Ühest autost

Näe, niipea kui hakkad midagi lubama, pead seda kohe murdma. Siit tuleb veel üks postitus. Sisuks üldjoontes kurtmine.

Auto on üldiselt iluasi, mida saavad lubada endale need, kellel raha rohkem kui keskmiselt. Kui peres on laps, ei ole raha rohkem kui keskmiselt, aga just siis on autot kõige rohkem vaja. Täiesti loll olukord.

Ma ei ole iial autost eriti puudust tundnud. Mõnikord oli küll tore mõelda, et lahe oleks minna ja tulla kui ise tahan, kuid alati kaalusid autole kuluvad võimalikud summad selle pisikese mugavuse üles.

Väikese lapsega aga tundub vahel aga lausa võimatu ringi liikuda ilma autota. Turvahälliga sai veel rongis hakkama, kuid nüüd on Anete sellest välja kasvanud. Turvatooli aga ei jaksaks iial kaasas tassida. Seega ei saa keegi meile enam rongi vastu tulla, kuna pole last ohutult kuhugi külge siduda. Seega peaksin hakkama sõitma ülikitsa, ülitüütu ja ülikalli bussiga. Kaks piletit edasi-tagasi kokku 440 eeku. Üle mõistuse kallis hind kokku viie tunni eest sundasendis loksumise eest.

Autoga võiks see reis isegi odavam tulla, kui auto hinda ja kindlustust näiteks mitte arvestada. Võib-olla tuleb ka nendega koos odavam.

Seega oleks ainuke mõistlik variant oma auto, aga sellist pappi on raske lapse ja muude kulude kõrvalt leida. Et mitte öelda võimatu. Ja ma ei saa ju osta ka kõigile oma tuttavate autodesse turvatoole.

Tean inimesi, kellel kolm last ja peres pole juhilubegi. Kui tunneks vähe paremini neid, võiks ehk küsida, mis pagana moodi nad oma käigud tehtud saavad.

Mind ajab peast segi juba see kalkuleerimine, millal miski asi kuhugi sõidab ning kuidas ja kellega kuskilt edasi saab.

Me käime niigi vähe kummagi vanemate juures, nüüd vaja veel hakata bussiga sõitma. Kole kurb ja tüütu.

Kuskil see peab olema...

Tõenäoliselt selle aasta viimane postitus siia ja seega peaks miskitpidi kokku võtma midagi või kedagi. Kasvõi ennast, selleks et siia midagi kirja saaks.

Kuna veetsin esimesed jõulupühad Tallinnas, siis tuleb tunnistada, et enam niimoodi ilmselt ei tee. Tore on olla koos kalli ja pisi-kalliga, aga midagi jääb nagu ikka puudu. Jõulupraad oli – täiesti inimlik, ei mingit ülepingutamist –, isetehtud piparkoogid olid, väikesed kingidki olid. Umbes kõik, mis jõulude ajal peaks olema. Isegi sületäie männioksi lohistasin Merimetsast õhtupimeduses tuppa, et oleks looduse lõhna. Kuuse peale ei raatsinud kulutada, kuna need, mida vaatasin olid üsna nirud ja Tallinnas paisuvad kulud niigi tuludest kiiremini.

Kõigest sellest hoolimata midagi nagu oli puudu. Lumi ehk kuigi ka seda oli umbes helbepaksuse kihina seal, kus koerad ja nende peremehed seda ära ei tallanud. Ma ei tea misasi kriibib, äkki olen lihtsalt suureks saanud. Jõulud tegelikult ju ongi (praegu tuntud kujul) pigem ikka lastele. Kui Anete hakkab asjadest midagi arvama, võibolla siis muutuvad ka pühad kuidagi teistsuguseks.

Positiivse külje pealt ei häirinud Tallinna jõulud mind nii nagu eelmisel aastal. Kõige üllatavamalt ei äratanud erinevad (ja eriti häirivad, silmavaadet hägustavad sinised) tulukesed minus soovi kirvega juhtmeid lõhkuda. Üldse mingit tunnet ei tekkinud. Ehk on asi selles, et tulukesed rippusid pea kõikjal aasta ringselt kui okkad kuusel.

Aga muust. Ebatraditsiooniliselt aastakokkuvõtet tehes peab mainima, et ikka väga kirjud 361 päeva on olnud. Mõned veel on aasta lõpuni jäänud, aga vaevalt, et need üldpilti oluliselt muudavad. Ega vist ei olegi minu veel üsna lühikeses elujupis nii palju tähtsaid asju ühte aastasse ära mahtunud. Anete sünd, ülikooli lõpetamine, töökoha vahetus, ühikaelu lõpetamine ja veel mõningad asjad. Ka negatiivsed. Elukooli on olnud ikka kogu raha eest ja pisut ka avansina ette saadud.

...praegu just mõtlesin, et äkki peaks Rob Gordoni kombel mõningad edetabelid koostama, nagu tema seda Nick Hornby ”Elu edetabelites” teeb. ”Viis parimat hetke”, ”Viis kõige piinlikumat momenti”, ”Viis parimat kuuldud muusikapala”, ”Viis kehvemat vaadatud filmi” jne. Neid oleks muidugi ainult mul endal põnev lugeda ja mingit kasu sellistest toppidest ei oleks. Nagu ka Kanal 2-e Reporterit ülistavatest võludest ja valudest...las jääb...

Aga pean tunnistama, et tühja see 2008 küll läinud ei ole. Raske oleks mitte rahul olla, sest kõike negatiivset ja positiivset arvestades olen saanud targemaks ja sinist silmades on vähemaks jäänud.

Nii et väga hea aasta pakib kohvreid, väga hea.


Pealkiri muide on täiesti laest võetud, ärge otsige vilohsoohviat.

Hoidke lipp laes.

Anete-aruanne

Anete sai eile siis poole aastaseks ja on aeg teha vahekokkuvõtteid tema saavutustest.

1) Esimese liikumisviisina on tal selge madalroomamine. Kes teab, mis see tähendab, võib mitteteadjatele põrandal ette näidata. Anete muidugi roomab pea julgelt püsti, aga selle võib andeks anda – alguse asi. Sünnipäeva tähistamiseks ja roomamisvõtete kinnistamseks suutis ta läbi teha elu esimese vabalangemise voodilt põrandale. Õnneks paistab temaga kõik korras olevat.

2) Nets on endale esimese hamba igemesse kasvatanud, mis sealt välja pressib ja pisut haiget teeb. Ka mulle, kui ta mu sõrme järab.

3) Vedelike kõrval on nüüd menüüs ka pooltahked püreed, mis on üsna jonnakad ja tahavad liikuda pigem suust välja kui kurgust alla. Aga umbes 50%-liste kadudega saab midagi ka kõhtu. Ülejäänu jaotub ühtlase kihina näole, pudipõllele ja kätele.

4) Seljalt kõhule ja vastupidi keeramine pole probleem, väljaarvatud need juhud kui ees on diivan, laud, mängumati kaar või tekihunnik. Nendel juhtudel oskab Anete jääda stabiilsesse küliliasendisse ja tõsta lärmi.

5) Häälitsuste arsenali on lisandunud uusi elemente. Näiteks oskab ta uriseda. Kui olete näinud pingviinipoeg Lolo seiklusi, siis seal teeb umbes samasugust häält merilõvi (või misiganes ta oli), kes jääpangal sõitvat Lolot ja Pepet ründab. Anete ründab selle häälega mänguasju.

6) Naeratamine igas ilmakaares. Kui nimepidi hüüda ja naeratada, saad kindlalt naeratuse vastu. Tegelikult piisab ükskõik mis nimega hüüdmisest, sest Anete reageerib ka Peetrile, Artjomile, Marile ja veel mõnele järgiproovitud nimele.

Loomulikult on ta suuremaks kasvanud. Kui tahate näha, siis otsige üles pildid.

Töödevahetus

Lubasin eelmises postituses kirjutada eraldi 24. – 28. novembri töönädalast. Seda põhjusel, et toreda vahetusprogrammi raames töötasin nädala paberlehe uudistetoimetuses. Tahtsin natuke kirjeldada ja endalegi selgemaks saada, mis seal teistmoodi oli ja mida ma õppisin.

