Casse-toi alors, pauvre con! (Kao minema, idioot! - N. Sarkozy)

Vändras käidud nagu niuhti. Oli sünnipäev, oli pauka, oli paraad ja oli kirikukoor. Nädalavahetus täitus peaaegu servani. Sai nalja ja muud.

Oli vist viimase aja üks produktiivsemaid nädalavahetusi Vändras. Reede õhtu oli Erkki sünnipäeva päralt, aga et ma kuidagi poolunise peaga nõustusin hommikul Everti kõnele vastates paraadile minema, üllatas tegelikult mind ennastki.
Jah, ma tean, mina olin üks, kes eelmisel õhtul paukas kahe käega selle idee poolt oli, tingimusel, et on ilus ilm. Ma muidugi eriti ei uskunud, et järgmisel päeval päike taevas sirab ja sopp on kõvaks külmunud, sest pauka-õhtul sadas taevast kõikvõimalikku tuttavat jama, sekka ka ühtteist tundmatut kraami, millele ma ei osanudki nime anda.

Aga lõppkokkuvõttes me paraadile ka jõudsime ja mul on väga hea meel, et ma selle sõu olen nüüd ära näinud. Üsnagi tore oli, ei kurda küll midagi.

Nüüd jälle tervelt linnas tagasi ja töönädalgi juba stardiraskusest üle. Mingil põhjusel on minu jaoks kõige raskem tööpäev just esmaspäeval, seda ka siis, kui nädalavahetus on möödunud väga vaikselt. Kohe kuidagi ei saa end käima ja koosolekul on pea tühi kui riigikassa. Mõtted on kuhugi kadunud ja annavad endast märku alles umbes nelja paiku.

Nädala lõpu poole aga läheb järjest paremaks ning neljapäeval on tipp-päev, mil ma olen ise ka oma tegemistega suhteliselt rahul. Reede muidugi on juba selline nädalavahetuse ootamine, mil ratas hakkab juba tuure maha võtma. Sellised tähelepanekud siis.

Nüüd aga on aeg koolitükkide kallale minna, sest mul on kohe selline kaklemise tuju.