud kellegi poolt Paintis joonistatud graafikuid, kus ühes pisikeses sõõris on sinu mugavustsoon ning sellest millimeetri kaugusel, kõigest käeulatuses ebamugavustsoonis asub suurem sõõr kogu elu naudingute ja põnevuste ja igavese õnnega.

Esiteks tähendab mugavus inimestele erinevaid asju ja üks, mida mugavus kindlasti ei tähenda on laiskus. Ma ei saa aru, mismoodi on mugavusest saanud laiskuse sünonüüm. Need sõnad ei tähenda ju üht ja sedasama. Kui vaadata kõiki neid lõputud sõõrigraafikuid ja asendada nendes sõna „comfort“ sõnaga „laziness“, lähevad need sõõrid ju palju täpsemaks ja neis tekib tähendusealge.

Aga oletame, et neis sõõrides peetakse tõesti silmas mugavust. Kuid mugavus on ju see, mille poole inimesed on alati püüelnud. Seda ka kõige pisemates asjades. Kui diivanil istuda on liiga mugav, siis palun, istu põrandal. Utreeritud näide, loomulikult, aga annab aimu, mida ma mõtlen. Kui inimesel on mugav, on tal hea olla. Ma ei tea kedagi, kes järjekindlalt sooviks, et tal oleks halb olla. Aga ütleme, et vaevab kolekange soov mugavusest välja murda, siis mis saab edasi? Olen tahtlikult end viinud ebamugavustsooni. Mis on seal olemise eesmärk? Kõige loogilisemalt mõeldes on eesmärgiks taastada mugavus, kuid väidetavalt siis mingil kõrgemal tasemel. Ja siis? Järgmise taseme ebamugavustsooni?

Mind hämmastab, kuidas inimesi hakkab vaevama justkui mingi süütunne, kui neil on hea ja mugav olla. Ma julgen öelda, et oma elus pidevalt mugavuse jälgede otsimine ja nende väljaajamine viib inimese sirgelt depressiooni ja ajab nad hulluks. (Tuletage meelde, mis juhtus perekonnaga Pätus, kui nad olid korralikeks hakanud ja nägid unes, kuidas majas polnud enam ühtki tolmukübet.)

Niipea kui on tekkinud hinges rahulolemise tundepojuke, tuleb hakata järele mõtlema – kas ma ikka olen rahul, kas ma sellist elu tahangi, kas mitte ei saaks paremini, äkki ma olen muutunud mugavaks, näe, arutlen siin soojas toas pehmel voodil, hea raamat nina ees lahti. Ja see hakkab hinges närima, kuni tuleb sõõrigraafik ja toob selguse – jah, sa oled mugav ja pead sellest pääsema.

Võite nüüd öelda, et just ebamugavuses hakkab inimene tegutsema ja millegi poole püüdlema. See on osaliselt õige, aga ainult väga osaliselt. Minu tagasihoidlik kogemus ütleb, et head mõtted ja tahe tekib just siis, kui on hea olla, tagala on kindel, väsimus ei murra. Ebamugavuses hakkab inimene tegutsema siis, kui ta sinna mingil põhjusel satub, mitte ise ei roni. Kui inimese sissetulekud järsult vähenevad, hakkab ta esmalt kokku hoidma oma mugavuse arvelt. Ei ütleks, et ta elu siis paremaks läheks või et ta kuidagi kirgastuks senisest elustandardist loobumise käigus. Kui rahaline seis paraneb, hakkab inimene endist mugavust taastama ning elu ja eelkõige tuju läheb paremaks.

On vale järeldada, et kui inimene ootamatul vaesusse sattudes näiteks asutas oma hobi põhjal firma, millel hakkab hästi minema, siis järelikult tuleb end viia ebamugavusse, et edu õuele tuleks. Kes suudaks tõestada, et kui ootamatu vaesus oleks tulemata jäänud, poleks sel inimesel veelgi paremini läinud?

Ja kõigel sellel pole mingit pistmist keskpärasusega rahuldumisega. Mis on keskpärasus? See, kui ma ei ole Steve Jobs?

Ma saan suurepäraselt aru inimeste soovist kuhugi edasi liikuda, teha elus muutusi, kui need vajalikuks osutuvad, mitte muutuda laisaks ja seejärel igavaks. See kõik on hea, aga peab tulema inimesest endast ning igasugune pealepressimine, inimeste mugavusest väljautsitamine, neis tahtlikult rahulolematuse tekitamine viib inimesed ebamugavusse. Ja ebamugavuses pole midagi head. Märjad sokid ei ole mõnusad.



PS. Lisasin siia siis ka kuulsad sõõrid. Esimesed netist leitud. Vaadake ometi neid sõnu seal mugavussõõris. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks mugavusest depressiooni langenud, keda mugavus saaks väsitada (see on ju lausa jabur!). „Just Survival“ kuulge, lõpetage ära, lugege Ekspressist lugu korra päevas söönud üksikisast ja öelge, et too mees oli kolme last kasvatades lihtsalt elus püsides oma mugavustsoonis. See on juba mõnitamine. Ja kuulus „What If I Can't“ on iga ratsionaalse inimene kalkulatsiooni osa, kui selgitatakse välja ettevõtmise riskide suurust.

Kas nali ja vale on ühel päeval aastas sama asi?

Meediakanalid on alati 1. aprillil nalja teinud, kuigi viimasel ajal on naljalugudega kokku tõmmatud. Enamasti on nüüd ajalehtedes umbes üks naljalugu terve lehe peale, mitte et spordil ja kultuuril ja välisuudistel jne on kõigil oma libauudis paberil.

Tegelikult tahtsin rääkida meedianaljadest natuke teisest nurgast. Töökaaslane juhtis aprillinaljade puhul tähelepanu sellele, et meediaväljaanded ja erinevad asutused ei tee valdavalt enam nalja, vaid lihtsalt valetavad 1. aprilli puhul. Ja see on täiesti tõsi, kui mõtlema hakata.

Näiteks Tartu Ülikool teatas, et ametist lahkuv rektor asub uut tulevast teadusajakirja juhtima. Kus on siin nali, ma küsiks? Kui keegi teataks homme sama asja, siis kõlab see ju täitsa usutavana. Miks ei võiks endine rektor asuda teadusajakirja juhtima? Lugeja ehk saab kuidagi aru, et see ei ole tõsi vaid on aprilliuudis, kuid kas ta naeris või vähemalt muigaski? Ei usu.