Alustuseks võib niipalju öelda, et kui lugeda uudist lehest või online’st, siis tekst on tekst. Kummaline on see, kuivõrd erinevat teed pidi kumbki tekst valmis saab.

Olles harjunud stabiilse tempoga, mis tähendab enam-vähem kella üheksast enam-vähem kella viieni uudiste otsimist, kirjutamist, täiendamist, refereerimist ja toimetamist, on päris raske üle minna enam-vähem kell üheksa algavale ja kurat teab, millal lõppevale paberlehe graafikule. Seda enam, et sisuline töö algab siis, kui online’s võib juba tööpäeva lõpule mõtlema hakata.

Kirjelduseks:

Esmaspäeval virutati mulle kohe esiuudis teisipäevasesse lehte, mis ilmselt sai nii tähtsa koha seetõttu, et muud ei olnud panna. See aga tähendas, et asi tuli suureks (loe: pikaks) kirjutada. Pluss foto orgunn, mis on üsna…omamoodi, peamiselt veenmisvõime harjutus. Loomulikult sai põhiallikas minuga rääkida alles kell 15.00. Põhijutt räägitud, oli vaja veel kõrvaltegelasi, kes olid küll välja otsitud, kuid järjepanu ära langesid. Lõpuks surusin n-ö jalaga kaasa aidates midagi kokku ka teistelt ütlejatelt. Umbes siis selgus, kui palju ma üldse kirjutama pean. Loomulikult oli vaja teksti mõne tuhande märgi võrra kärpida. Lisaks tuli korrigeerida ka kaht väiksemat nuppu, mis ma hommikul valmis olin vihtunud – üks pikemaks, teine lühemaks. Seejärel, kell seitse koos fotograafiga „objektile“ kokkulepitud pilti tegema. Jällegi läks kauem kui arvasin, pluss sain teada veel paar olulist asja, mis tuli niigi lühendatud põhiloosse sisse mahutada. Koju jõudsin vist kümnest või poole üheteistkümnest, enam ei mäleta.

Mulle öeldi, et sihuke möll on üsna tavaline, kuigi nii kaua üldiselt siiski ei lähe. Õnneks järgnevatel päevadel ei läinudki, aga enne kuut sain koju ainult neljapäeval.

Online töö on hoopis teistsugune. Internetis on võimalik uudist jooksvalt täiendada ja linkida sellele varasemaid lugusid. Kommentaaridest võib saada lisavihjeid, mida ei juhtu küll tihti, aga siiski. Samuti ei sega mahupiirangud. Samas peab online’s olema uudise edastamisel võimalikult kiire tegelema mitme asjaga korraga. See viimane häirib mind vast kõige rohkem, kuna ma ei saa keskenduda ja teha asju nii korralikult kui ma tahaksin.

Paberlehe lugude kohta ütles Dannar hästi: hommikul saadud suvalises teemas pead sa õhtuks olema nii kodus, et õpetad juba lugejaid. Nii ongi. Aga selle käigus on üldiselt aega tegeleda just selle ühe teemaga põhjalikumalt ja teha seega ka lugu parem. Täiendamiseks on aega vaid õhtuni, deadline’iks peab olema valmis põhjalikum, parem ja huvitavam lugu kui konkurentidel, kes võivad tõenäoliselt sama asjaga tegeleda. Hilisemaks täiendamiseks ja loomulikult ka vigade parandamiseks võimalust ei ole. Eksimisruumi ei ole.

Kumb mulle rohkem meeldib, ei oskagi öelda. Väiksemate kogemustega on ohutum töötada online’s, kuigi ka siin olen suutnud – andekas nagu ma olen – uskumatuid vigu teha. Paberis on jälle prestiiž ja mõjuvõim. Kõige huvitavam vist olekski teha vaheldumisi või siis aja jooksul liikuda online’st üle paberisse.

Igatahes oli põnev nädal ja ma olen omajagu targem. Mis on vist hea.

Ühe nädala vahetus

Pole peaaegu terve kuu midagi kirjutanud siia. Ma ei teagi, miks. Pole nagu miskit eriti põnevat toimunud. Novembrikuu ongi tegelikult ju selline – septembris lõpeb suvi, algavad koolid, oktoobris läheb päris sügiseks, detsembris algab täielik hullumaja, aga novembris nagu ei toimugi midagi. Vabandust, kellel sünnipäev sel kuul on, aga ikkagi...minu jaoks natuke selline vahepealne ülemineku kuu.
No ja veeretasin end siis töö ja kodu vahet terve selle novembri. Tööl oli päris tihe andmine, vahepeal kümme päeva järjest toimetuses. Järgmine nädal tuleb pisut teistsugune ja ilmselt ka stressirohkem, aga sellest millalgi hiljem.

Romantiline osa:

See nädalavahetus on alanud küll mõnusasti – ilm oli täna supermõnus, käisin Anetega jalutamas. Puud olid valged, lumi puhtam kui Domestose-doosi saanud vann. Isegi autod ei mürisenud tavapäraselt pori pritsides, vaid hiilisid vaikse surinaga pelglikult esimesel lumel. Inimesed tänaval olid samuti kuidagi rõõmsad, väikesed lapsed müttasid hangedes, kõikjal katsid jalajälgi kelgurajad.

Romantilise osa lõpp.

Vahel on mõnus mitte midagi teha, vaid lihtsalt olla. Näiteks täna käisin vaid uskumatud kaks korda netis uudiseid lugemas. Telekast vaatasin vaid üht Premier League’i mängu, sedagi vaid viimased paarkümmend mänguminutit. Telefoniga ei helistanud kordagi ja ID-pileti ostsin sellise, mis hakkab kehtima alles esmaspäevast, st enne esmaspäeva kuhugi kaugemale ei liigu. Ja ei kavatsegi. Lihtsalt puhkan ühest nädalast teiseks.

Mida ma näen

Anni vend oli meil külas ja kuna talle meeldib korvpall, mõtlesime, et läheme vaatama TTÜ – Aisciai mängu TTÜ spordihoones. Olin parasjagu tööl, vaatasin „kuhu minna“ leheküljelt mängu aja üle ja viskasin pilgu ka spordihoone leheküljele, kust sain teada saali aadressi (pole seal kunagi käinud) ja ka mängu toimumise aeg oli õige.

Sõitsime siis eile kohale, kuid mida ei olnud, oli võistlus. Neiu valvelauas ütles, et mäng oli eile, st reedel. Ma küsisin, miks siis igal pool on kirjas, et toimub täna – „ju nad siis ei muutnud ära.“ Aitäh.

Balti liiga mäng, mitte mingi külapõrgatamine, ja nemad ei muutnud ära. Kusjuures ka spordihalli seinal rippus tabel, kus selgelt kirjas, et 10 minuti pärast algab korvpall. Saalis aga veeretasid mingid koledasti ropendavad tegelased saalihoki palli.

Kas tõesti peab hakkama igat asja ka telefoni teel veel üle kontrollima? Oleksin ma pidanud veel TTÜsse või Balti liigase või veel kuhugi helistama, et olla pärast kahest erinevast allikast saadud infos ikka raudselt surmani kindel?

Hea küll, võib-olla ei tasu usaldada Delfi „kuhi minna“ lehekülge, võib-olla ajab jama ka Tallinna kodulehe „kuhu minna“, aga spordisaali koduleht…

Edaspidi helistan, helistan veel ning saadan meili kohustusega vastata ja digitaalselt allkirjastada.

Silmakirjalikkus ja populism ajavad oksele

Eilne väike TV3-e lugu sellest, kuidas Lasnamäel avati uus linna ja erasektori koostöös valminud sotsiaalmaja sundüürnikele, aga avamisele ei kutustud vastseid elukohaomanikke endid, ei olegi tegelikult lihtsalt lõbus juhtum. Minu arvates näitab see üsna selgelt, kui palju - või õigemini vähe - tähendab Tallinna linnavalitsuse jaoks rahvas ise ja nende probleemide sisu.

Kaamerate ees enesenühkimine on see, mis neid huvitab. Kohal oli ka linnapea – pidas koguni kõne – ja muud linnaisad, nende hulgas mingitel põhjustel ka hüperaktiive sabasjooksik Tarmo Lausing. Kogu see justkui rõivafirma mantlikollektsiooni väljanäitus kõndis seal edasi-tagasi, patsutas üksteist ja ootas kannatamatult, mil rahvale ohtlikult lähedalt turvalisse kontoripugerikku tagasi saab.

