Poliitiliselt korrektne nulg

Kell on jälle öö ja ma kirjutan, et mitte magama jääda.
Täna (eile siis) oli väga raske päev. Tegin igasuguseid asju. Kui need tehtud said, tegin teistsuguseid asju. Nendega päris valmis ei jõudnud, aga homme on ka päev ja öö.

Ükspäev käisin Kaupsis (see pood, mitte Kaupo) ja nägin, et juba riputatakse üles jõuluvilkureid. Algul imestasin et miks nii vara, siis tuli meelde, mis kuupäev on ja imestasin, et miks nii hilja. Vanadest aegadest, paar aastat tagasi, mäletan ikka kordi, kus sai jõulutulesid nautida juba oktoobri lõpus. Küll oli tore pusaväel linnas jalutada ja erinevaid tähekesi, kuusekesi, päkapikke ja muud nodi kommenteerida. Nüüd muidugi lastele seda rõõmu enam ei pakuta. Novembri lõpp juba, aga laped peavad norus ringi käima ja vaatama ainult jope küljes vilkuvaid helkureid. Nüüd lõpuks on õnneaeg siiski käes. Elagu jõulukulinad!

Käisin Eesti Päevaleht Online'is proovipäeval. Täispika tööpäeva jooksul pusisin kokku neli uudisepojukest. Olin nii ametis, et ei käinud kaheksa tunni jooksul kordagi vetsus ega ka lõunal mitte. Ausalt öelda ei tõusnud ma oma arvuti tagant püstigi. Ka kohvitass jäi sisse õnnistamata ning ootab toimetuses järgmist korda. Ja järgmine kord tuleb kindlasti. Ehk juba neljapäeval.

A muidu olen rahul. Ja sellise tempoga varsti ka Rahumäel. Teadupärast on seal Tallinna odavaimad krundid (Saatpalu tsitaat).

Kuulmiseni. Seni.