See näide toob selgelt esile, kuidas aprillinalja puhul ei ole eesmärk mitte naerma ajada, vaid lihtlabaselt tünga teha. Sul-on-selg-valge-ja-pastakakriips-põsel naljad kahe inimese vahel võivad ehk tõesti olla naljakad, sest osa naljast moodustab tüngategija oskus veenvalt ja ootamatult panna teine inimene reageerima enne kui tollele meenub, et parasjagu on 1. aprill.

Aga naljauudis või -pressiteade on pikalt ette valmistatud, lugeja on valmis (enamasti) mingit nalja ootama, seega ma leian, et ei ole mõtet proovida lugejat lihtsalt labaselt petta. Nagu kolleeg väljamõeldud näiteks tõi: „Politsei saadab teate, et tabati 62 purjus juhti, tegelt tabati hoopis 58. Hahahaa – aprill!“

Naljateade või uudis võiks tõesti olla naljakas. Niimoodi, et lugeja saab aru, et tegu on naljaga, kuid samas ajab see teda naerma. "Hahaa! Tasuta ühistransporti tulevad mupo kontrolörid, kes kontrollivad, et keegi piletit ei ostaks. Hea leid ajalehel!" (See on tegelikult kahjuks tõsi, aga sobib näiteks.)

Valetada oskab igaüks. Eriti inimene, kes on mingis valdkonnas spetsialist ja see kellele ta nalja teeb, ei ole. Head nalja välja mõelda on hoopis raskem. Vähemalt sama raske kui uudist teha.

Tehke head nalja.

Maanteemaks Eesti moodi

Eile tegid siseministeerium ja politseiamet ülevaate eelmisest aastast. Õhtusest „Aktuaalsest kaamerast“ jäi minu jaoks kõlama korrakaitse politsei bossi Tarmo Miilitsa mõte, mis puudutas suurenenud väikeste kiiruseületamiste arvu.

Nimelt leidis ta, et paljud liiklejad, kes ületavad sõidukiirust umbes 6 km/h, võtavad kiiruskaameralt või patrullilt saadud väikest trahvi kui kiiruse- või teemaksu – peabki väheke raha andma selleks, et viis minutit varem Tartusse või Tallinnasse jõuda.

Sellele lisaks tuli täna hommikul politseilt teade, et patrullautodes hakatakse katsetama kaardimakseterminale. Naljakas, et üks asutus, mis räägib probleemist, töötab sellele ise vastu, sest kaardimakse võimaldamine just kinnitabki Miilitsa teooriat. Ületad pisut kiirust, saad väikese trahvi, aga siis kollases vestis relva ja kiirusemõõtjaga klienditeenindaja ulatab kaardimakseterminali, lööd pinni sisse ja head teed. Tegelikult saab kaardiga tasuda lausa kuni 400€ suuruse trahvi, mida vaevalt väga väikese kiiruseületamise eest määratakse.

Ma saan aru, et riigil on oluline trahviraha inimestelt kätte saada, olgu see trahv nii väike kui tahes. Kohe trahvi maksmine aitab riigil kokku hoida ka bürokraatiakulusid.

Samas on trahv siiski karistus väär- või kuriteo eest. Minu arvates ei tohiks karistuse kandmine olla mugav, lihtne ja kerge. Vastupidi, see peaks olema paras piin, tüli ja nikerdamine, mis võtab isu seda jama uuesti läbi teha.

Kui trahvi saab kohe kaardiga ära tasuda nagu poes singi eest makstes, siis ei ole sellisel karistusel muud mõtet kui lihtsalt riigile raha kogumine. Maanteemaks. Kiiruseületamise tasu. Aga mitte karistus. Ja kui ei ole karistust, siis sisuliselt on väike – või ka keskmine – kiiruseületamine vaikivalt aktsepteeritud. Kuigi kiiruseületamise teenus ei ole tasuta, saab selle eest alati käigu pealt tasuda...vahel ehk õnnetub maksmatagi läbi hiilida.

Või mis?

Kuidas olematu olevaks kirjutada

Kel pole suuremat huvi meedia vastu, võib selle sissekande vahele jätta. Nimelt tahtsin pisut kirjutada Delfis ilmunud loost "Laar kavatseb Saksa vormis sõdinud mehed ametlikult vabadusvõitlejateks tunnistada".http://www.blogger.com/img/blank.gif

Artikli teemat ma ei puuduta, kuivõrd ainult niipalju, et see on tundlik teema, mis nõuab erilist ettevaatlikkust.

Artikkel on laia kajastust leidnud, oma sõna selle vastu on öelnud kaitseminister Mart Laar, artikli kaitseks loo autor. Kõrvalt on seda lugu kommenteerinud veel Raul Rebane.
Kui lugeda algset artiklit, millest kõik algas, siis seal ainsad kaks fakti on esimeses ja teises lõigus. Esiteks, et kaitseministeerium tegeleb vabadusvõitlejatesse puutuva eelnõu ettevalmistamisega. Teiseks, et Laari nõunik kinnitab, et eelnõu on töös.

Poole sõnanagi ei maini keegi kuskil, mis on eelnõu täpne sisu, mis on selle sõnastus ja muud detailid. Teatavasti on selliste teemade puhul just sõnastus ja detailid need kõige tähtsamad üldist tonaalsust kujundavad elemendid.
Laari nõunik ei öelnud artikli järgi otsustades autorile: „Jah, Saksa vormis võidelnud saavad eelnõuga vabadusvõitlejateks.“ Kust autor selle siis pealkirja võttis? Järgmistest lõikudest võttis.

Neis loetleb autor üles eelnevad sarnased eelnõud ja nende sisu ning järeldab – mitte otsesõnu vaid üldise konteksti abil – , et uus eelnõu peaks olema sisult sarnane varasematele ja korduvalt tagasi lükatud eelnõudele. Sellele kinnituse saamiseks võtab autor T. Vellistelt kommentaari, kes kogenud poliitiku kohta üllatavalt ütleb uut eelnõu enne kordagi näinud olemata, et kui uus on sarnane eelmistele, siis ma arvan nii ja nii.

Sellega on lugeja jaoks kaks asja kokku viidud – eelnõu on töös ja kuna eelmised olid sellised ja sellised, on samasugune ka uus, veel valmimata dokument.

PS. Kui autor on alles töös oleva eelnõu projekti oma silmaga näinud ja seal on nimelt selline või sama mõttega lause, mis pealkirja sai pandud, olen ma eksinud ja kogu eespool olev arutelu on vale. Julgen aga arvata, et autor ei ole seda poolikut eelnõu näinud. Artiklist, nagu veenduda võite, seda ei selgu.
***
Ahjaa - head uut aastat!