Täiesti mõistetamatult ei olnud avamisele kutsutud neid, kelle jaoks see maja ehitati. Ja kelle jaoks ka see pidulik avamine peaks tegelikult olema korraldatud, sest miks rääkida suuri sõnu ja lõigata linte, kui mitte selleks, et hea emotsiooni saaksid inimesed, kelle jaoks nüüdsest elu muutub?

Aga see linnavalitsust lihtviisil ei koti. Vaadake seda TV3 videoklippi (läbi EPL-i loomulikult) ja pange tähele, kuidas keegi mulle tundmatu pika mantliga härra ühele hea õnne peale kohale tulnud sundüürnikule seletab, miks teda ei ole avamisele kutsutud. Lihtsalt hädine ja häbiväärne.

Silmakirjalikkus ja populism pressivad kurgust välja. Käsi taskus kõnet pidaval linnapeal on irve näos, aga mitte sellest, et midagi head sai tehtud, vaid et pööbel sai nüüd oma tsirkuse ja ehk potsatab neilt kirpudest näritud koertelt ka mõni hääl järgmisel aastal.

Vastik hakkab lihtsalt.

Majandusraskused my ass

No tõepoolest. Inimesed laovad Kaubamaja juhataja jalge ette virna 15,6 miljonit ühe päevaga ja meie räägime majanduskriisist.

Ma ikka imestan, kui fantastiliselt Kaubamaja olukorra lahendas. Hiilgav võit Stockmanni ja teiste üle. Osturalli korraldati täpselt palgapäevade ajal ja just siis, kui rahval veel pappi on (majanduslangus pole üksikisiku rahakotti jõudnud), mida hea meelega kulutatakse mitte niisama poes, vaid just odavmüügil. Siis tundub raha õigesse kohta minevat ja sääst lausa käega katsuda.

Samas jälle kui vaadata, mis praegu pankadega toimub, ei olegi vist eriti mõtet raha nende varakambritesse vedada, kust inflatsioon ja lollid investeeringud seda vähemaks nihverdavad.

Parem investeerida kogu mammona Kaubamajas uutesse alukatesse, sallidesse, vihikutesse või midaiganes seal pakutakse. Paar trussikuid on ikka kindel asi, mida ükski investor või finantsekspert sult ära ei kisu. Vähemalt veel mitte.

Ühistrans-sport

Hommikul oli eriliselt udune ja tatine ilm. Peale selle jäin ma vaatamata 100 meetri takistussprindile (äärekivid, lehehunnikud ja lombid) ka bussist maha ja pidin 15 minutit järgmist ootama. Pole küll pikk aega oodata, aga kui on vaja tööle jõuda, siis tundub see igavikuna.

Olukorra teeb nõmedaks see, et 6.27 väljuma pidanud bussi taguotsa nägin peatusest minema tossamas juba 6.24. Selline asi teeb tigedaks. Eriti kui on udune ja niiske ilm, millest ma juba rääkisin (vt. eespoolt).

Kui ma nüüd tahaksin kindel olla, et homme hommikul selle bussi peale jõuan, peaksin peatusesse ronima umbes kell 6.18 või 6.20. ja kui buss tuleb õigel ajal, nagu peab, siis pean ootama ikkagi ca 10 minutit.

Täpselt bussi peale jõudmine on ikkagi puhtalt õnne asi. Uus prioriteedisüsteem bussides koos erinevate GPS-ide, pardakompuutrite ja infotabloodega olevat küll linnaametniku sõnul busside graafikus püsimist parandanud, aga näha seda millegipärast ei ole.

Aga ilmselt on asi lihtsalt selles, et varahommikul on bussijuhid veidi kärsitud ja kuna veel ei ole vaja tiheda liikluse tõttu gaasi litsuda, millega nad harjunud on, jõuavadki nad vähe kiiremini kohale kui peaks.

Aastaringne kolletumine

Kuulasin hommikul Kuku raadio saadet Pressiklubi (olen nüüd moodne ja kasutan oma iPodi võimalust raadiosaateid podcastidena kaasas vedada). Teemaks oli vaba ajakirjandus Euroopas ja Ruussaarega vestles Marianne Mikko.

Mulle meeldisid päris mitmed mõtted, mis saates välja öeldi. Nagu ikka, kui teemaks on ajakirjandus, peab midagi rääkima selle kohta, kas traditsiooniline ajakirjandus on hääbumas ning milline kolletumine meil ja mujal meedias ikka käib.

Erinevalt tavalisest arvamusest, et meedia kolletumine jätkub kiirenevas tempos, pakkus Mikko välja üsna huvitava vastupidise mõttekäigu. Nimelt praeguses majanduslikus olukorras, kus inimestel on raske või läheb raskeks, hakkavad inimesed mõtlema. Kui 10%-liste majanduskasvude ajal on inimestel muresid vähe, kaob ka üldine vajadus mõelda ning meedialt oodatakse odavat meelelahutust.

Raskel ajal aga tahavad inimesed teada, mis maailmas tegelikult toimub, mis edaspidi saama hakkab – ühesõnaga korda hakkavad minema tõsisemad teemad ning taastub heaolu ajal kaane all hoitud mõtlemisvõime.

Seega võiks loota, et praeguses olukorras hakkab inimeste vajadus hea ajakirjanduse järele taastuma.

Praegu seda kuskil veel küll näha ei ole, kui telekava lugeda näiteks. Aga on ka ju mitmel pool öeldud, et riigi tasandil on probleemid suured, kuid üksikute inimesteni hakkavad majandusraskused alles jõudma.

Huvitav oleks tõesti näha, kas selline mõtteviis peab paika, sest mõeldav on ka vastupidine olukord. Raskustes inimesed peavad rabama tööd mitmel rindel, muretsema oma äraelamise pärast, mis kõik tekitab hulgaliselt pingeid ja stressi.

Stressis inimene aga vaevalt viitsiks keskenduda sügavale arutelule majandusest, tulevikuväljavaadetest ja asjadest üldse. Pinges inimene tuleb koju ning tahab oma kurnatud aju ja keha lõdvestada meelelahutusega, mis ei vaja kaasamõtlemist, vaid võimaldab välja elada sisemise viha ja kahjurõõmu.

Sellised võimalusi pakuvad rõõmuga nii mõningad ajalehed kui ka telesaated.

Kumb stsenaarium siis töötab?

Tüütuse tippklass

Käisin täna Audentese spordihallis võrkpalli vaatamas. Üksi, kahjuks, sest mitte keegi ei saanud või ei viitsinud kaasa tulla. Krt, minemata ka ei tahtnud jätta, sest olen ammu juba lubanud endale, et käin tihedamini sporti vaatamas kui seda siinsamas külje all tehakse.

Mäng oli tore, iseenesest igav, sest Selver nüpeldas kuuevarbalised sügavale põrandasse, aga nagu ikka suudab keegi positiivsesse elamusse pipart sisse loopida.

Mulle on alati närvidele käinud avalikel üritustel need sellid, kes peavad ennast baskiniteks ja üritavad igal kohal nalja visata. Taolised post-puberteedikud olid kohal ka Audenteses. Põhiline jutumees ja naljanina oli midagi meeter seitsmekümnese rannavõrkpalli pleiboi tüüpi tegelane - väljakasvanud lokkis juuksed, mis näevad alati välja justkui oleks ta dušši alt tulnud. Ma ei tea, kas ta oli mingit geeli pähe mäkerdanud või on tal mingi kohutav tõbi, mis paneb peanaha seamoodi higistama.

Seltskonnas oli ka (vähemalt kunagine) ESS Pärnu VK mängija, kelle nimi mul enam meelde ei tule (oli minuga ühel ajal teenistuses), tema võis olla üks põhjus, miks teised sellid pidid enda alandamiseks kõik välja panema.

"Õu, plaksutame hoopis siis, kui lätlased servivad!", "Vaata, mis soeng tollel on?" "Kas ta ise üldse oskab oma nime kirjutada?", "Lahe oleks sirutada jalad ette, sinna kus teised teinekord istuvad", "Üldse võiks mööda pinke aeleda ja end koduselt tunda", "Naeraks selle umbes aastase tüdruku üle, kes võrkpalli suhu püüab toppida".

