Internetist tehtud paberlehed

Juba paar aastat tegelevad meedia über-ajud sellega, kuidas mõelda välja viise, et netis paberlehtede uudiste lugemise eest raha saada. Majanduskriis ja koos sellega ka reklaamiraha katastroofiline vähenemine pani ajud veel palavikulisemalt tööle ja nüüd on ka Eesti meedias esimesed tasulised neti-ajalehed välja töötatud.

Vast viimase aja suurema sammu on teinud Postimees, kelle pluss-külge saab kuni selle kuu lõpuni tasuta lugeda, edaspidi tuleb välja käia 100 kulli kuus. Ideaalne lahendus just seetõttu, et hind on umbkaudu samas klassis, mis paberlehte koju tellides (otsekorraldusega 140 krooni kuu).

Kaval lahendus. Mitu kommentaari selle süsteemi kohta on olnud a la miks ma neti eest nii palju maksan, pigem tellin lehe koju. Just seda ongi Postimehel vaja, ega neil pole vahet, kas raha tuleb paberi või interneti eest. Kaudselt võib neti-ajalehe eest raha küsimine hakata kergitama ka paberlehe tellijate arvu.

Äsja tõmbasin aga alla New York Timesi neti-paberlehe trial-versiooni ja juba esimesel vaatlusel võib öelda, et Eesti ajalehtedel on, kuhu selles vallas areneda.

Rupet Murdoch & co on valmis ehitanud hea lehekülje, mis sarnaneb paberlehele just väljanägemise poolest ilmselt peaaegu nii palju, kui praegu on võimalik (flash-leht, mida kasutab Päevaleht, on muidugi veel täpsem koopia, aga pehmelt öeldes mitte väga kasutajasõbralik).

Väga lihtne on lehekülgi lapata, vasakule-paremale ilmub uus lugu nagu ka ajalehel lehte keerates, üles-alla saab loos liikuda, kui terve lugu ei ole ekraanile ära mahtunud.

Postimehe Pluss-külg jällegi on nagu postimees.ee beta-versioon või lihtsalt bänneriteta postimees.ee variant. Et bänneriteta, on küll väga hea, aga midagi, mille järgi võiks aru saada, et tegu on just paberlehe peegeldusega, sealt küll leida ei ole. Tavaline interneti uudistesait, ainult õige pea raha eest.

Päevalehe peatoimetaja on küll Äripäevale vihjanud, et ka seal on õige pea oodata paberlehe lugude tasuliseks muutumist mingil kujul, milline see olema saab, ei ole veel teada.

Praegu on võimalik registreerunud lugejatel vaadata lehe flash-versiooni, kus terve leht nähtav täpselt nii nagu näeb välja paberleht. Muidugi vähendatud kujul. Just see suurendamisega mässamine on kõige ebamugavam külg kogu asja juures – kasutaks küll ainult siis kui viimane häda käes ja lehte väga vaja ikkagi lugeda. Sirvimiseks ja pealkirjade vaatamiseks sobib küll.

See-eest saab jällegi tervikliku ülevaate, milline siis ikkagi näeb välja, millest kirjutab ja kuidas kirjutatut presenteerib leht, mis hommikul on kioskitesse jõudnud.

***

Sihuke väike memo siis paberlehtedest netis. Väga ebapiisav ja valikuline, aga algus seegi.

Vabadusest öelda

Eelmisel nädalal tegelesid peaaegu kõik meediaväljaanded Püha Vaimu kirikus toimunud läbuga. Peaaegu sellepärast, et Postimees oli esimesed päevad täitsa vait. Imelik, eks ole, kui üht nädala suurt teemat, mida kajastavad Päevaleht, Õhtuleht, ETV, TV3, Kanal2 ja Vikerraadio ei võta tegemisse Eesti suurim päevaleht.

Kui selgus, et peo korraldamisega tegeles väidetavalt Anu Saagim, kes on teatavasti Postimehe Elu24 palgal, siis muutus Postimehe käitumine arusaadavaks.

Neilt ilmus kõigepealt üks pisike ülevaade toimunust, kus põhitähelepanu selle, et kiriku valvuriga peatati tööleping. Siis ilmus pehmes toonis kommentaar EELK-lt, et kiriku külastamiseks ei ole sobimatut aega. Ja täna siis juhtunu veel pehmemaks muljumise tippnäide – peolised annetanud kirikule paar tuhat krooni ja DJ pult olla olnud mitte altari ees vaid natuke eemal. Oh heldust!

Pidutsejate jõuga heasse valgusse sättimine ei muuda ju kuidagi tegu, millega nad hakkama said.

Aga miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et tuua näide, kuidas ükski meediaväljaanne ei ole päriselt sõltumatu ja vaba. See on muidugi ammu teada, aga Püha Vaimu kiriku lugu ja Postimehe käitumine on väga puhas näide sellest.

Kui selle peoga oleks seotud ükskõik kes teine, uputaks Postimehes selle loo erinevate tahkude kirjeldustest, kommentaaridest ja järellugudest. Aga praegu on täielik vaikus, teema tehti mokaotsast ära vaid selleks, et linnuke kirja saada ja mitte jääda veidrasse olukorda teemat üldse kajastamata jättes.

Seega – ei ole olemas päris vaba ajakirjandust, alati on kellegi huvid, kellegi valikud. Lihtsalt lugeja (ja ka mina) ei pruugi seda alati märgata või teada.

PS. Huvitav oleks teada, kes on see peoline, kes Postimehele rääkis, et inimesed olid suurema osa ajast õues ja kelle mäletamist mööda oli diskoripult hoopis mujal, kui varem on kirjutatud. Kas äkki on see Saagimi esimene kommentaar asjale, kuigi anonüümselt?