Pühademõnitus autojuhtidele

Tänases tarbijanurgas räägime hindadest ja autojuhtide mõnitamisest. Full disclosure'ina ütlen kohe ära, et mul autot ei ole, küll aga on load ja olen juhtunud ka rooli.

Enne jõule teatas Statoil, et pühade ajaks langetatakse kütuse hinda 2 (kaks) senti liitrilt. Teised jaamad tulid muidugi robinal järgi, Neste oli isegi nii ülbe, et alandas hinda 3 (kolm) senti. Seepeale korrigeeris muidugi Statoil ka 1 (ühe) sendi võrra hinda veel allapoole.

Esiteks kajastas kogu online meedia seda „hinnarallit“ uskumatu hasardi ja pühendumusega. Ilmusid pealkirjad nagu „Neste trumpas Statoili sendiga üle“, „Statoil tuli kaasa“ jne. Masendav kui lihtsalt said kütusemüüjate PR-inimesed oma jõulueelse preemia välja teenitud. Mitte midagi ei olnud vaja teha, online'id küsisid ise konksu ja haakisid end otsa. Aga see selleks.

Olulisem tuleb siit. Statoili pressiteatega oli kaasas ka tolle keti mingi ülemuse lausejupp, kus ta hinnaalandamist põhjendas enam-vähem nii: laseme hinda alla, et inimestel hardal pühadeajal ükski sõit tegemata ei jääks. Vot nii.

Arvestusega, et jõulude ajal käiakse näiteks linnast maale pühi pidama ja pärast tagasi, siis võib arvestada, et sõidetakse maha ehk kuskil 200 km. Oletame, et kulub 10 liitrit sajale, siis sõidan maha 20 liitrit kütust. Kuna Statoil on hoolitsenud, et ükski sõit tegemata ei jääks, olen pühadehinnaga säästnud igalt liitrilt kolm senti ehk täpselt 60 senti. 60 senti. Ja seda arvestusega, et kulub 10 liitrit sajale, ükski mõistlik auto tänapäeval maanteel nii palju üldiselt ei rüüpagi.

Öelge nüüd palun, kas see on autojuhtide mõnitamine või mitte? Inimene, kes on saanud endale lubada auto, kasutab seda võibolla mitte igapäevaselt, aga üle paari päeva siiski, saab Statoilit maal käimiseks kingituseks vanas rahas umbes ühe krooni. Selleks, et ükski sõit tegemata ei jääks. Minu arvates on see ikka totaalne näkku irvitamine. Isegi 500 km ühe sugulase juurest teise juurde maha sõites arvestusega 8 l/100 km olen säästnud 1.20 €. Millisel autoomanikul jääks selle raha pärast mõni sõit tegemata?

Vahel on lausa vastik vaadata, kuidas inimesed sellisele „säästule“ tarbimise suurenemisega reageerivad ja kütusemüüjad sellega arvestavad, teades, et langetatud hinna teeb tasa kütuse tarbimise suurenemine, mis niikuinii pühade ajal suureneb, hinnast olenemata. Seega igal juhul võetakse välja aasta suurim kasum (teine hea aeg on jaanipäev) ja väikese kliendimasseerimise eesmärgil loobutakse pisikesest osast kasumist langetades hinda sendikese või paari võrra. Küüniline ja vastik.

Aga loodetavasti olid teil kõigil toredad pühad. Soovin head vana aasta lõppu :) Ehk ei jää teil ükski sõit tegemata.

Meiega manipuleeritakse!

Pole ammu meediast kirjutanud, aga eile postkasti jõudnud Pealinna lehitsedes pidin end küll ogaraks naerma…enne kui hirm hakkas.

Üldiselt ei ole ju saladus, mis vaateid Pealinn koos paberiga inimestele toob. Sisuliselt on see Kesknädala vennasleht, mis keskendub Keskerakonnale linna, mitte erakonna vaatenurgast (kui sealgi suuremat vahet saab teha). Pealinna seekordne lausa „topeltkülje” lugu on Savisaare mõjuagendi skandaalist, fookusega loomulikult sellel, miks küll Lasnamäele rajatava õigeusu kiriku vastu sõditakse. Ootuspärane.

Huvitavamad kui Savisaare pressikonverentsi refereering on aga kõrvallood, kus räägib sotsioloog Juhan Kivirähk ja on nupukesed Erik-Niiles Krossist ning Hans H. Luigest (!). Just viimane on määratult hämmastav. Sidebar on pealkirjastatud nii: „Meediamogul Luige pihtimus: Meiega manipuleeriti!”

Mida nüüd mõtleb Pealinna lugeja ja selle vaadete austaja? „Näe, isegi Luik, kes muidu juhib neid õukonnameedia-reformierakonna ajalehti mis Savisaart vaenavad, tunnistab, et mõjuagendi skandaalis on meediaga manipuleeritud.”

Kui lugeda pealkirjast kaugemale, siis selgub, et tegu on väljavõttega Urmas Oti intervjuust Luigega pärast 2003. aasta valimisi, kus Luik mingit pidi meedia manipuleeritavuse võimalikkusest räägib.

2003. aasta valimiste järel. Savisaare sellekuise skandaali kõrval. (Netis on see ka üleval, aga ei mõju pooltki nii efektselt kui see paberlehes välja on mängitud. Linki ei pane.)

No tõesti, selle ajalehe toimetus teab täpselt, mida ja kuidas teha. Perfektne lugeja mõjutamine, eriti nende mitte väheste inimeste puhul, kes harjunud lehest lugema vaid pealkirju, alapealkirju pullout’e ja fotoallkirju.

Ja kui keegi loeb ka edasi, siis sõbrale rääkides ütleb ta ikka, et Luik ütles, et meediaga jõhkralt manipuleeriti.

Ma ei tea kes ja kuidas peaks sellistele asjadele tähelepanu juhtima, aga päris hirmus on, kuidas lihtsalt mängitakse informatsiooniga.

Kalkuleeri see euro endale....

Kuigi jõuludeni on veel aega, ootan suure põnevusega postkasti pakki. Eurokalkulaatoriga. Vigasest brošüürist, mis sellega kaasas, on mul ükskõik, ka parandavast lisalehest on mul ükskõik, aga kuidas see kalkulaator kasulikuks osutub, tahan ma küll näha.

