Naabritest ja muust

Laupäeval linnas ja teha pole suurt midagi. Muidugi kui mitte arvestada kooliasju, mis mind siin õigupoolest hoiavadki.

Meil jälle uued naabrid - venelased muidugi. Aga esiotsa tunduvad suhteliselt normaalsed, vähemalt 50% sellest paarist saab aru ka riigikeelest. Viimasel ajal käib üldse tihe sebimine siin kõrvaltoas. Kolisid välja IT-eestlased, siis oli pikem vaikus, jõudis lausa ära harjuda nagu elaks oma korteris.

See periood lõppes hiljuti, mil oma kodinad tassis sisse ahelsuitsetajast medõde. Ma olen siiani arvanud, et inimesed, kes töötavad meditsiinivallas, peaksid üldjuhul olema keskmisest intelligentsemad. Aga näe, iga päev saad ikka selgeks, kui vähe on maailmas midagi kindlat. See ca 35-aastane tädi ei rääkinud sõnagi eesti keelt ja ka sellest, et ta ei tohi oma toas suitsetada, kuna siis haiseb ka meie tuba, sai ta aru alles siis, kui Anni ja juhataja olid kokku neli korda ta peale karjunud. Siis otsustas ta mujale kolida, loodetavasti Novaja Zemljale.

Eks ta muidugi käis vahepeal ka väljas suitsu tegemas, aga ma saan aru, kole ebamugav on kui tuled suitsult ja oled juba ühe saapa ära võtnud kuid organism nõuab juba uut ja vaja jälle riidesse toppida. Selliseid kloune näeb ikka harva.

Nüüd siis uued. Suitsetamise kohta veel ei tea, niipalju on selge, et oma varandust on neil mitme kapi jagu. Vilksamisi nägin ka kolmeliitriseid purke sissetehtud kurkidega.

Lõppu lugu teistest venelastest, kes ühikasse kolimise asemel koopas maailmalõppu ootavad. Iroonia missugune.

Kõik