PS2. Sellega on see teema ammendatud. Aitab.

Infosõltlusest

Naljakas, kuidas mõtled mõnd asja nii ja teisiti ega oska seda konkreetselt sõnadesse panna ning siis tuleb keegi ja ütleb selle hoobilt ära.

”Ikka kisub hommikuti oma harjumuspäraste infokanalite juurde. Vahel leiab neist midagi olulist, tihti mitte eriti. Vaatad kella, pool tundi või kauemgi kulunud. /---/ Selles, et me suurt osa igapäevasest infost ei vaja, on kerge veenduda. Paljud on viibinud kuu või paar kodust kaugel, kus internetilevi pea olematu. Tuleme tagasi ja viime end suhteliselt kiiresti kurssi kõigega, mis vahepeal olulist juhtunud. Selleks kulub mitu korda vähem aega, kui igahommikused ”infopalvused” kokku liita. Me ei ole millestki ilma jäänud. Isegi nii lühikese perioodi vältel on Aeg ise teinud eelvaliku.” Mihkel Mutt (”Ajaleht kui moolok”, Postimees AK)

Pean tunnistama, et tunnen ise samamoodi. Ei peagi kuude kaupa ürgmetsas olema, piisab kui näiteks teha mõni online puhkuse jooksul lahti näiteks ainult korra päevas või korra kahe päeva jooksul.

Sellest piisab, et aru saada – ma ei ole vahepeal millestki olulisest ilma jäänud. Need teemad, mis tõesti on olulised, on esilehel või üsna üleval otsas ka õhtul. Kõik see, mis vahepeal on üles loobitud (mõnel portaalil 80 tükki päevas, millele Dannar tähelepanu juhtis :)), ei oma suuremat tähtsust ja risustab üldjoontes aju mõttetu pahnaga.

Milleks neid muid asju siis üldse vaja on? Kas keegi suudab seda selgitada nii, et ei kasuta sõnu uudisvoog, maht, klikk, reklaam ja raha? Või piisab ainult neist viiest?

Ma ei ole kindel, kui palju on lugejaid, kellele on oluline see, et portaalis iga külastuse korral oleks ilmunud mõni uus lugu. See jätab küll toreda mulje, et töö käib palehigis ja uudised kasvavad kui ristikud kesal. Aga kui 80% sellest toodangust on kasutu info?

Mutt räägib eespool viidatud artiklis aususest – kui ikka ei olnud täna erilisi uudiseid, siis ei olnud ja kõik. Täiesti õige jutt. Kui ma teen portaali lahti ja pole eelmisest külastusest uusi uudiseid lisandunud, siis pole järelikult midagi uudisväärtuslikku vahepeal toimunud. Ja süda rahul, võin muude asjadega edasi tegeleda.

Ei ole kurat vaja kivist vett välja väänata. Miks peaks keegi ühe online’i lugemisest loobuma puhtalt selle pärast, et näe, pool tundi tagasi käisin seal ja ikka pole uut uudist tulnud. Võibolla on selliseid inimesi, aga neid võiks siis juba sõltlasteks nimetada.

Me oleme kuidagi aru saanud, milline toit on kasulik ja milline kahjulik, ega ahmi endale sisse kõike, mida poes müüakse, kuigi meile proovitakse asju pähe määrida. Miks me siis ahmime sisse kõike seda infot, mida meile püütakse pähe määrida?

Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb – kui ei meeldi, ära loe, ära tarbi. Ja polegi midagi mul öelda selle peale rohkem.


Tuli selline isiklikust seisukohast vastuoluline sissekanne...aga niimoodi ma mõtlen, kui mitte ”tootjana”, siis tarbijana kindlasti. Pean ausalt tunnisama, et ka mina olen uudisrisu veebi üles riputanud, nii et vastutan ka ise õige pisut selle jura eest.

Kolimine ja käimine

Niisiis kolimine on läbi ja olen uues üürikas juba harjuma hakanud. Pimedast ja külmast urust lõpuks valgusesse ja sooja. Justkui Urgliku muutumine Guglunkiks, ainult vastupidine protsess. Kes teab, see teab.

Aga tõesti, mulle väga meeldib ja mõnus, et kinnisvarakrahh laseb meil seda endale lubada. Tegelikult ma arvan, et maksan õiglast hinda, kaks aastat tagasi oleksin selle üürika eest lihtsalt lolli moodi üle maksnud. Kolmesõnaga – olen väga rahul.

***
Anete võttis jalad alla ja hakkas käima. Umbes täpselt siis, kui mina metsas põlvel olin ja valmis-puhas karjusin. Nüüd ta tatsab lahedalt mööda tuba ringi, käed-jalad harkis. Ta muutub järjest asjalikumaks. Saab juba aru, kuidas klotsid üksteise peale käivad näiteks. Pidin vaid neli korda ette näitama ja juba ta proovis järele. Ega muidugi päris veatult ei lähe, aga mõte on tal õige.

Lisaks käimisele on tal esimene eluaasta samuti täis saanud. Uskumatult kiiresti läheb ikka aeg. Algus oli raske ja venis aeglaselt, eriti Annile. Mina passisin ju enamiku ajast lolli näoga kõrval ja püüdisn siit-sealt midagi kasulikku teha. Nüüd on tunne, et see aeg oli nii ammu – ime, et üldse midagi meeles on.

***
Tegelikult tahaks tööst ka rääkida. Nii palju on toimumas ja seda just üldiselt. Paistab, et sügis tuleb meediamaailmas väga huvitav. Justkui valmistutaks mingiks uueks alguseks – kõik teevad ettevalmistusi ja sügisest peaks hakkama midagi teistsugust kui varem. Aga järgmises postituses ehk. Praegu ei viitsi.