Muidugi, osadel on aparaadid juba käes, pean kadedusega tunnistama, ja Reimer on jõudnud juba kirjutada, kuidas Hiina Rahvavabariigi toodang mõnede tehetega hakkama ei saa. Siiski tahaks ise proovida ja näha, kui hästi euroteavituse miljonid siis kulusid.

Seni rakendan alternatiive. Kohe eos välistan peastarvutamise, selle eest sain põhikoolis oma elu esimese „kahe“. Aga näiteks on mu telefonil tavaline kalkulaator. Ebamugav ja tüütu nagu SMS-i trükkimine, aga kurssi teades ajab asja ära. Vingematel telefonidel on olemas ka valuutateheteks eraldi rakendus. Mul seda ei ole kahjuks.

Siis on mul kodus tavaline kalkulaator, mida keskkoolis päris hästi kasutama õppisime. Näiteks sai selgeks, mismoodi panna arve mällu. Sinna saab edukalt panna ka 15,6466 ja hoobilt on euro-krooni tehted imelihtsad.

Poes saab järgmise suveni hinnasiltidelt vaadata ka kroonihinda. Valitsus käsib seda seal hoida. See on vast kõige mugavam kalkuleerimise viis, kuna keegi hea inimene on minu eest juba kõik ära arvutanud.

Nüüd siis kui tuleb speciaalne exclusiivne eurokalkulaator…oot, mida ma nüüd sellest õigupoolest võidangi? Võimalusi see üks tehe ilma erivahendita tehtud saada paistab olevat…

Kindlasti kavatsen jaanuaris jälgida, kui palju inimesi on avalikult valmis eurokalkulaatorit kasutama. Millegipärast arvan, et enamik ei julge tunnistada, et nad ei suuda üht tehet peast tea ja välja näidata, et neile üldse läheb korda, kui palju mingi asi varem kroonides maksis.

Aga valitsus pangu linnuke kirja – euroteavitus on tehtud, raha on sujuvalt kulutatud. Sest mõelge, millise hulga reklaame, trükiseid ja muud pisemat kribu-krabu oleks pidanud selle raha eest tootma, et nulli kulutada. Pealegi päästavad kallid kalkulaatorid võib-olla ka brošüürid otsejoones prügikasti lendamisest. Kes siis ikka nuppudega ja vilkuvaid asju otse ära viskavad. Las lapsedki mängivad vähemalt. Ja kalkulaatori seljataga hiilib tuppa ka vigane brošüür…

Kuidas riik rahvast harib

Miks küll ometi ei ole kõigi riigile kuuluvate ajakirjade artiklid netist loetavad? Jõudsin kuskil juba sel teemal vinguda, aga teen seda ikkagi veel.

Tahan näiteks lugeda juulikuu Akadeemiast Jüri Saare artiklit „Kurjad konstandid ja Eesti”. Olgugi, et ajakiri ei ole megakallis, ei taha seda siiski osta vaid ühe kirjatüki pärast. Aga ostmisele paistavadki olevat ainsad alternatiivid minna kas raamatukokku või otsida keegi, kellel see konkreetne Akadeemia number olemas on. Isegi R-kioski röövimisest ei oleks abi, kuna nii vana numbrit neil ammu ei ole. Netis Akadeemia artikleid ei paku.

Akadeemia kuulub riigi omanduses oleva SA Kultuurileht alla, mis annab välja veel ka Diplomaatiat, Haridust, Keelt ja Kirjandust, Loomingut, Loomingu Raamatukogu, Muusikat, Sirpi, Teater.Muusika.Kino, Tähekest, Vikerkaart ja Õpetajate Lehte.

Netis saadaval on neist Diplomaatia, Keel ja Kirjandus (artiklid pdf-idena), Looming (mõned artiklid), Sirp, Täheke, Vikerkaar (mõned artiklid) ja Õpetajate Leht. Akadeemiat, nagu näha, nende hulgas ei ole.

Aga miks, sellest mina aru ei saa. Kui kõigil neil on ühine väljaandja, siis miks on artiklite avalikustamise poliitika erinev? Ükskõik, kas on mingid kokkulepped või erinõuded (näiteks, et Akadeemias ilmuvad teadustööd ja neid ei saa suvalt internetti loopida), siis mina ju maksumaksjana maksan nende ajakirjade mõnetuhandelise tiraaži ilmumise eest.

Niisiis ühed minu raha eest tehtavad ajakirjad on sellised, mille lugemise võimaluse olen makse makstes lunastanud (artiklid on netis) ja on teised, mille lugemiseks paljalt maksude maksmisest ei piisa, on vaja veel juurde plekkida ja väljaanne osta. No mis süsteem see selline on??

Pole ju paremat keskkonda millegi levitamiseks kui internet. Ma usun, et todasama Saare artiklit oleks praegu kindlasti lugenud suurem hulk inimesi, kui artikkel oleks kergemini kättesaadav. Aga ei, ärme harime inimesi, kui ikka huvi on, las ostavad. Netis käivad niikuinii ju ainult lollid, kes jooksevad kokku juba esimese rindlause peale.

A võib-olla ma olengi siis ise loll ja ei saa aru, kuidas tarku ja huvitavaid mõtteid peab rahva seas levitama. Eks siis kolistan bussiga raamatukokku ja teen mõned koopiad, jällegi oma raha eest.

Mis on viga Big Banki reklaamil?

Peab veel eluskatseid tegema, aga kolm korda on piisav tõestus – mu laps kardab hüsteeriliselt Big Banki neid kaht klippi, mis tulevad enne ja pärast Berliini kergejõustiku MM-i ülekandeid.

Muudelt reklaamidelt ei ole võimalik tema pilku ära saada – ta vaevu pilgutab silmi, kui telekas saavad oma aja pesupulbrimemmed ja muud tegelased.

Eile aga jooksis ta Big Banki reklaami peale teleka eest minema, nii kaugele kui 1-aastase jalad kandsid ja hakkas lohutamatult nutma. Arvasin, et ta sai kuskil haiget, aga kõik paistis korras olevat.

Õhtul hiljem sattus ta nägema veel kahte Big Banki klippi. Niipea kui esimene algas jooksis ta madratsini ning viskus nuttes pikali. Siis tulid mingid muud reklaamid vahele,ta rahunes maha ja hakkas uuesti telekat vaatama. Seejärel asus Uudmäe jälle Big Banki laenuraha eest kolmikut hüppama ja tütar roomas kiiruga madratsilt maha, jooksis esikusse ning karjus kui ratta peal.