Pagan, ma ei saa aru, miks mina pean nende pärast piinlikkust tundma. Oleks nad siis vähemalt õlut joonud ja purjus olnud, aga ei. Kaine peaga nii sitta nalja on ikka kole kurb teha.

Aga muidu oli tore. Kuigi oli Schenker liiga esimene mängupäev, nägi Selverit parimas rivistuses ja mäng oli ilus. Kui siis ehk servid olid vähe puised osadel - eriti Kreegil. Aga muidu hüppab ta hirmus kõrgele.
- - - - - - -
Eelmine nädal oli hea. Tööl läks kenasti kuni lõpuni välja, reede muidugi läks pisut uimerdamiseks, aga vähemalt sain segway-loo valmis, mis ammu juba küpses ja ootas täpselt sellist lahendust nagu tuligi. Järgmine nädal ootame siis kõnet Boroditšilt :)

Uue nädala alguseks on ideed olemas, kahjuks peab hommikul tööl olema, mis tähendab mõningaid ebameeldivusi, aga elame üle.

Und.

Pikk nädalavahetus

Üle pika aja jälle Vändras. Väga mõnus, sest ela Tallinnas kus tahad, linn on ikka linn. Õnneks on ka ilmad ilusad, saab õues jalutada ja Netele ka meeldib. Väike puhkus kulub marjaks, kaks nädalat järjest tööl väsitas ikka põhjalikult ära. Siis võtsin julmalt neljapäeva ja reede vabaks ning kobisime linnast minema.

Mõne aja pärast läheme Viljandisse, kus kitarrifestivali raames on oma Project ka Riho Sibulal. Lähme siis ja kuulame. Pole tegelikult juba vääga-väga ammu kuskil üritusel käinud ja seda enam ootan minekut. Kui kõik hästi läheb, siis võib küll öelda, et on olnud väga hea pikk nädalavahetus.

Järgmine tönädal tõotab tulla põnev ja hea on minna sellele vastu puhanu ja värskena. Lisaks suisa põnevusromaani meenutavatele teemadele on lahenduse saamas ka üks isiklikult ülevalhoitud teema, mida juba ette ootan. Nii et ajad on pingelised aga ka põnevad.

Lihtne elu

Lugesin korra eelmist postitust ja leidsin, et kuna seal üheski lõigus midagi huvitavat ei ole, siis lisaks ühe asja veel.

Nimelt peaks ma homseks otsustama, kas ma tahan pikemas plaanis üritada TÜ ajakirjanduse magistrisse pääseda. Selleks peaks ma selle õppeaasta jooksul ära tegema mõniteist ainepunkti eeldusaineid ja seda eksternina, ehk siis oma kulu ja kirjadega.

Samas ei ole ma kindel, kas ma seda eriala ikka tahan. Osalt raha pärast, osalt muudel põhjustel. Näiteks ei saa ma kindel olla, kas pärast eeldusainete läbimist ma magistrisse üldse pääsen. Raha eest muidugi jälle saab. Ja haridusse ju võiks investeerida...?

Peaksin alustama uut kraaditööd täiesti nullist ja võõral teemal. Ehkki seda tuleks mul ilmselt teha ükskõik millisesse valdkonda suundudes.

Ja kas on mõtet õppida jälle mingit umbluud, seebimulli sarnast ajakirjandust, pigem vist õppida midagi, millest kirjutada tahan.

Teisalt jälle nagu huvitaks...

Saaksin ka aasta vahele jätta, puhata ja siis proovida TLÜs näiteks kommunikatsiooni (mis on järjekordne umbluu muidugi). Või lingvistikat, mis on ilmselt midagi keelelise tuumafüüsika sarnast.

Töö ja pisikese kõrvalt õppimine oleks iseenesest üsna ebamugav, kuigi olen seda ennegi teinud ja hulga suuremas mahus ja saaksin ehk seegi kord hakkama.

Või aitaks üldse õppimisest? Sest kaua võib, niikaua kui end mäletan, on üks kooli vahet jooksmine kogu aeg. Aga haridus võiks ka kasuks tulla, rääkimata enese maailmapildi laiendamisest.

Või näitabki kogu see arutlus, et las too kool pigem olla natuke?

Veel on mõned tunnid aega mõelda...

Mõttekas mõttetus

Olisuhfv lkedf geuj iowef gy oli minu esimene mõte, mida siia kirjutada. Aga nagu näha, ei saanud sellest asja.

Täna sõin end hommikul lõviks ja hakkasin rattaga tööle väntama ilma kraadiklaasi vaatamata. Toimetusse jõudes toksisin külmast kangete sõrmedega ühe ilmalehekülje sisse ja sain teada, et õues on seitse kraadi sooja. Õnneks soojendas kohv mind enam-vähem üles. Niisiis loeme sügise ametlikult alanuks.

Mitu uut telekanalite sügishooaja saadet teile meelde tuleb? Mulle meenub vaid üks-kaks. Ma kas olen sel aastal midagi maha maganud või on meie kolm kanalit oma uudsetoodetele üsna lahjalt reklaami teinud. Või lihtsalt ei ole neil eriti midagi uut eetrisse lasta. Ükskõik, milline nendset variantidest ka õige on, valitseb telemaastikul ikka sügav soo mõningate kandvate saarekestega.

Hetkel käib uutest tulijatest Värske Ekspress. Kena tootepikendus ajalehele, saatejuhiks alati populaarne või vihatud Mihkel Raud. Mulle ta meeldib, mõnusalt ründav intervujeerimisstiil. Seda isegi kannatab vaadata, kuigi naljakas, et ajalehe teemasid teles arutatakse - nagu ei oleks ajakirjanikud artiklit valmis saanud, et peab õhtul teemat veel laiendama või sama asja kohta kelleltki juurde küsima.

Totaalsetest lollustest on eetrisse lastud Tõehetk. Viimseni üles haibitud ja sisuliselt tühine telemäng, kus võitjaks on ainult telekanal. Mängijad ise on ALATI lose-lose olukorras, sest kompromiteerivale küsimusele vastates või vastamata jättes on vaatajal igal juhul selge, mis olukord tegelikult on. Rahaila peab suust ikka kosena lendama, et olla nõus end täiesti avalikult alandama. End häbistamata pääseb saatest vaid padunohik, kes iial Elu pole elanud, või Stirlitz, kes lihtsalt oskab valedetektorit petta.

Tegelt on see saade isegi õpetlik, näidates kui palju maksab selle või teise inimese eneseväärikus. Mnjah, selle muidugi näitab ära juba castingule minek ja saatesse ilmumine.

Millal hakatakse tegema telemänge, kus inimene ei pea end või teisi alandama? A kes sellist saadet vaataks?

Süstal sisse

Täna virutati mulle reaalsusega otse lagipähe.

Jalutasin Anetega Sõle tänava Selveri lähedal, endisel rauteetammil, millest eriti midagi enam järgi ei ole, kuid mõne koha peal on veel liipreid näha. Vanade garaažiloksude lähedal kasvab üsna suur hõbepaju, mille alumised oksad ripuvad maani. Nende okste varjus oli kolm inimest - kaks meest ja naine.

Üks mees kükitas ja oli minu poole seljaga, naine oli näoga minu poole, kükitas samuti ja võttis ükshaaval mingeid asju kilekotist välja, vaatas neid ja pani tagasi. Kolmas mees oli püsti ja kopsis sõrmega vastu süstalt. Sel hetkel sain aru, et naine valis kilekotist süstlaid, vaatas neid hoolikalt ja pani ebasobivad tagasi.

Hetkel kui neist mööda kõndisin, oli ka teine mees maha kükitanud. Puu juurest pidin ära keerama ja raudteetammist alla liikuma. Puu paistis ikka, aga inimesed puu all enam mitte.

Kõndisin garaažide eest läbi ja jäin enne Puhangu tänavat seisma. Mingi uudishimu minus ei lasknud edasi liikuda. Ma tahtsin olla täiesti kindel, et nad olid end puu all süstinud. Ootasin paar minutit, kui nägingi naist ja ühte meest raudteetammist alla tulemas.