Suvi algab sebides

Maikuu läks käest ära. Mõtteid oli küll paar kribulat, aga kuidagi ei jõudnud nende üleskirjutamiseni. Mõnikord ikka kohe üldse ei viitsi veel pärast tööd ka midagi kirjutada. Ilmselt saab päeva norm kaheksa töötunniga täis.

Suvi (mul algab suvi alati koos lehtedega puul) sai kirju stardi. Esiteks mõnda aega vindunud plaan ikkagi ära kolida siit elupaigast sai üsna kiirelt lahenduse. Leidsime hea pakkumise pea igas mõttes ja ega pikka kaalumist rohkem polnudki. Kant jääb ikka samaks, päris ära harjunud siin juba. Aga muu on kõik uus, maja, hoov koos mänguväljaga, panipaik ja isegi parkimiskoht. Ma ei ole veel otsustanud, mida ma seal parkima hakkan.

Sel kuul on siis oodata kolimist. Mina küll ootan pigem seda hetke, mil on juba kolitud. Aga see pole veel kõik – juunikuu tuleb kirju. Varsti pean vormi hüppama jälle ja kümneks päevaks metsa kolima. Ehk siis rühmakokkutulek, ametliku nimega küll reservõppekogunemine. Justkui tahaks natuke isegi minna, aga samas väga ei taha ka. Kõik oleneb, milline on seal suhtumine ja kuidas kodused asjad laabuvad.

Tööl paistab, et hapukurgihooaeg jääb sel aastal vahele, vähemalt neil kes poliitikaga tegelevad. Rohkem aga ei viitsi sellest kirjutada, lugege lehtedest ja püüdke end mitte seaks vihastada. Sest nagu ütlevad klassikud – suvel ikka mehed panevad rinnad kokku ja võtavad õlut.

Nii teemegi.

See blogi võidakse sulgeda

Keegi ütles kuskil, et viimastel aastatel on ajakirjandus liikunud mineviku suunalt tuleviku suunale. Kui traditsiooniliselt on ajakirjanduse ülesanne olnud rääkida millestki, mis äsja sündis või toimus, siis praegu räägitakse sellest, mis juhtuma hakkab.

Olen selle pilguga uudiste sisu jälginud ja tõepoolest – ega naljalt ei kohta lugu, kus ei räägitaks kas kohe-kohe juhtuma hakkavast või lausa millestki, mis saab teoks alles aastate pärast.

Ajakirjanike ülesanne on ikka olnud võimalikult kiirest edastada lugejate-vaatajate-kuulajateni värsked sündmused, mis on toimunud. Tempo ja uudise võimalikult kiire edastamise vajadus (konkurentsieelise saavutamiseks) on ilmselt jõudnud nii kaugele, et juba tormatakse toimuvast ette.

Pealkirjad tänase Päevalehe uudistekülgedelt: koalitsiooni püsimine ripub nädalavahetusel niidi otsas; Lang tahab kärpida kõigi töötajate palku; kärpimine võtab töötutelt tuhandeid loodetud kroone; kiiruskaamerad hakkavad juhte korrale kutsuma alles novembris; varsti ei saa baaridest enam öösel alkoholi koju kaasa kaubelda.

Kõik need räägivad millestki, mis alles hakkab sündima. Keegi ju ei tea, kas nii, nagu uudises kirjas, ka tegelikult läheb. Kui ei lähe, siis nagu polegi sisuliselt uudist olnud, sest sündmust, millest lugu räägib, ei ole. Aga kes seda enam mäletab nädala, kuu või isegi mõne aasta pärast, kui sündmus oleks pidanud aset leidma.

Ses mõttes tegeletakse ikka väga palju ennustamisega, oleks-poleks-võiks-saaks ja mis-siis-kui. Toimunud sündmusest oleks ju palju lihtsam uudist kirjutada. Näiteks leitakse kuskilt kivikirves või mingi mustikakeskus põles maha. Saab rääkida, saab analüüsida ja ei pea püüdma jutu tagant aimata, mis võiks kunagi toimuma hakata.

Sisuliselt võiks ju kirjutada ka uudise, et mõni mustikakeskus läheb varsti põlema. Küsida kommentaari päästeametilt – jah, seda tõenäosust ei saa välistada, ütlevad nad. Kommentaar mustikakeskuse omanikult – oleme kõik teinud, et nii ei juhtuks, aga iial ei tea. Ükskõik, kes mida selle kohta parasjagu ütleb, pealkiri „Keskus võib minna põlema” sellest ei muutu ja loo saaks vabalt trükki lükata.

Sama on ju kõigi kärbete ja muude selliste asjadega. Ükskõik, mida kirjutada, midagi ei saa välistada ja uudis ongi jälle purgis.

PS: nüüd tundub postituse pealkiri ka loogiline, eksole?

Ühest ja teisest ja vahepealt

Jäi jälle pikem vahe sisse kirjutamisel, aga olid ilusad ilmad ja ei olnud kuidagi tahtmist sirgeldada, eriti veel pärast tööd. Vahepeal on olnud pikk nädalavahetus, mis läks väga edukalt – õuesoldud aeg ületas tunduvalt toas veedetud aja (kui öine magamine välja jätta, mis siiski toimus toas). Käisime vabaõhumuuseumis, kuhu mina sattusin esimest korda. Järgmisel päeval loomaaias, kuhu olen viimase aasta jooksul miskipärast päris tihti sattunud. Igatahes oli lõbus, ilmad olid ilusad ja muidu tore.