Ma ei ole ammu midagi nii kummalist näinud. Mis sellel reklaamil küll viga on??

Seebimulli Tallinn

Mind ikka niimoodi hämmastab alati kui haavatav Tallinn tegelikult on. Kui kõik ümbritsev kulgeb oma rahulikku ja loomulikku rada, siis võiks arvata, et tegu on ühe üsna ladusalt toimiva linnaga.

Aga piisab vaid ühest tugevamast vihmasajust, kahest lumerohkest ööpäevast, ühest laulupeost või väikesest eelarvekärpest ja süsteem hakkabki hoogsalt lagunema. Vähe on asju, mis toidavad ajakirjanikke järjepidevamalt, kui Tallinna kommunaalprobleemid.

Kui talvel sajab päev läbi lund, siis võib õhtul märkmikusse kirja panna ”kuidas tänavate koristamisega on” ja üsna kindlalt on nupuke olemas, sest tänavate koristamisega ei ole kunagi kuidagi. Alati on kuskil vallid, lumi koristamata või muu jama.

Toimub aga suurem üritus ja hoobilt on tänavad umbes, trammid ei liigu ja inimesed ei mahu bussidesse. Viimaste päevade vihmavee saavutusi saavad kõik veel erinevatest portaalidest ja ajalehtedest lugeda.

Probleem pole ju looduskatastroofides. Ma saan aru kui vihma sajaks näiteks nädal aega järjest. Siis ma saan aru, et autod upuvad ja keldrid ujutavad. Aga no kolm tundi tavalist Eesti äikesevihma...

Täpselt nagu ei ole loodusõnnetus näiteks laulupidu. VIIS aastat on ette teada, et selline üritus toimub ja ikka on probleemid seal, kus on teada, et raskeks läheb. Ma teen endale õlle välja, kui 3.-5. augusti paiku ei ilmu kuskil lugu sisuga "Madonna kontsert tekitas ummikuid/seiskas bussiliikluse/vms".

Kõik see tekitab ühe mõtte – Tallinn toimib hädavaevu. Iga pisikene kõrvalekalle viib kas kogu süsteemi või vähemalt ühe selle osa rivist välja. See näitab jällegi, et linna arengusse, vastupanuvõime suurenemisse on kulutatud minimaalselt ehk just niipalju, et süsteem normaalsetes oludes koos seisaks.

Ma muidugi ei tea, äkki on maailma kõigi linnadega sama probleem. Ma ei ole kunagi üheski teises linnas aastajagu elanud, ka Eesti omas mitte. Millegipärast ma ei usu, et mõned teised Euroopa pealinnad nii nõrgukesed on.

Tallinn aga on. Elanikuna häirib, aga vorsti teenib põdur pealinn mulle leivale.

Hapukurk

Tõeline tõestus hapukurgihooajast ajakirjanduses – Postimees Online teeb live-ülekannet võidusamba klaaspaneelide vahetusest. Lugege ja te ei kahetse – detailid on hingematvad :)

Kas kolime Lätti siis või ei?

Eelmise aasta septembris tegi valitsus otsuse, et selle aasta juulis tõstetakse majutus- ja kultuuriasutuste käibemaks madalalt 5%-lt 18%-le. Kõikjal pasundasid kontserdikorraldajad, et nüüd aitab – meie emigreerume Lätti. Kuigi käibemaksu tõus pole praegusekski veel käes, lubas BDG juht Peeter Rebane juba septembris, et R.E.M.-i kontsert jääb üheks viimaseks ürituseks Tallinnas ja suuremad asjad tulevad Riias.

Kümme päeva tagasi teatas seesama BDG, et Madonna Tallinna kontserdi piletid on rekordkiirusel läbi müüdud. Ma ei ütleks, et Madonna on väike kontserdikõks, mille võib vahelduseks teha, nagu külasimman või nii. Suuremat popmuusikaüritust (mastaapidelt siis) annab ette kujutada. Miks Rebane Madonnat siis Riiga ei vedanud, kui siin nii hirmsasti piinatakse kontserdikorraldajaid?

Vastus peitub ilmselt – ja nagu tavaliselt – rahas. Tõenäoliselt ei jääks korraldajad ka Tallinnas suurema käibemaksuga kahjumisse, vaid kasum lihtsalt oleks väiksem.

Näiteks miks saab kauplus lasta mingi toote hinna külmalt 70% alla? Sest ta ei kaota midagi, võidab vaid natuke vähem. Kui asja müüdaks õige hinnaga, ei laseks ju ükski loll hinda 70% alla. See oleks idiootsus. Aga kuna kauplusepoolne hinnalisa on tohutu, võib olude sunnil sealt pisut näpistada. Maja võidab niikuinii alati.

Sama lugu on ka kontserdikorraldajatega. Eks ta muidugi kehv on, kui peab niisama saadud tulust loobuma, aga kui äris vaja püsida, peab vahepeal natuke latti alla laskma. Maja võidab ikka, ega kasum selle pärast tulemata ei jää.

Võibolla on üheks teguriks ka Läti veel kehvem majanduslik olukord ja võibolla on veel vara üldse seletada siin, sest kui seadus jõustub, võivad kontserdid tõesti minema kolida, aga ikkagi tundub kummaline, et juba varakult kisendati ja sõimati, lubati pillid nurka visata ja nüüd nagu käivad asjad endist viisi edasi.

Ajukurdusid silendav meelelahutus

Kirjutasin siin kommentaari ja kuna olen juba sisse loginud, võib selle kuu esimese postituse kah kirja virutada.

Räägiks ühest oma hiljutisest kokkupuutest tõelise ameerika telemeelelahutusega. Kes teab misloom on Oprah? Mina teadsin varemalt vaid niipalju, et tegu on naissoost isikuga, kes on omanimelise üligiga populaarse jutusaatega kokku ajanud hiiglama suure hunniku pappi.

Kuna peres leidub "Seksi ja linna" huvilisi ja olen ka ise kuidagi juhtunud kõiki osi nägema, siis mõtlesime pilgu peale visata ka Oprah' saatele, kus kogu seltskond kohal (seoses esilinastuva filmiga muidugi).

Räägime kõigepealt minu ootustest. Teletoodang määratlusega "jutusaade" tähendab minu jaoks mingeid kindlaid asju - ootan huvitavaid külalisi, soovin väga häid küsimusi (isiklik kiiks mul vist), uut infot pakkuvaid vastuseid ning killukese mõnusat huumorit targa jutu kõrvale.