Naine oli alla kolmekümne, heledate juustega ja kena välimusega, kuigi ta nägi välja justkui oleks äsja nutnud. Enam ma ei kahelnud, nad olid end tõepoolest süstinud. Naine kõndis väga kummaliselt, justkui inimene, kes liigub pimedas mööda treppi, ega tea, millal trepp lõpeb.

Mees oli naisest kindlasti 15 aastat vanem ja liikus nagu tavaline purjus inimene - suits suunurgas ühelt küljelt teisele kõikudes.

Ma ei hakanud neid endast mööda laskma, kohe kui nägin, mis vaja, liikusin kiirelt edasi, ega vaadanud tagasi.

Rohkem ei oskagi midagi öelda. Kui siis seda, et tegelikult on üsna lihtne elada nii, et tead, mis ümberringi toimub, kuid ei lase sel kunagi päriselt kohale jõuda. Tead aga ei teadvusta. Sellises olukorras nagu mul täna jõuab üsna kenasti pärale.

Väike raamat

I peatükk

Märkasin ükspäev, et loen parasjagu nelja raamatut korraga. Varem nagu ei pannudki seda tähele, aga ükspäev siin hakkasin üht head järjehoidjat otsima ja avastasin, et see juba hoiab järge. Siis meenus, et kuskil on veel kaks lõpetamata raamatut.

See vist ei ole tegelikult normaalne. Ilmselgelt on mul probleeme keskendumisega ja olen pealiskaudsus isiklikult. Tuues raamatukogust mõned teosed, pean valima millest alustada. Selle valikuga saan üldiselt hakkama - kaanekujundus teenib talle kulutatud raha välja. Aga olles alustanud lugemist ei saa ma peast välja mõtet, et äkki see teine raamat seal on veel huvitavam. Siis ei tule lugemisest midagi välja ja ma luban endale, et loen teisest raamatust vaid paar lehte, nii proovi mõttes.

Selleks ajaks on mul kindlasti kuskil pooleli veel mõni raamat, mida ma olen alustanud, aga mingil põhjusel on pikem vahe lugemises sisse tulnud ja raamat seisma jäänud.

Tahaks loota, et seda pealiskaudsust ja süvenemise suutmatust ei tekita praegune ametikoht.

II peatükk

Midagi marulahedat ei toimu. Väike tootmiskasvu vähenemise faas on parasjagu, aga nagu ka Eesti majanduse puhul, ei saa siingi rääkida langusest. Oh ei, tee viie edukama poole on endiselt lahti :)

Õnnesoovid Vändra sellidele, kes tenniseturniiri käima panid. Ausalt öelda suhtusin idee teostumisse väikese ettevaatusega, sest Vändras on ennegi püütud asju korraldada, kuid kõik on sumbunud bürokraatia tihkesse kummiliimi-taolisesse massi. Tublid, et sellest läbi ujusite.

III peatükk

Ilm kisub sügiseks ja ma tunnen jälle, et hoolimata sügise üldisest ebapopulaarsusest meeldib see mulle ikkagi. Karge jahe hommikuõhk, mis paneb korraks õlgu väristama ja käsi taskusse suruma; pisut udune vaikus üksikute liikujatega tänaval; sisetunne, mis paneb semikoolonitega tundelisi lauseid kirjutama.

Lõppsõna

Püüan kaaluda mõningaid otsuseid, tahan mõningaid inimesi väga näha.

Muide, kuulake Stereophonics'it. Kelly Jones on andekas.

Millest ma ei kirjuta

Pool puhkust siis tänasega läbi. Vahekokkuvõttena võib öelda, et on läinud isegi üsna kenasti. Tallinnas pole pea üldse olnud, käisime Vändras ,Paikusel, Sindis, ja nädalavahetusel ka Kundas. Nii et enamik olulisi inimesi sai üle vaadatud. Mis teise poolega puhkusest pihta hakata, ei ole veel mõelnud. Võibolla korra Tartusse, aga muidu võiks ehk linnas midagi teha. Või ka lihtsalt passiivselt puhata. Eks näis.

On kaks teemat, millest ma blogis praegu rääkida ei viitsi - Gruusia ja olümpia. Põhjused on lihtsad, minu arvamus ei ole eriti oluline kogu selles erinevate väljaütlemiste segapudrus, mida blogidest ja eesti ning välismaistest uudisteportaalidest leida võib. Ma ei lisaks ilmselt midagi uut, nii et las need olla.

Laps on kohe-kohe kahekuune. Korraliku eestlasena on tal õ-täht juba selge, mida ta mulle igal võimalusel demonstreerib. Ta tunneb ka tuttavamad inimesed juba ära ning võlub neid laia naeratusega. Tore.

Muud nagu polegi midagi. Kui on siis teinekord võibolla panen kirja.

Ära.

Puhkuseeufooria

Polegi varem sellist diskussiooni üles kakkunud oma blogis. Aga lõbus oli ja paistab, et ka teema läks korda. Siit järeldus - kui materjalist ametlikuks looks ei piisa, saab kõik ülejäägid koos oma arvamusega segamini blogisse riputada ja midagi ei jää kripeldama.

Ekspressis oli jälle sel nädalal üks sotsiaalne üliteema Barbi Pilvre poolt. Keegi kuskil ütles, et ilmselt on Hõbemägi puhkusel ja feministid Pilvrega eesotsas vibutavad Ekspressis ohje. Hiljuti oli pikk prostituudi intervjuu, mis kah selline naiselik sotsiaalteema. See viimane oli küll üsna šokeeriv lugu, kui seal isegi pool jutust tõde oli.

Aga selle nädala analüüs meediakuulsuste tekkimisest, olemusest ja kadumisest oli väga huvitav. Soovitan lugeda, aga distantsilt ja mõnes kohas kahtlevalt.


Nüüd hakkas siis kahenädalane puhkus. Ma ei ole teinud ühtegi täpsemat plaani, kuid üldjoontes tahaks jõuda vanaemade-isade juurde, vanavanaemade-isade juurde. Lapsega saab see reisimine olema vist üsna vaevaline. Aga ehk mitte.

Et kirjutamine ikka käpas oleks, püüan siis siia tihemini sissekandeid teha, kuigi on hapukurgihooaeg.

Kui ei usu...

Siin ja siin ja siin ja siin on näiteks juttu toredatest folgielamustest - parential advisory needed when underaged.

M.O.T.T.

Õllefolk

Kui öelda suveläbu-suurüritus, siis mis featival teile esimesena pähe hüppab? Õllesummer loomulikult. Viimasest on saanud kultuuriürituse kilbi taha varjunud lageda alkokulistamise riiklik maavõistlus. Kui keegi ütleb "mis õllesummer siin käib?" võib arvata, et jutt ei ole kvaliteetsest kultuuriettevõtmisest.

Alaealisi alkoholitarbijaid tõmmati viie päevaga festivali alal orki 94. Ürituse pressiesindaja ütles, et see on 70 000 külastajate üldarvu kõrval täiesti marginaalne number. OK, ma ei ole temaga selles osas iial nõus, aga las jääb, sellest olen ma juba kirjutanud, lisaks ka Dannar.

Mis üritus meenub teile aga siis, kui jutuks tuleb ülla eesmärgiga kultuurifestifal, muruplats, kitarr ja vabalava? Viljandi folk ikka, eks.

Nüüd jõuame põhipointini - Viljandi folgil tabati nelja päevaga 129 purjus alaealist. Üritust külastas 23 000 inimest. Seda arvu ei peaks isegi Õllesummeri-mehed enam marginaalseks.

Jah, folgi alaealised alkomanustajad tabati terve linna pealt kokku, mitte festivali alalt nagu rõhutas Lõuna politseiprefektuuri esindaja. Seejuures lisas ta veel, et folgi puhul ei saagi festivali alast üldse rääkida, sest kogu linn on üks suur üritus. Kui nüüd norida, siis järelikult saadigi ju kõik joobes alaealised kätte festivali alalt. Heh.

See selleks. Fakt on see, et kõik need alaealised, kaasa arvatud need, kes vahele ei jäänud, ei oleks ilma folgita Viljandis pudelikorke krõbistanud. Mis pagana kultuuriüritusest me siin räägime!? Jälle ikka seesama vana lugu - kutsu siga Bushiks või paavstiks, siga jääb ikka seaks.