***
Ida-, põhja- ja lõunarindel pole muutusi toimunud. Tööd ikka jätkub, kuigi vahepeal oli jälle mingi madalperiood, mil tuli end tõsiselt sundida, et üldse midagi tehtud saaks. Vahepeal aga olid jälle hoogtöö perioodid, mil kõik sujus ja tahtmine oli tugev. Nagu näha, kõigub kõik juskui kevadine ilm siia-sinna.

***
Anete on lähedal oma päris esimestele sammudele. Eile diivani peal julges juba ilma kinni hoidmata kaks sammu Anni poole teha. Järgnes muidugi kukkumine, aga diivanil ta kukkuda ei karda. Seista proovib ammu juba üsna julgelt – tõstab käed taeva poole ja hööritab puusi...ja siis kukub istuli. Seda kõike siiski voodi peal, põrandal on ta oluliselt tagasihoidlikum.

***
Üks tähelepanek rattaga linnas sõitmise kohta. Nimelt tundub mulle, et enamik Tallinna autojuhte võrdsustab ratturi jalakäijaga. Ehk siis kui ma sõidan sõiduteel, olen ma nende jaoks juskui vales kohas. Näide: ristmikul pöörab peatee vasakule ja mina liigun mööda peateed ning tahan sõita otse. Liikluseeskirja järgi peavad paremalt tulevad autod mulle teed andma, sest mina olen peateel. Aga selleks, et keegi teed annaks, pean ma paremalt tulevale autole peaaegu otsa sõitma. Enne nad minust välja ei tee. Kuidas küll on need autojuhid teooriaeksamist läbi saanud?

Reisid - olnud ja tulevased

Eelmise nädala lõpus käisime väikesel reisijupil Stockholmi ja tagasi. Mil oli sellel reisil päris mitmeid esimesi kordi – ma polnud varem laevas öösel olnud, polnud varem Rootsis käinud, polnud varem klaasist kuuma teed joonud, kinnas käes, polnud ka näiteks näinud, et viinereid kraanikausis hoitakse. Nii et väga kogemusterikas reis.

Kõige suurem heameel on selle üle, et Anete nii vapralt elas üle kitsa kajuti, terve päeva linna peal müttamist ja hädapärase veest püreega segamini tehtud pudru. Ta vist ei saanud üldse aru, et midagi oli teistmoodi kui tavaliselt. Väikese lapsega reisimine on vägagi võimalik, vaja on vaid pisut rohkem kola kaasa vedada ning kannatust ja aega varuda.

Laevas suutsime Evertiga loomulikult pisut purju jääda ja öö venis üsna pikale. Anete õnneks suudab iseseisvalt magada ja meie neljakesi saime lösutada pubis ja diskopunkris, millised mõistagi seal väga palju valida ei ole. Bänd oli jama, aga seda kiiremini said klaasid tühjaks. Lõbus oli, oluliselt lõbusam kui hommikul, pärast mõnetunnist magamist umbses kajutis. Õnneks vahetus uimane enesetunne Stockholmi peal nohuga. Sel hetkel mõistlik vahetus.

Stockholm osutus üsna kenaks linnaks, paljude viaduktide ja sildadega. Vanalinn ja kesklinn üldse olid harjumatult kõrged. Tallinnas on vanalinna majad oluliselt madalamad. Eriti palju ringi kolada ei jõudnud, sest õhtul pidime laevas tagasi olema, kuid sellest, mis nägime, mulle vähemalt esimeseks korraks piisas. Üks naljakas seik ka – ühel pikal kesklinna peatänaval kõndis must mööda mitu eesti keelt kõnelevat inimest ja alles poole minuti pärast jõudis mulle kohale, et oot, ma olen ju Rootsis. Ilmselt oli tegu sama laeva inimestega.


Homme on uus reis, seekord tööalane ja Soome. Seal peaks kava järgi ootama mind mitu jutuajamist kaitseväe merele avatud laskealade kohta ja kui õigesti aru sain, saan ka paugutamist näha. Mis on tore, sest teenistuse ajal jäid mul miinipildujast ja Carl Gustavist jämedamate torude laskmine nägemata. Küll ei ole soomlastel vist 155 mm-seid haubitsaid nagu Eestil, kuid sobivad ka pisemad.

Eks ma nädala lõpus siis kirjutan mis ma seal nägin ja kuulsin. Niikuinii on mul veel kirja panemata oma arvamus laskeväljade rajamise plaani teemal, mis paljudes inimestes on üsna krõbedaid tundeid tekitanud.

Töödevahetus

Lubasin eelmises postituses kirjutada eraldi 24. – 28. novembri töönädalast. Seda põhjusel, et toreda vahetusprogrammi raames töötasin nädala paberlehe uudistetoimetuses. Tahtsin natuke kirjeldada ja endalegi selgemaks saada, mis seal teistmoodi oli ja mida ma õppisin.

Alustuseks võib niipalju öelda, et kui lugeda uudist lehest või online’st, siis tekst on tekst. Kummaline on see, kuivõrd erinevat teed pidi kumbki tekst valmis saab.

Olles harjunud stabiilse tempoga, mis tähendab enam-vähem kella üheksast enam-vähem kella viieni uudiste otsimist, kirjutamist, täiendamist, refereerimist ja toimetamist, on päris raske üle minna enam-vähem kell üheksa algavale ja kurat teab, millal lõppevale paberlehe graafikule. Seda enam, et sisuline töö algab siis, kui online’s võib juba tööpäeva lõpule mõtlema hakata.