Räägime nüüd, mis ma Oprah'st sain. Kõik neli tankisti, kellele hiljem lisandus koer (Chris Nothi isikus) ja paraadi juhatav Oprah tegelesid TERVE saate sisulise osa üksteise kiitmisega. Küll oli tore filmimine (mis ilmselt on üsna stressirikas töö), koostöö sujus suurepäraselt (kui tegelikult on osa seltskonnast kapitaalselt tülis) jne.

Oprah ei suutnud moodustada üle kolme lause, mis oleksid lõppenud küsimärgiga. Selle asemel, et vestlust arendada, küttis ta üles juba niigi pikakeste moodi kiljuvat publikut.

Ma ei saanud teada mitte ühtegi fakti, mis oleks mulle olnud uus või huvipakkuv. Ainsatki. Küll aga sain ma teada, et ühe näitleja äkiline digilesbistumine tuli teistele üllatusena, aga nad aktsepteerivad teda, nii paljude erinevate riiete kandmine oli ülivahva ja Chris Noth on tegelikult Mr Bigist üsna erinev.

Miks ma seda siin räägin? Sest ma tõesti loodan, et Eestis ei hakata mitte kunagi tegema nii mittemidagiütlevaid saateid, mis ajavad algul iiveldama ja siis vihale. Kellele on selline tühi kest mõeldud?

Ehk sattusin ma lihtsalt väga halva osa peale, ehk on eelnevad või järgnevad Oprah'd olnud huvipakkuvamad. Ausalt ei ole julgenud proovida.

Aga kui selline ongi Ameerika populaarseim meelelahutus, siis ma saan aru, kuidas Bush rahva sõtta rääkis, kuidas neile õnnestub müüa 8-liitriseid pereautosid ja miks ei sunni isegi kolmas üleujutus neid elupaika vahetama.

Oehh.

Ei oskagi ühtset ja kokkuvõtvalt lühikest pealkirja panna siia

Elutoast on nüüd nädalaks saanud kontor. Tassisin köögilaua tuppa, et me mõlemad Anniga saaksime väntsutada oma lõputöid. Anni laenas veel ka õelt arvuti, nii et praegu võiks juba meie pisikese ettevõtte registereerida.

Ma juba ootan järgmist esmaspäeva, mil bakatöö esitamise tähtaeg. Ootan sellepärast, et siis kas on valmis või ei ole, rohkem midagi tegema ei pea, kui kaitsmine välja arvata (juhul kui töö ikka sai valmis).

Muudest tähelepanekutest võiks ära märkida, et mingil hetkel detsembri ja tänase vahel on puud lehte läinud. Mis tähtsust see praeguse postituse koha pealt omab, ma ei tea.

Selline asi veel, et kellele meeldib "Top Gear" koos vahva saatejuhi Jeremy Clarksoniga, võiks klikkida seda linki ja avastada nii nagu minagi, et tal on pühapäevases The Times'is oma kolumn, kus ta ei ole üldsegi vähem vaimukas kui telesaates. Appetizer'iks võiks öelda, et loos renditavatest koertest ja prostituutidest mainib ta korra ka Eestit. Milline au. Vist.

Ja siis ka selline asi, et kui kiirustate hommikul üheksaks eksamile, mida te eriti ei oska ja tahate enne eksami algust veel korrata, siis ei aja ükski asi teid rohkem närvi kui see, et te ei pääse koolimajja sisse. Minuga täna nii juhtus. Viis minutit oli eksamini ja ma astusin kiirel sammul ülikooli sissekäigu poole. Minust mõni maad eespool tegi sama ka üks neiu - astus trepist üles, uksed libisesid lahti ja neiu astus sisse. Mina jõudsin trepist üles, aga uksed lahti ei läinud.

Mõne sekundiga ootas koos minuga sissepääsu veel seitse hämmeldunud tudengit ja teisel pool ust soovis umbes sama palju inimesi välja saada. Aga uksel oli üsna ükskõik. Olin siis esimest korda sunnitud kasutama mingisugust tagaust, kuhu saab läbi kummalise tunneli, üle sisehoovi ja Uus-Sadama maja kaudu. Ka seal olid liuguksed, kuid need täitsid oma ülesandeid hoopis vastutustundlikumalt. Hiljaks ma õnneks ei jäänud.

Ma ei tea mitu nulli on peale koma sellise asja juhtumise tõenäosusel eksamipäeval just siis kui olen hiljaks jäämas ja vajan aega kordamiseks ning tahtsin kiiresti veel ka ühe energiajoogi osta.

Mul on annet.

Ja Liinat.

Tarbijakaitse minutid

Üldiselt ma õhtulehte ei loe, aga kuna nad on meist korrus allpool, siis imbub paras hunnik Õhtulehti ka üles ja siis ma ikka vahel viskan pilgu peale. Üks regulaarselt toimuv asjalik uuring on neil küll - neljaliikmelise pere toidukorvi maksumus.

Väga kenasti ja mugavalt on tehtud tabel, kus on reas erinevatest kauplustest ostetud asjad, mis teoreetiliselt (ja tihti ka praktiliselt) ühel neljaliikmelisel perel võiks ühe nädala jooksul söönuks saamiseks vaja minna. Erinevaid tooteid on 36 ja muuseas on sisse kalkuleeritud ka nelipakk :) ning kartulid, jahu, kohv, munad, leib, sai, juust jne.

Ja mis me siis 29. märtsi uuringust näeme? Stockmann, kus nädalane söögivaru maksab kõigest 952.40 ei olegi enam kõige kallim toidupood. Oh ei, see au kuulub nüüdsest Kaubamajale - samade asjade eest julgevad Kaubamaja tegelased küsida 1026.75. Esimest korda üle tuhande krooni piiri. Alates jaanuarist on toidukorv seal kallinenud 56 kulli.

Kõige odavam on jätkuvalt Säästumarket - 716.95. Järgneb Comarket 722.45-ga. Mõnevõrra üllatuslikult on Prisma 50 kulli odavam kui minu senine põhiline moonavarumispunkt Rimi.

Selline on ülevaade. Nüüd tuleb point. Milleks peaks normaalselt mõtlev tallinlane kulutama oma toidukorvile 1200 krooni kuus rohkem kui mõni teine? Milleks ostavad inimesed süüa Kaubamajast või Stockmannist kui igal pool müüdavad tooted on ju tegelikut kõik needsamad ja maitsevad ühtemoodi? Jahu on alati jahu, Tere piim ei saa Säästukast ostes olla teise maitsega kui Kaubamajas.