Imestamapanev on lihtsalt see, kuidas nimi muudab inimesed tolerantsemaks. Õllefolk saaks ülaltoodud numbrite eest vastu pead nii mis kõmiseb. Aga Viljandi Pärimusmuusika Festival - kus sa sellise nimega ürituse kohta miskit öelda julged, kultuur ja rahvas meil ju niigi hääbumas, vaja nüüd veel mingeid jamasid kaela.

Vihale ajab selline pugemine.

PS. Eestis ei ole - EI OLE - olemas 23 000 pärimusmuusika austajat. Lihtsalt wannabeism. Ma-pean-olema-kohal-muidu-ma-ei-ole-mingi-tegija-ega-õige-eestlane. Eespool toodud numbrid räägivad tegelikest folgi külastamise eesmärkidest.

Et mis kellaaeg ma olen

Mingi test, mille ma blog.tr-is kaevates leidsin. Mina olen kellaajana siis 10.02. Heh.

Lapsevanema idüll

Tegin selle kuu esimese postituse juba 1. kuupäeval, lootes, et saan nii kuus kokku rohkem kui neli kirjatükki. Heh, lillegi ma saan. Paar nädalat on jälle lennanud kuhugi ja arvutisse olen saand vaid uudiseid lugema ja tuur dö fraantsi jälgima. No ja blogisid piilun kah vahel.

Täna hommik oli mõnus, kuigi olin sunnitud juba kell 7 ärkama. Anetel oli uni ammu läinud ja see tähendas, et ka Anni polnud juba mitu tundi maganud. Ma siis võtsin prääniku kaenlasse ja läksin kööki.

Panin ta oma uude poollamamistooli, mis ka kiigub kui jõudu rakendada. Seal me siis olime - mina tegin võileibu omale ja jõin teed, Anete õõtsutas end toolis, püüdis mängukaru katki vaadata ja suhtles minuga viipekeeles. Aknast paistis soe hommikupäike, raadiost tulid uudised ja meil oli hea olla. Mõnus.

Ajukurdusid silendav meelelahutus

Kirjutasin siin kommentaari ja kuna olen juba sisse loginud, võib selle kuu esimese postituse kah kirja virutada.

Räägiks ühest oma hiljutisest kokkupuutest tõelise ameerika telemeelelahutusega. Kes teab misloom on Oprah? Mina teadsin varemalt vaid niipalju, et tegu on naissoost isikuga, kes on omanimelise üligiga populaarse jutusaatega kokku ajanud hiiglama suure hunniku pappi.

Kuna peres leidub "Seksi ja linna" huvilisi ja olen ka ise kuidagi juhtunud kõiki osi nägema, siis mõtlesime pilgu peale visata ka Oprah' saatele, kus kogu seltskond kohal (seoses esilinastuva filmiga muidugi).

Räägime kõigepealt minu ootustest. Teletoodang määratlusega "jutusaade" tähendab minu jaoks mingeid kindlaid asju - ootan huvitavaid külalisi, soovin väga häid küsimusi (isiklik kiiks mul vist), uut infot pakkuvaid vastuseid ning killukese mõnusat huumorit targa jutu kõrvale.

Räägime nüüd, mis ma Oprah'st sain. Kõik neli tankisti, kellele hiljem lisandus koer (Chris Nothi isikus) ja paraadi juhatav Oprah tegelesid TERVE saate sisulise osa üksteise kiitmisega. Küll oli tore filmimine (mis ilmselt on üsna stressirikas töö), koostöö sujus suurepäraselt (kui tegelikult on osa seltskonnast kapitaalselt tülis) jne.

Oprah ei suutnud moodustada üle kolme lause, mis oleksid lõppenud küsimärgiga. Selle asemel, et vestlust arendada, küttis ta üles juba niigi pikakeste moodi kiljuvat publikut.

Ma ei saanud teada mitte ühtegi fakti, mis oleks mulle olnud uus või huvipakkuv. Ainsatki. Küll aga sain ma teada, et ühe näitleja äkiline digilesbistumine tuli teistele üllatusena, aga nad aktsepteerivad teda, nii paljude erinevate riiete kandmine oli ülivahva ja Chris Noth on tegelikult Mr Bigist üsna erinev.

Miks ma seda siin räägin? Sest ma tõesti loodan, et Eestis ei hakata mitte kunagi tegema nii mittemidagiütlevaid saateid, mis ajavad algul iiveldama ja siis vihale. Kellele on selline tühi kest mõeldud?

Ehk sattusin ma lihtsalt väga halva osa peale, ehk on eelnevad või järgnevad Oprah'd olnud huvipakkuvamad. Ausalt ei ole julgenud proovida.

Aga kui selline ongi Ameerika populaarseim meelelahutus, siis ma saan aru, kuidas Bush rahva sõtta rääkis, kuidas neile õnnestub müüa 8-liitriseid pereautosid ja miks ei sunni isegi kolmas üleujutus neid elupaika vahetama.

Oehh.

"Miks sa hilinesid?" "Mu laps..." "Aaa, selge."

Kaks nädalat uut elu on homsest täis. Harjumine läheb kenasti üldiselt, kuna laps ei ole meid eriti millegagi šokeerinud - magab, sööb, nõuab tähelepanu ja teeb püksi. Seega ei midagi uut, vähemalt kolme neist teeme me kõik iga päev.

Praegu on vaid üks asi, millega harjumine mul ilmselt päris kaua aega võtab. Mulle ei ole iial meeldinud, ega meeldi ka edasipidi igasugune hilinemine. On häbiväärne, kui inimene ei ole suutnud õppida oma aega planeerima ja peab laskma sellepärast oodata teisel inimesel, kes teab, kuidas kell töötab. Loomulikult ei kuku ma vihast vahutama kui takistuseks on mingid välised tegurid, nii mõistlik olen ma küll.

Iseenesest mõistetavalt - kui nõuan täpsust teistelt, nõuan seda eriliselt hoolikalt ka endalt ning siiani olen püüdnud alati olla kõikjal õigeks ajaks. Nüüd pean hakkama sellest nõudmisest taganema, sest kella tundmist oleks palju paluda ühelt pisikeselt inimeselt, kes ei tunne oma käsigi ja annab iseendale molli.

Raske saab see harjumine olema, väikese prääniku tahtmised ja otsused on täiesti ettearvamatud. Pean hakkama spekuleerima umbes tunnikesega kummalegi poole õiget aega.

Lõpuaktusele jäime tunni hiljaks, rongi peale jõudsime ligi pool tundi varem, arsti juurde hilinesime umbes 45 minutit...jah, mingi tund mõlemale poole on enam-vähem.

PS. Kas on üldse mõtet kohale minna, kui midagi kestab alla tunni?

Patrull-ettekanne

1) Ei ole veel titeblogi kohapealt seisukohta võtnud, sest miks seista kui on vabu toole.

2) Nädal seadusega lubatud 10-tööpäevasest puhkusest on läbi saamas. Osalt nagu tahaks tööd vahepeal teha. Samas olen olnud terve nädala üsnagi heli-, pildi- ja kirjakindlas infomullis, ega tea suurt midagi, mis toimub. Ja nii on ka hea olla.

3) Laps kasvab, mis on iseenesest üsna loogiline. Täna suutis terve minuti jälgida kindla pilguga üht mänguasja. Siis vajus kurnatult unne.

4) Viisin välja viis kotitäit prügi. Naabrid ilmselt arvavad, et tükeldasin kellegi ja viskasin jupid biolagunevasse. Ootan politseid.

5) Külmkapi üleval paremas nurgas asuva Arktikatsooni uks on kinni külmunud. Esialgsetel andmetel on lõksu jäänud hakkliha, jääkuubikud (40 tk) ja teadmata arv pelmeene. Päästetööd kestavad.

Ettekande lõpp.

PS. hullult tahaks kirjutada asjalikku maailma ja Eesti ühiskonna probleeme käsitlevat blogi, kus kõlaksid argumeneeritult ja lahtiseletatult minu mõtted kõigest ümbritsevast.

Aga ei viitsi.

Mõttetult vajalikud titeblogid

Üks kuuno-nimeline kommenteerija on eelmise postituse juurde jätnud lühikese ent seda sügavama küsimuse - kas äsjasündinul ka oma blogi on.