Kirjelduseks:

Esmaspäeval virutati mulle kohe esiuudis teisipäevasesse lehte, mis ilmselt sai nii tähtsa koha seetõttu, et muud ei olnud panna. See aga tähendas, et asi tuli suureks (loe: pikaks) kirjutada. Pluss foto orgunn, mis on üsna…omamoodi, peamiselt veenmisvõime harjutus. Loomulikult sai põhiallikas minuga rääkida alles kell 15.00. Põhijutt räägitud, oli vaja veel kõrvaltegelasi, kes olid küll välja otsitud, kuid järjepanu ära langesid. Lõpuks surusin n-ö jalaga kaasa aidates midagi kokku ka teistelt ütlejatelt. Umbes siis selgus, kui palju ma üldse kirjutama pean. Loomulikult oli vaja teksti mõne tuhande märgi võrra kärpida. Lisaks tuli korrigeerida ka kaht väiksemat nuppu, mis ma hommikul valmis olin vihtunud – üks pikemaks, teine lühemaks. Seejärel, kell seitse koos fotograafiga „objektile“ kokkulepitud pilti tegema. Jällegi läks kauem kui arvasin, pluss sain teada veel paar olulist asja, mis tuli niigi lühendatud põhiloosse sisse mahutada. Koju jõudsin vist kümnest või poole üheteistkümnest, enam ei mäleta.

Mulle öeldi, et sihuke möll on üsna tavaline, kuigi nii kaua üldiselt siiski ei lähe. Õnneks järgnevatel päevadel ei läinudki, aga enne kuut sain koju ainult neljapäeval.

Online töö on hoopis teistsugune. Internetis on võimalik uudist jooksvalt täiendada ja linkida sellele varasemaid lugusid. Kommentaaridest võib saada lisavihjeid, mida ei juhtu küll tihti, aga siiski. Samuti ei sega mahupiirangud. Samas peab online’s olema uudise edastamisel võimalikult kiire tegelema mitme asjaga korraga. See viimane häirib mind vast kõige rohkem, kuna ma ei saa keskenduda ja teha asju nii korralikult kui ma tahaksin.

Paberlehe lugude kohta ütles Dannar hästi: hommikul saadud suvalises teemas pead sa õhtuks olema nii kodus, et õpetad juba lugejaid. Nii ongi. Aga selle käigus on üldiselt aega tegeleda just selle ühe teemaga põhjalikumalt ja teha seega ka lugu parem. Täiendamiseks on aega vaid õhtuni, deadline’iks peab olema valmis põhjalikum, parem ja huvitavam lugu kui konkurentidel, kes võivad tõenäoliselt sama asjaga tegeleda. Hilisemaks täiendamiseks ja loomulikult ka vigade parandamiseks võimalust ei ole. Eksimisruumi ei ole.

Kumb mulle rohkem meeldib, ei oskagi öelda. Väiksemate kogemustega on ohutum töötada online’s, kuigi ka siin olen suutnud – andekas nagu ma olen – uskumatuid vigu teha. Paberis on jälle prestiiž ja mõjuvõim. Kõige huvitavam vist olekski teha vaheldumisi või siis aja jooksul liikuda online’st üle paberisse.

Igatahes oli põnev nädal ja ma olen omajagu targem. Mis on vist hea.

Ühe nädala vahetus

Pole peaaegu terve kuu midagi kirjutanud siia. Ma ei teagi, miks. Pole nagu miskit eriti põnevat toimunud. Novembrikuu ongi tegelikult ju selline – septembris lõpeb suvi, algavad koolid, oktoobris läheb päris sügiseks, detsembris algab täielik hullumaja, aga novembris nagu ei toimugi midagi. Vabandust, kellel sünnipäev sel kuul on, aga ikkagi...minu jaoks natuke selline vahepealne ülemineku kuu.
No ja veeretasin end siis töö ja kodu vahet terve selle novembri. Tööl oli päris tihe andmine, vahepeal kümme päeva järjest toimetuses. Järgmine nädal tuleb pisut teistsugune ja ilmselt ka stressirohkem, aga sellest millalgi hiljem.

Romantiline osa:

See nädalavahetus on alanud küll mõnusasti – ilm oli täna supermõnus, käisin Anetega jalutamas. Puud olid valged, lumi puhtam kui Domestose-doosi saanud vann. Isegi autod ei mürisenud tavapäraselt pori pritsides, vaid hiilisid vaikse surinaga pelglikult esimesel lumel. Inimesed tänaval olid samuti kuidagi rõõmsad, väikesed lapsed müttasid hangedes, kõikjal katsid jalajälgi kelgurajad.

Romantilise osa lõpp.

Vahel on mõnus mitte midagi teha, vaid lihtsalt olla. Näiteks täna käisin vaid uskumatud kaks korda netis uudiseid lugemas. Telekast vaatasin vaid üht Premier League’i mängu, sedagi vaid viimased paarkümmend mänguminutit. Telefoniga ei helistanud kordagi ja ID-pileti ostsin sellise, mis hakkab kehtima alles esmaspäevast, st enne esmaspäeva kuhugi kaugemale ei liigu. Ja ei kavatsegi. Lihtsalt puhkan ühest nädalast teiseks.

Õllefolk

Kui öelda suveläbu-suurüritus, siis mis featival teile esimesena pähe hüppab? Õllesummer loomulikult. Viimasest on saanud kultuuriürituse kilbi taha varjunud lageda alkokulistamise riiklik maavõistlus. Kui keegi ütleb "mis õllesummer siin käib?" võib arvata, et jutt ei ole kvaliteetsest kultuuriettevõtmisest.

Alaealisi alkoholitarbijaid tõmmati viie päevaga festivali alal orki 94. Ürituse pressiesindaja ütles, et see on 70 000 külastajate üldarvu kõrval täiesti marginaalne number. OK, ma ei ole temaga selles osas iial nõus, aga las jääb, sellest olen ma juba kirjutanud, lisaks ka Dannar.