Minu jaoks tundub see lihtsalt lollidelt raha käest äravõtmisena. Loll läheb Stockmanni, ei viitsi Säästukasse jalutada, ja talt võetakse raha niimoodi käest ära, et ta ise ei saagi aru. Olen ka Kaubamajas käinud ja seal on hunnikutes inimesi, kes sõidavad ringi ääreni täis kärudega.

Tegelikut muidugi mis see minu asi on, kas keegi ostab oma piima neli krooni kallimalt või mitte. Mina igatahes ei osta.

Päris sissekanne

Blogi on hea asi vähemalt ühel põhjusel - siia saab põgeneda mitmete asjade eest. näiteks praegu peaksin ma tegema Prantsusmaa ja Hollandi keelepoliitilist analüüsi. See aga ei taha mul kuidagi edeneda, sest pole häid matejale ja ma pean selle kirjatüki pastakast välja raputama. Siiani ei ole ka raputades midagi tulnud.

Nüüd kirjutan ma hoopis seda siisekannet - klahvid klõbisevad ja Anni mõtleb, et ma teen hullu hooga analüüsi. Heh.

Tegelt ma muidugi peaksin seda analüüsi ka tegema, aga kui 11 lehte on valmis ja vaja veel saada kokku umbes kaks lehte, siis ei ole erilist motivatsiooni - mitte et seda 0 lehekülje juures eriti oleks olnud.

Jätke meelde - kui sissekandeid tuleb nõnda tihedalt, siis on mul mingi oluline kooliasi vaja ära teha.

Nüüd millsetki muust.
On Maarjamaal käinud Jackson ja on White Stripes ja Metallica ja muud maailma vägevaimad, aga nii rasket staari nagu Päris Hilton, pole veel siinmail nähtud. Tänud muidugi Elu24 paparatsodele, kes suutsid läbi häguse Forumi hotelliakna pildistada kedagi megatibile sarnanevat päikeseprillides ja nokamütsis raamatut lugemas. Ja aplaus Elu24 püstolreporteritele, kes ilmselt otse trammis vorpisid fotodele ka loo juurde. Nüüd oleme kolletumiselt muule maailmale järele jõudnud. Õnnitlen kõiki.

Üks huvitav fakt veel. Elises OP-is põhjendas Forum Hoteli arhitekt fuajee mõlemat pidi läbi paistvaid aknaid sellega, et ta tahtis tuua ehitise linnaelanikele lähemale - inimesed näevad seest välja ja väljast sisse. Ja juba täna läkski sisse nägemist vaja. Kui ettenägelik arhitektist, kelle nimi mul meelde ei tule.

MUPOSÜM

On varahommik ja kõik on rahulik. Me magame mõnusalt sooja teki all. Järsku kostab ukse tagant prõmmimist. Mida paganat, mõtlen ma üles ehmatades. Jõuan vaevu endale särgi selga ajada kui kuulen, et uks murtakse maha ja näen, kuidas kolm tursket selli sisse vajuvad, käed rusikas. Seljas on neil mustad joped, mille seljal on ümmargune rooma numbritega kell ja helendavad seierid. Samuti musta värvi nokamütsidelt veerin kokku MUPOSÜM. Need tähed ei ütle mulle midagi ja otsivate pilkudega mehed hakkavad minu poole tulema.
"Nii," alustab üks meestest, kellel on kaenlas mapp paberitega, "Nimi?" Ütlen. "Vanus?" Ütlen. "Töökoht?" "Kodune aadress?" "Jalanumber?"
Mees plaksatab mapi kinni, sunnib mind väriseva käega allkirja andma ja ilma hoiatamata marsivad jõmmid mu tuppa sisse ja hakkavad midagi otsima. Mapiga mees märkab mu tärkavat trotsi ja tigedamaks muutuvat pilku ning ütleb: "Ärge muretsege, tavaprotseduur siin linnas. Meie oleme Munitsipaalpolitsei Suveajale Ülemineku Meeskond. Palume teil olla koostöövalmis ja tuua välja kõik oma ajanäitajad."
Kell neli hommikul ei suuda aju sellist infot kuigi kiiresti mõistetavaks kodeerida ja ma jään seinakellale osutamisega sekundi hiljaks, sest juba on üks meestest sellel kallal. Ta rebib professiaonaalse agresiivsusega kella seinalt maha, ühe vilunud liigutusega sätib seierid ühe tunni võrra edasi ning peaaegu viskab kella seinale tagasi. Kõik toimub nii kiiresti, et kell ise ilmselt ei saagi aru, et teda on võetud. Millimeetrise täpsusega ripub ta omal vanal kohal ja tiksub edasi, nüüd juba suveaega.
Samal ajal on teine mees haaranud laualt meie mobiiltelefonid ja, ühes käes Ericsson, teises Nokia, opereerib mõlema telefoni menüüs üheaegselt ajanäitajad õigeks. "Arvuti kell," vihjan väriseva häälega, mille peale mapiga mees turtsatab. "Keda te siin lolliks peate? Arvuti võtab aja internetist, selliste trikkidega sa meid küll ei tõmba, poisu."
Mehed kogunevad kokku ja jäävad mulle otsa vaatama. Mina ei oska midagi kosta. "Too aga välja," käsib mapiga mees. "Sa ei taha ju ometi, et me hakkaksime jõudu rakendama. Kus see sul on?"
"Misasi?!?" olen ma ülimas hämmingus. Ma muidugi sain juba aru, et nad ootavad mult veel mingit õigekskeeramist vajavat ajanäitajat, aga omateada ei olnud mul enam ühtegi kella.
"Käekell," ütleb mapiga MUPOSÜM rahulikult. "Me teame, et see on sul kuskil, valetamisega ei jõua me kuhugi."
Käekell on mul tõesti - iidvana, patareid peaaegu tühjad ja ekraanil mõra sees. Ma ei kanna seda kunagi ja ei kavatse ka, kuid nendele meestele sellised vabandused ei loe. "Saate hoiatuse...seekord. Järgmine kord ei pruugi nii hästi minna," ütleb mees ilmselgelt oma võimu nautides. "Hea küll, mehed, hakkame minema. Võtke kviitung, olete ametlikult suveajaliseeritud." Kahe sekundiga on tuba tühi ja ma ei oska muud teha kui minna kööki ja keeta endale üks tee.

Noh, seda poleks küll oodanud

Kui ma vahel siia ei kirjuta, siis sellepärast, et pole nagu midagi kirjutada. Seekord on.

