Noh, seda poleks küll oodanud

Kui ma vahel siia ei kirjuta, siis sellepärast, et pole nagu midagi kirjutada. Seekord on.

Kõht läheb sügisõhtuti ikka tühjaks, seetõttu oli vaja minna Westmanni putru tooma. Panin pleieri mängima ja läksin välja. Oli külm ja pime. Pärnu mnt ja Liivalaia ristis jäin foori taha seisma ja märkasin enda kõrval üht väikest kasvu neiut, kes ka korra vilksti minu poole vaatas. Ootasin rohelist tuld ja ei pööranud talle rohkem tähelepanu, sest pleieris üürgas "Enter Sandman".

Jõudnud üle tee, nägin järsku, kuidas see neiu vaatas hetkeks tagasi ja lisas sammu. Ma olen teatavasti üsna kiire kõndija ja seetõttu ei jõudnud ta mul eest ära. Natuke enne "Kosmose" trammipeatust pööras tüdruk järsku ringi, vaatas mulle sügavalt otsa ja - kõndinud kolm sammu tagurpidi - pööras uuesti ümber ning hakkas jooksma.
Rohkem hämmeldunud ei saanud olla, kui mina olin. Trammi ei tulnud kuskilt poolt ja ainuke võimalus oli, et ta jooksis ära minu eest.

Ta kadus hispaania restorani nurga taha, nii et ta enam ei paistnud. Mõnekümne sekundiga jõudsin samuti sinna nurgani ning nägin, et ta oli jooksmisest päris ära väsinud ja kõndis aeglasel sammul. Siis vaatas ta uuesti tagasi, nägi mind ja pistis uuesti jooksma. Lootsin, et ehk keerab ta Sakala tänavale, aga ei - jätkas minu marsruuti. Asi hakkas juba kergelt nalja tegema.

Ta jooksis umbes LHV ukseni ja hakkas siis uuesti kõndima, seekord nii kiiresti, et lähemale ma talle ei jõudnud. Enne kui jõudsin Westmanni kauplusesse sisse astuda, nägin, kuidas ta tagasi vaatamata enne "Vabaduse" peatuseni jõudmist jälle jooksma hakkas.

Olin ja olen siiani täielikus hämmingus. Kas tõesti on võimalik, et too neiu pidas mind mingiks vägistajaks või röövliks? Ma olen alati teadnud, et ma ei ole mingi enriike igleesias, aga oma keskmise enesehinnanguga olen end pidanud siiski mitte väga hirmutavaks tegelaseks.

Koju jõudes oli tahtmine peeglisse vaadata, et kas ma olen kuskilt verine, unustasin kööginoa kätte või on midagi muud valesti. Anni suutis läbi naeru kinnitada, et olen ikka endine.

Kahju sellest neiust. Kui ta nüüd kuskil Tammsaare pargi juures avastas, et mind ei olegi näha enam, võis ta ju veel rohkem kartma hakata - et kus ma nüüd hiilin ja varitsen. Selline on Tallinna mõju inimestele.

Rohkem ei oska midagi öelda. Heh!