Mis üritus meenub teile aga siis, kui jutuks tuleb ülla eesmärgiga kultuurifestifal, muruplats, kitarr ja vabalava? Viljandi folk ikka, eks.

Nüüd jõuame põhipointini - Viljandi folgil tabati nelja päevaga 129 purjus alaealist. Üritust külastas 23 000 inimest. Seda arvu ei peaks isegi Õllesummeri-mehed enam marginaalseks.

Jah, folgi alaealised alkomanustajad tabati terve linna pealt kokku, mitte festivali alalt nagu rõhutas Lõuna politseiprefektuuri esindaja. Seejuures lisas ta veel, et folgi puhul ei saagi festivali alast üldse rääkida, sest kogu linn on üks suur üritus. Kui nüüd norida, siis järelikult saadigi ju kõik joobes alaealised kätte festivali alalt. Heh.

See selleks. Fakt on see, et kõik need alaealised, kaasa arvatud need, kes vahele ei jäänud, ei oleks ilma folgita Viljandis pudelikorke krõbistanud. Mis pagana kultuuriüritusest me siin räägime!? Jälle ikka seesama vana lugu - kutsu siga Bushiks või paavstiks, siga jääb ikka seaks.

Imestamapanev on lihtsalt see, kuidas nimi muudab inimesed tolerantsemaks. Õllefolk saaks ülaltoodud numbrite eest vastu pead nii mis kõmiseb. Aga Viljandi Pärimusmuusika Festival - kus sa sellise nimega ürituse kohta miskit öelda julged, kultuur ja rahvas meil ju niigi hääbumas, vaja nüüd veel mingeid jamasid kaela.

Vihale ajab selline pugemine.

PS. Eestis ei ole - EI OLE - olemas 23 000 pärimusmuusika austajat. Lihtsalt wannabeism. Ma-pean-olema-kohal-muidu-ma-ei-ole-mingi-tegija-ega-õige-eestlane. Eespool toodud numbrid räägivad tegelikest folgi külastamise eesmärkidest.

Stressine sissekanne

On väga palju asju, mis tekitavad kõige hullemal määral stressi. Väga stressitekitav on trammi-või bussijuht, kes suhtub kõigisse tema käsutuses olevatesse pedaalidesse mõtteviisiga, et kui juba, siis põhja. See toob kaasa hulga merehaigeid ja veel rohkem hambad ristis stressikannatavaid inimesi.

Siis tekitab kummalisel kombel palju pingeid poejärjekorras seismine, eriti kui selgub, et keegi pole oma kurki ära kaalunud, või on keegi esimene inimene, kes ostab mingit toodet, mida ei ole süsteemi sisestatud. Siis peab müüja lahkuma saali peale kaalu või koodi otsima, teised järjekorrad muudkui liiguvad. Muidugi olen ka ise selliseid olukordi tekitanud, mis on samuti stressirohke.

Veel on küllaltki stressikülvav tegevus näiteks uimase arvutiga töötamine. Ma ei pea siin silmas aeglast arvutit, millel võtab mõne netilehekülje avamine kauem aega, ma mõtlen arvutit, mis peale 15-minutilist käivitumist ütleb "windows is not responding".

Ok, nii hull asi veel ei ole, aga oma tööarvutil olen aru saanud, miks arvutimänguritel peab olema ülikiire masin - kui juba Reutersi avamise ootamine paneb mul põlve jõnksuma ja käsi teeb hiirega täiesti sisutuid ringjaid liigutusi, siis on üsna hirmutav mõelda, et mõni mängur peab ootama, millal relv hiireklikile reageerib ja tulistama hakkab, kui natsid on tegelast sõelapõhjaks kõmmutamas.

Stressi tekitavad veidral moel ka asjad, mida mul ei ole. Näiteks mul ei ole korralikku telefoni, korraliku telefoni jaoks ei ole raha, raha jaoks ei ole piisavalt kõrget töökohta, selle jaoks jällegi ei ole kogemusi, kogemuste jaoks ei ole vanust, vanuse jaoks...ma ei teagi, mida mul piisava vanuse jaoks ei ole. Aga ma olen kindel, et midagi seal ikka ei ole.

Kõige stressitekitavam on see kui ei tea, mida teha. Sellest midagi hullemat vist ei olegi. Kuigi need bussijuhid jõuavad väga lähedale.

Konjets filma.

Casse-toi alors, pauvre con! (Kao minema, idioot! - N. Sarkozy)

Vändras käidud nagu niuhti. Oli sünnipäev, oli pauka, oli paraad ja oli kirikukoor. Nädalavahetus täitus peaaegu servani. Sai nalja ja muud.

Oli vist viimase aja üks produktiivsemaid nädalavahetusi Vändras. Reede õhtu oli Erkki sünnipäeva päralt, aga et ma kuidagi poolunise peaga nõustusin hommikul Everti kõnele vastates paraadile minema, üllatas tegelikult mind ennastki.
Jah, ma tean, mina olin üks, kes eelmisel õhtul paukas kahe käega selle idee poolt oli, tingimusel, et on ilus ilm. Ma muidugi eriti ei uskunud, et järgmisel päeval päike taevas sirab ja sopp on kõvaks külmunud, sest pauka-õhtul sadas taevast kõikvõimalikku tuttavat jama, sekka ka ühtteist tundmatut kraami, millele ma ei osanudki nime anda.

Aga lõppkokkuvõttes me paraadile ka jõudsime ja mul on väga hea meel, et ma selle sõu olen nüüd ära näinud. Üsnagi tore oli, ei kurda küll midagi.