Sellised titeblogid on ühed veidrad vigurid. Väga mõnus on pastakaga paberile kirjutamise asemel tippida lapse esimeste mustade mähkmete, esimeste sammude ja esimeste tapeedisodimiste kirjeldused blogisse ja talletada nad sellisena internetis igavesestajastigavestiaamen. Kole mõnus on kuupäevade või isegi labelite abil huvitavamaid juhtumeid hiljem üle lugeda ja ilmselt viitsib ka laps ise vanemaks saades enda kohta arvutist rohkem lugeda kui juba kolletunud ja kopitanud kladest.

Olles sattunud mitmeid kordi (nii tööalaselt kui ka vabaajaselt) erinevate inimeste titeblogidele, on mul nende vastu kujunemas aga hoopis kergekujuline lööve. Lihtsalt igavad on need. Mitte keegi ei viitsi lugeda võõra lapse nädalasest kasvamisest ja sellest, kuidas laps kogemata või meelega käterätikusse pissis. Väga kena on sellist blogi pidada oma sugulaskonna ja iseenda jaoks, kuid siis ei ole mõtet seda avalikuks teha.

Seega olengi nüüd jõudnud olulise kohani - kas teha titeblogi või mitte. Võiksin ju teha, proovides kirjutada mitte lihtsalt statistilist ülevaadet ja olukirjeldust. Üritaks äkki olla kuidagi loovam. Ja võiks ju kirja panna ka erinevaid mõtteid, mis titendusega seoses tulevad. Kas seda viitsiks keegi lugeda? Kas ma kirjutaks sinna sama usinalt kui siia? Kas täita ja lugeda seda salaja üksi teki all või kuulutada kõigile, kes blogides ringi kondavad?

Et siis mis?

(Fotol tänane algul närve rebestav, hiljem tore ja mõnus koolilõpetamine)

Üks väike neiu

NIMI: teadmata
SUGU: naine
SÜNNIAEG: 16.06.2008; 22:11
KAAL: 3,7 kg
PIKKUS: 51 cm
JALANUMBER: väike

Kõrgharimatus

Nüüd on siis üks kool veel läbi saanud. Kui me nüüd oma kaamerate ja mikrofonidega teeme ühe väikese tagasipõike ajas, siis näeme, et ega kergelt ei ole see kolmeaastane jupp minu elust läinud. Aga samas mis oleks.

Sai naerdud, sai vihastatud, ennast ületatud, üle lastud, alt lastud, häbi tuntud, rahul oldud, uhke oldud, sõbraks saadud, imestatud, juurde õpitud ja veel üht-teist tehtud.

Üldkokkuvõttes olen rahul. Suure kergendusega rahul.

"mustikad on punased, sest nad on alles rohelised"

Bakatöö on esitatud ja ei teagi kohe, mida selle vaba ajaga peale hakata. Tulen töölt ja...polegi nagu miskit vaja teha. Kuidagi imelik, aga eks ma harjun. Kaitsmine on ju veel jäänud tegelt, aga see on ka viimane punnitus.

Ja nagu kiuste läksid muidugi nüüd ilmad külmaks. Võiks ju randa lugema minna näiteks aga ei saa, sest üsna jahe hakkab. Muide kui ilusamad ilmad olid, peesitas juba iga põõsa all mingi memm ja võttis päikest. Väga soe ei olnud, aga eks tädidel oli talvega ka kenake turvis peale kogunenud, ei teinud see jahe tuul neile midagi.

Täna on kuninganna linnas, nii et hoidke seljad sirged.

Lähen.

Ei oskagi ühtset ja kokkuvõtvalt lühikest pealkirja panna siia

Elutoast on nüüd nädalaks saanud kontor. Tassisin köögilaua tuppa, et me mõlemad Anniga saaksime väntsutada oma lõputöid. Anni laenas veel ka õelt arvuti, nii et praegu võiks juba meie pisikese ettevõtte registereerida.

Ma juba ootan järgmist esmaspäeva, mil bakatöö esitamise tähtaeg. Ootan sellepärast, et siis kas on valmis või ei ole, rohkem midagi tegema ei pea, kui kaitsmine välja arvata (juhul kui töö ikka sai valmis).

Muudest tähelepanekutest võiks ära märkida, et mingil hetkel detsembri ja tänase vahel on puud lehte läinud. Mis tähtsust see praeguse postituse koha pealt omab, ma ei tea.

Selline asi veel, et kellele meeldib "Top Gear" koos vahva saatejuhi Jeremy Clarksoniga, võiks klikkida seda linki ja avastada nii nagu minagi, et tal on pühapäevases The Times'is oma kolumn, kus ta ei ole üldsegi vähem vaimukas kui telesaates. Appetizer'iks võiks öelda, et loos renditavatest koertest ja prostituutidest mainib ta korra ka Eestit. Milline au. Vist.

Ja siis ka selline asi, et kui kiirustate hommikul üheksaks eksamile, mida te eriti ei oska ja tahate enne eksami algust veel korrata, siis ei aja ükski asi teid rohkem närvi kui see, et te ei pääse koolimajja sisse. Minuga täna nii juhtus. Viis minutit oli eksamini ja ma astusin kiirel sammul ülikooli sissekäigu poole. Minust mõni maad eespool tegi sama ka üks neiu - astus trepist üles, uksed libisesid lahti ja neiu astus sisse. Mina jõudsin trepist üles, aga uksed lahti ei läinud.

Mõne sekundiga ootas koos minuga sissepääsu veel seitse hämmeldunud tudengit ja teisel pool ust soovis umbes sama palju inimesi välja saada. Aga uksel oli üsna ükskõik. Olin siis esimest korda sunnitud kasutama mingisugust tagaust, kuhu saab läbi kummalise tunneli, üle sisehoovi ja Uus-Sadama maja kaudu. Ka seal olid liuguksed, kuid need täitsid oma ülesandeid hoopis vastutustundlikumalt. Hiljaks ma õnneks ei jäänud.

Ma ei tea mitu nulli on peale koma sellise asja juhtumise tõenäosusel eksamipäeval just siis kui olen hiljaks jäämas ja vajan aega kordamiseks ning tahtsin kiiresti veel ka ühe energiajoogi osta.

Mul on annet.

Ja Liinat.

Jälle levis (mis on parem kui eetris)

Nüüd siis uues kodus, mis pole siiski päris meie oma, aga juba suurem samm sinnapoole. Kolimine läks valutult, Anni orgunnis "pirukaga" noormehe, kellega tegime vaid kaks ringi läbi Tallinna. Uskumatu kui palju asju võib kahel inimesel koguneda isegi ühikas elades.

Nädal otsa ei olnud mul netti ja pidin oma suureks kurvastuseks telekat vahtima. Internetis on see võrratu vabadus külastada neid lehekülgi, mida parasjagu tahan, telekas on kuidagi väga pealetükkiv oma programmidega, aga õnneks on olemas punane nupp puldil. Paar päeva tagasi käis kaablikutt oma seitsmeminutilisel visiidil, toksis sisse paar parooli, nõudis mult kaht allkirjasirgeldust ja tõmbaski juba uttu. Ja internet sai. Ja maailm langes põlvili põrmu tema ees.

Muidu ikka tavaline rutiin - töö, kodu, kooliasjad. Selle viimasega tahaks ühelepoole saada, aga seda virinat on ka juba nii palju saanud, et ei viitsi rohkem. Las olla.

Pealegi - vaatasin siin mingit snookeri videot ja panin tähele üht päris huvitavat asja, mida kavatsen esimesel võimalusel katsetada. Äkki aitab see mu skoorid 40-st kõrgemale, kui kaasmängija vigu mitte arvestada.

Nädalavahetuse panen kirja märksõnadega, siis võite ise panna kokku just sellised kaks päeva, mis teie arvates võisid mul olla. Ega need variandid väga erinevad ei tule. Niisiis: Vändra, Tallinn, lõke, tahtejõuetus, õlu, jäätis, puud, kortsus pluus, päike, ema, šašlõkk, jäätis, vorst, aiamaa, naer, aiamaja, Türi, laiskus, vend, töö, kooliasjad, hea uni, õiendamine, jalutamine, jäätis, sõbrad, rong, laps.

Side lõpp.