Kõht läheb sügisõhtuti ikka tühjaks, seetõttu oli vaja minna Westmanni putru tooma. Panin pleieri mängima ja läksin välja. Oli külm ja pime. Pärnu mnt ja Liivalaia ristis jäin foori taha seisma ja märkasin enda kõrval üht väikest kasvu neiut, kes ka korra vilksti minu poole vaatas. Ootasin rohelist tuld ja ei pööranud talle rohkem tähelepanu, sest pleieris üürgas "Enter Sandman".

Jõudnud üle tee, nägin järsku, kuidas see neiu vaatas hetkeks tagasi ja lisas sammu. Ma olen teatavasti üsna kiire kõndija ja seetõttu ei jõudnud ta mul eest ära. Natuke enne "Kosmose" trammipeatust pööras tüdruk järsku ringi, vaatas mulle sügavalt otsa ja - kõndinud kolm sammu tagurpidi - pööras uuesti ümber ning hakkas jooksma.
Rohkem hämmeldunud ei saanud olla, kui mina olin. Trammi ei tulnud kuskilt poolt ja ainuke võimalus oli, et ta jooksis ära minu eest.

Ta kadus hispaania restorani nurga taha, nii et ta enam ei paistnud. Mõnekümne sekundiga jõudsin samuti sinna nurgani ning nägin, et ta oli jooksmisest päris ära väsinud ja kõndis aeglasel sammul. Siis vaatas ta uuesti tagasi, nägi mind ja pistis uuesti jooksma. Lootsin, et ehk keerab ta Sakala tänavale, aga ei - jätkas minu marsruuti. Asi hakkas juba kergelt nalja tegema.

Ta jooksis umbes LHV ukseni ja hakkas siis uuesti kõndima, seekord nii kiiresti, et lähemale ma talle ei jõudnud. Enne kui jõudsin Westmanni kauplusesse sisse astuda, nägin, kuidas ta tagasi vaatamata enne "Vabaduse" peatuseni jõudmist jälle jooksma hakkas.

Olin ja olen siiani täielikus hämmingus. Kas tõesti on võimalik, et too neiu pidas mind mingiks vägistajaks või röövliks? Ma olen alati teadnud, et ma ei ole mingi enriike igleesias, aga oma keskmise enesehinnanguga olen end pidanud siiski mitte väga hirmutavaks tegelaseks.

Koju jõudes oli tahtmine peeglisse vaadata, et kas ma olen kuskilt verine, unustasin kööginoa kätte või on midagi muud valesti. Anni suutis läbi naeru kinnitada, et olen ikka endine.

Kahju sellest neiust. Kui ta nüüd kuskil Tammsaare pargi juures avastas, et mind ei olegi näha enam, võis ta ju veel rohkem kartma hakata - et kus ma nüüd hiilin ja varitsen. Selline on Tallinna mõju inimestele.

Rohkem ei oska midagi öelda. Heh!

Sügis

Kui käia poes ringi niisama, siis leiab kümnete tuhandete eest asju mida tahaks osta. Aga kui otsida üht kindlat asja, aknateipi näiteks, ei ole võimalik seda muu kola seest üles leida. Ma arvan, et see on mingi poepidajate filosoofia - otsi, otsi üht asja, siis näed vahepeal hoopis muid asju, unustad lõpuks mida sa otsid ja ostad hoopis muud stuffi. Milline kena loogika!

Aga jah, ilmad juba väga hullud, tuul puhub ühika akna vahelt sisse, nagu lahtisest laudauksest. Ok, toas on siiski veel enam-vähem, aga naabrimutt, kelle eesmärk on vist siit ilmast kopsupõletikuga lahkuda, hoiab köögi akent pärani lahti, endal kaks kampsunit seljas ja teetass käes. Ja mis värsket õhku saab Pärnu mnt. poolt tulla?!
See lugu tuletab mulle meelde üht vene maalikunstnikku (või oli ta kirjanik?), kes kuulis, et värske õhk on tervisele kasulik ja sundis seepeale tervet perekonda rõdul magama, seda ka talvel. Arvake ära millesse see mees suri?

Igatahes praegu on varbad hüpotermia piiril, aga tuju on ikka hea. Sellele aitab kaasa selline bänd nagu Velvet Revolver. Mõnus rock. Kuulake, kes viitsib.

Over and out.

Millest iganes

Jälle pole pikka aega midagi kirjutanud. Respekt kõigi suhtes, kes leiavad igas päevas midagi, mida kirja panna (ja kellel on selleks aega). Aega oleks ju tegelikult mul ka, aga midagi erilist, mida teiega jagada, pole toimunud. Vähemalt hetkel ei tule meelde. Igav elu mul, arvate? Ei ole, aga tööasjadest ei saa rääkida (need ei huvitakski kedagi), kooliasjadest, oma õppeainetest, ei saa ma isegi aru, rääkimata teistest, ja eraelu huvitavamad küljed jätaksin enda teada :). Ei jäägi nagu järele midagi, millest kirjutada.

Tegelikult võiks ju kirjutada millest iganes. Kes on seda proovinud, teab, et see on päris lõbus ja vahel võivad selle käigus pähe tulla üsna asjalikud mõtted. Proovime.

Apelsinikoored laual. Kui öelda "oranž", tuleb enamikul inimestel kohe meelde apelsin. Kui järele mõelda, siis ei tohiks inimkond apelsini üldse söödavaks pidada, sest kui keegi gepardinahas (seelikus) isik esimest korda apelsini puu otsast alla võttis, seda nuusutas ja siis külmavereliselt sinna hambad sisse lõi, pidi ta küll üsna kaua turtsuma ja tatistama, sest teatavasti ei maitse apelsini koor eriti hästi. Ilmselt viskas ta seepeale apelsini kõrges kaares minema ja läks laagrisse ning rääkis kui totaka vilja ta leidis ja kui vastik see oli.
Seega peaks apelsin olema söödamatute viljade all. Miks me siis apelsini siiski sööme? Ilmselt leidus tol ajal keegi eriline loll, hulljulge või/ja näljane, kes sõi nägu krimpsutades ära vastiku koore ja avastas selle alt mahlase ja maitsva vilja. Näide sellest kuidas idioodi järjekindlus meie ühiskonda edasi viib.

Niipalju apelsinikoorest ja selle panusest maailma arengusse. Nagu näha, seekord asjalikke mõtteid ei tulnud. Alati ei õnnestugi. Teinekord ehk.

Lõpetan nüüd lollused ja teen midagi kasulikku - õpin baretipoiste keelt. Au revoir.