Nüüd jälle tervelt linnas tagasi ja töönädalgi juba stardiraskusest üle. Mingil põhjusel on minu jaoks kõige raskem tööpäev just esmaspäeval, seda ka siis, kui nädalavahetus on möödunud väga vaikselt. Kohe kuidagi ei saa end käima ja koosolekul on pea tühi kui riigikassa. Mõtted on kuhugi kadunud ja annavad endast märku alles umbes nelja paiku.

Nädala lõpu poole aga läheb järjest paremaks ning neljapäeval on tipp-päev, mil ma olen ise ka oma tegemistega suhteliselt rahul. Reede muidugi on juba selline nädalavahetuse ootamine, mil ratas hakkab juba tuure maha võtma. Sellised tähelepanekud siis.

Nüüd aga on aeg koolitükkide kallale minna, sest mul on kohe selline kaklemise tuju.

"Ma ei taipa ma ei näe, kas teda kasvab puus. Raha jutt käib iga päev iga mehe suus" (Üks Klassik)

Pool kuud läbi ja aeg teha jälle lühike sissekanne. KAMINaga on nüüd JOKK ja uus töö on ka OK.
(Lame nali tuli välja).

Igatahes olen praegu rahul, kuigi uus töö nõuab ikka märgatavalt suuremat osa minu energiast. Tunnistan täitsa ausalt, et kui järgmine semester oleks sama palju loenguid kui varem, siis ei jõuaks seda tööd kooli kõrvalt teha. Loodetavasti kahe-kolme loengu ja baka tööga saan ikka hakkama.

Eksamitest nii palju, et mõni on tehtud, osad veel jäänud. Läheb nii nagu ikka, keskmiselt. Kui ise loll ei ole, peaks tehtud saama ikka kõik.

Ühikas tõstetakse hindu. Nüüd lisatakse ka meile stabiilsele üürile äärmiselt kõikuvad kommunaalkulud, mis tähendab ükskõik millise summa lisandumist iga kuu. Valvememme arvates ca 300. Eks näis, aga toas ringi vaadates tunnen, et maksan juba väheke liiga palju selle kõige eest.

Ja et kommunaalidest veel vähe on, ajas valvememm mind kahekümneviiekaga tuppa tagasi, kui tahtsin pesukaarti osta. Uuest aastast on see teenus 40. Eks ma siis lugesin portsu kahekrooniseid juurde. Rohkem ei oskagi selle teema kohta midagi lisada. Ootan päeva, mil mu kindlasti-kuskil-redutav-aga-madalat-profiili-hoidev kanada või austraalia või ükskõik mis onu kuskilt välja kargab ja mind rahakuhja all lämmatada tahab.

"Aga aitab lobast," nagu ütles poliitik ja läks valijatega kohtuma. Lähen ka mina. Telekat vaatama.

ESSA, ESSA ! ! !

Selle aasta esimene postitus siis. Soovin kõigile, et uus aasta oleks teistmoodi kui eelmine, sest muidu hakkab ju igav. Olge head ka ja investeerige nagu president käskis.

Istun KAMINas ja vaatan, kuidas lund sajab. Püüan end harjutada uue aastanumbriga, kirjutan seda paberil mitu korda läbi. Ei tule see 2008, ikka 2007 tahab tulla. Küll harjub. Mõtlen ka teistele inimestele, kes sellisel lollil ajal tööl on. Näiteks see üksik trammijuht, kes peab Tondi ja Kadrioru vahet kärutama lihtsalt selle pärast, et linnavalitsus käskis. Ja siis muidugi need Westmani kaupluse memmed...kuigi ma arvan, et nad panid selle erilise öö puhul luugi mõneks tunniks kinni.

Mis ma siis vanast aastast uude kaasa võtsin? Ilmselt kõik, sest ma ei tea, et mul midagi kadunud oleks. Ja kui ongi, siis on see ilmselt kodus voodi all või köögis, aga mitte vanas aastas. Telefonilevi jäi ainult kuhugi, aga see võib ka minu Pasacssoni isiklik pirtsakus olla.

Muidu on tore, et on uus aasta, seda mitmes mõttes. Esiteks oli mu vana märkmik juba näruks kulunud, nüüd saab uue võtta, õigete kuupäevadega; nüüd saab lugeda vahvaid ennustusi järgmiseks 12 kuuks; saab ära unustada kõik eelmisel aastal antud totrad lubadused. Näiteks mina lubasin endale pühalikult, et ma järgmisel aastavahetusel endale mingeid lubadusi ei anna. Eks näis, kas ma suudan seda lubadust ka pidada.


Muud praegu ei ütlegi. Lähen soojendan kaupsi-pitsat ja joon teed.

"Eks näis," ütles pime

Asukoht: KAMIN
Tegevus: leksikoloogia
Motivatsioon: mikromeeter üle nulli
Eesmärk: sisustada aega asjalikut snooker'i finaalini

Teisipäevaseks leksikoloogia arvestuseks õppimine on olnud paar päeva nüüd esikohal. Kuigi ma eile suurt ei teinud, võib ka leksikoloogiale mõtlemist pidada ettevalmistuseks, seega olen tubli. Seminaritöö kaitsmine läks korda, nii et selle semestri suurprojektiga on kombes, võib tegeleda palju igavamate asjadega nagu eksamid.

Esimest korda elus ei ole väljend "jõuluks koju" lihtsalt kõlks, vaid nii ongi - enne Vändrasse ei jõua kui pühad käes. Aeg on ikka hullult kiiresti läinud, detsember on lihtsalt mööda tuisanud. Õnneks saab varsti puhkust ja natuke lebotada.

Tegin oma Sony Pasacssonile täisnullimise ja hetkel paistab masin jälle töötavat. Kui see nii jääbki, siis olen ma saanud telefoni korda omade jõududga (küll väikse nõuande abiga) ja kahest korrast garantiisse viimisest pole olnud mitte mingit kasu. Sellised professionaalid seal siis.

Praeguseks kõik siis. Kui midagi huvitavat juhtb, panen selle võibolla kirja. Võibolla ei pane.

Kuidas saab istungil seisukohta võtta?!

Nädalake jälle möödas eelmise nädala teisipäevast.
Uut infot nii palju, et järgmisest aastast on uus töökoht. See on hea uudis.
Kooliasjad on natuke kuhjuma hakanud. See ei ole hea uudis.
Juhendaja on seminaritöö kulgemisega rahul. See on hea uudis.
Muid uudiseid räägin isiklikult, kui neid peaks tekkima.

Praegu siis jälle tööl, vanas kohas veel. Põrandapoonijad suristavad elektriliste nuustikutega ja ma ei kuule telekat. Õppida ka ei saa ju niimoodi!

Nojah, mis siis veel? Linnast tahaks puhata vahelduseks. Semestri lõppu ootan juba, siis saab ehk mingi hetk pikemalt kodus olla.

Rohkem polegi praegu. Kui midagi on või tahate kohtumist kokku leppida, helistage või saatke faks.

Poliitiliselt korrektne nulg

Kell on jälle öö ja ma kirjutan, et mitte magama jääda.
Täna (eile siis) oli väga raske päev. Tegin igasuguseid asju. Kui need tehtud said, tegin teistsuguseid asju. Nendega päris valmis ei jõudnud, aga homme on ka päev ja öö.

Ükspäev käisin Kaupsis (see pood, mitte Kaupo) ja nägin, et juba riputatakse üles jõuluvilkureid. Algul imestasin et miks nii vara, siis tuli meelde, mis kuupäev on ja imestasin, et miks nii hilja. Vanadest aegadest, paar aastat tagasi, mäletan ikka kordi, kus sai jõulutulesid nautida juba oktoobri lõpus. Küll oli tore pusaväel linnas jalutada ja erinevaid tähekesi, kuusekesi, päkapikke ja muud nodi kommenteerida. Nüüd muidugi lastele seda rõõmu enam ei pakuta. Novembri lõpp juba, aga laped peavad norus ringi käima ja vaatama ainult jope küljes vilkuvaid helkureid. Nüüd lõpuks on õnneaeg siiski käes. Elagu jõulukulinad!

Käisin Eesti Päevaleht Online'is proovipäeval. Täispika tööpäeva jooksul pusisin kokku neli uudisepojukest. Olin nii ametis, et ei käinud kaheksa tunni jooksul kordagi vetsus ega ka lõunal mitte. Ausalt öelda ei tõusnud ma oma arvuti tagant püstigi. Ka kohvitass jäi sisse õnnistamata ning ootab toimetuses järgmist korda. Ja järgmine kord tuleb kindlasti. Ehk juba neljapäeval.

A muidu olen rahul. Ja sellise tempoga varsti ka Rahumäel. Teadupärast on seal Tallinna odavaimad krundid (Saatpalu tsitaat).

Kuulmiseni. Seni.

Jälle ma ei viitsi

Jälle ma ei viitsinud kooli minna. Laiskus pole talveks lõunasse läinud, vaid passib siinsamas ja manab välja udust ilma ning uimast olekut. Loodetavasti jõuan vähemalt tööle õhtul.

Ega muud suurt öelda ei olegi. Tiksun talvisel režiimil ja kujutan ette, mida kõike kasulikku võiksin ma pihta hakata ajaga, mille niisama maha lebotan. Arvuti tahagi tulin heade kavatsustega kirjutada essee Ristikivi raamatust "Kõik, mis kunagi oli", aga siin ma nüüd olen. Muidugi tuleb veel ka uudised läbi lugeda ja siis peaks midagi sööma ja... .

Tööl vaja veel see nädal ära venitada, siis mitu vaba päeva, mil kihutan maale ilmselt. Siis saab asjade tegemata jätmist vabandada sellega, et kõik vajalik on linnas.

Päevapoliitikast: Ragbimängija jooksis gepardiga võidu.
Minu kommentaar: Ei ole vaja torkida loomi, mis on väledamad kui kokkerspanjel. Siis ei lõpe asi võidujooksuga.

Väikesed ja suured lahingud

Milline kummaline kevad see küll on... Ükskõik, kuhu vaatad, igal pool kisuvad asjad pingeliseks. Kui siit postituse kõrvalt linkida, paistab üks sõda, tööl käib lahing tibladega ning kodus võitlen koolitööde ja unisusega. Ei tea kas Jupiter on mingis seisus või on jälle magnettormid, aga imelikult terav õhkkond on sel kevadel.

Selle, et ma viimastel päevadel nii harva olen saanud kirjutada, võib panna puhtalt Suure Kodumaa poegade ja tütarde arvele. Terve nädal on möödunud tööl. Õnneks ei ole siiani midagi juhtunud, mistõttu näib kogu see trall natuke mõttetuna, aga võibolla pole midagi juhtunud just seetõttu, et me oleme hästi hakkama saanud. Seda ei tea. Igatahes nüüd saab ehk rahulikumalt hingata...umbes kuni eksamite alguseni.

See senester on eksameid vähem kui muidu, nii umbes viis, aga see-eest tahavad nad natuke rohkem pühendumist. Siiani olen ilusasti joonel püsinud, loodetavasti läheb ka edasi samamoodi. Kuigi vahepeal tundub küll, et ma ei saa hakkama, aga siis tuletan ma meelde üht lauset, mida ütles üks mitte väga kuulus mees: "Asjadel on kalduvus korda minna."

Ja suvi...sellest loodan ma palju, nagu igal aastal. Jaaa....suvi....mmmm....