Sinna ja tänna ja veel kuhugi

Nädalake möödas peaaegu ja mõningad asjad hakkavad muutuma. Ma viimaks otsustasin kuu alguses, et on viimane aeg hakata päris elukohta otsima, kui üürikorterit nii võib nimetada. Ühikaaeg hakkab läbi saama, sest elu sunnib peale ja ausalt öeldes on nendest valvememmedest ja igasugustest kellaaegade järgimisest kõrini saanud.

Ega ma ei lootnudki, et asjad liuglevad kergelt kui märg seep vannis. Kui juba reaalselt mingit kohta otsima hakata, siis on valikut tegelikut vähem kui võiks arvata. Ja pealegi on peale meie ka veel inimesi, kes seda vähest valikut ära üritavad kasutada.

Esimene korter, mida vaatasime, nägi piltide pealt välja täitsa kõbusa elamisena, mida see ei olnud. Omanikul oli see kahetoaline veel müügis ka, nii et kohvrite otsas elamisest me keeldusime.

Üks ühetoaline, mis tundus sobivat, oli juba ära lubatud, lepingki sõlmitud, aga üürijad ei olnud raha üle kandnud. Ootasime, äkki ei kannagi. Ei kandnud. Pidime vaatama minema, ent bussi astudes helistas maakler ja ütles, et üürijad palusid pikendust. Nojah, ühikasse tagasi siis.

Leidsin veel ühe variandi, mis oli isegi parem kui eelmine ja jõudsin juba inspekteerimise kokku leppida, kui helistas eelmise koha maakler ja ütles, et jätsid lepingu katki, sest raha ei ilmunud. Nullist oli saanud kaks varianti.

Käisime siis täna mõlemaid vaatamas ja kuigi ühetoaline on värskelt remonditud ja väga ilus (rääkimata toredast ja lahkest omanikust), siis võtame sama hinnaga kahetoalise, mis nii kena ei ole, kuid ka mitte kõige hullem. Omanik ainult venelane, ei tea kui kõrgeks see keelebarjäär kujuneb.

Niisiis tuleb varsti kolima hakata. Kellel autot selleks tarbeks pakkuda, helistage. Telefoninumber on teil telefonis.

Muidu on närviline nädal olnud. Aga saame hakkama.

Tarbijakaitse minutid

Üldiselt ma õhtulehte ei loe, aga kuna nad on meist korrus allpool, siis imbub paras hunnik Õhtulehti ka üles ja siis ma ikka vahel viskan pilgu peale. Üks regulaarselt toimuv asjalik uuring on neil küll - neljaliikmelise pere toidukorvi maksumus.

Väga kenasti ja mugavalt on tehtud tabel, kus on reas erinevatest kauplustest ostetud asjad, mis teoreetiliselt (ja tihti ka praktiliselt) ühel neljaliikmelisel perel võiks ühe nädala jooksul söönuks saamiseks vaja minna. Erinevaid tooteid on 36 ja muuseas on sisse kalkuleeritud ka nelipakk :) ning kartulid, jahu, kohv, munad, leib, sai, juust jne.

Ja mis me siis 29. märtsi uuringust näeme? Stockmann, kus nädalane söögivaru maksab kõigest 952.40 ei olegi enam kõige kallim toidupood. Oh ei, see au kuulub nüüdsest Kaubamajale - samade asjade eest julgevad Kaubamaja tegelased küsida 1026.75. Esimest korda üle tuhande krooni piiri. Alates jaanuarist on toidukorv seal kallinenud 56 kulli.

Kõige odavam on jätkuvalt Säästumarket - 716.95. Järgneb Comarket 722.45-ga. Mõnevõrra üllatuslikult on Prisma 50 kulli odavam kui minu senine põhiline moonavarumispunkt Rimi.

Selline on ülevaade. Nüüd tuleb point. Milleks peaks normaalselt mõtlev tallinlane kulutama oma toidukorvile 1200 krooni kuus rohkem kui mõni teine? Milleks ostavad inimesed süüa Kaubamajast või Stockmannist kui igal pool müüdavad tooted on ju tegelikut kõik needsamad ja maitsevad ühtemoodi? Jahu on alati jahu, Tere piim ei saa Säästukast ostes olla teise maitsega kui Kaubamajas.

Minu jaoks tundub see lihtsalt lollidelt raha käest äravõtmisena. Loll läheb Stockmanni, ei viitsi Säästukasse jalutada, ja talt võetakse raha niimoodi käest ära, et ta ise ei saagi aru. Olen ka Kaubamajas käinud ja seal on hunnikutes inimesi, kes sõidavad ringi ääreni täis kärudega.

Tegelikut muidugi mis see minu asi on, kas keegi ostab oma piima neli krooni kallimalt või mitte. Mina igatahes ei osta.

Päris sissekanne

Blogi on hea asi vähemalt ühel põhjusel - siia saab põgeneda mitmete asjade eest. näiteks praegu peaksin ma tegema Prantsusmaa ja Hollandi keelepoliitilist analüüsi. See aga ei taha mul kuidagi edeneda, sest pole häid matejale ja ma pean selle kirjatüki pastakast välja raputama. Siiani ei ole ka raputades midagi tulnud.

Nüüd kirjutan ma hoopis seda siisekannet - klahvid klõbisevad ja Anni mõtleb, et ma teen hullu hooga analüüsi. Heh.

Tegelt ma muidugi peaksin seda analüüsi ka tegema, aga kui 11 lehte on valmis ja vaja veel saada kokku umbes kaks lehte, siis ei ole erilist motivatsiooni - mitte et seda 0 lehekülje juures eriti oleks olnud.

Jätke meelde - kui sissekandeid tuleb nõnda tihedalt, siis on mul mingi oluline kooliasi vaja ära teha.

Nüüd millsetki muust.
On Maarjamaal käinud Jackson ja on White Stripes ja Metallica ja muud maailma vägevaimad, aga nii rasket staari nagu Päris Hilton, pole veel siinmail nähtud. Tänud muidugi Elu24 paparatsodele, kes suutsid läbi häguse Forumi hotelliakna pildistada kedagi megatibile sarnanevat päikeseprillides ja nokamütsis raamatut lugemas. Ja aplaus Elu24 püstolreporteritele, kes ilmselt otse trammis vorpisid fotodele ka loo juurde. Nüüd oleme kolletumiselt muule maailmale järele jõudnud. Õnnitlen kõiki.

Üks huvitav fakt veel. Elises OP-is põhjendas Forum Hoteli arhitekt fuajee mõlemat pidi läbi paistvaid aknaid sellega, et ta tahtis tuua ehitise linnaelanikele lähemale - inimesed näevad seest välja ja väljast sisse. Ja juba täna läkski sisse nägemist vaja. Kui ettenägelik arhitektist, kelle nimi mul meelde ei tule.

MUPOSÜM

On varahommik ja kõik on rahulik. Me magame mõnusalt sooja teki all. Järsku kostab ukse tagant prõmmimist. Mida paganat, mõtlen ma üles ehmatades. Jõuan vaevu endale särgi selga ajada kui kuulen, et uks murtakse maha ja näen, kuidas kolm tursket selli sisse vajuvad, käed rusikas. Seljas on neil mustad joped, mille seljal on ümmargune rooma numbritega kell ja helendavad seierid. Samuti musta värvi nokamütsidelt veerin kokku MUPOSÜM. Need tähed ei ütle mulle midagi ja otsivate pilkudega mehed hakkavad minu poole tulema.
"Nii," alustab üks meestest, kellel on kaenlas mapp paberitega, "Nimi?" Ütlen. "Vanus?" Ütlen. "Töökoht?" "Kodune aadress?" "Jalanumber?"
Mees plaksatab mapi kinni, sunnib mind väriseva käega allkirja andma ja ilma hoiatamata marsivad jõmmid mu tuppa sisse ja hakkavad midagi otsima. Mapiga mees märkab mu tärkavat trotsi ja tigedamaks muutuvat pilku ning ütleb: "Ärge muretsege, tavaprotseduur siin linnas. Meie oleme Munitsipaalpolitsei Suveajale Ülemineku Meeskond. Palume teil olla koostöövalmis ja tuua välja kõik oma ajanäitajad."
Kell neli hommikul ei suuda aju sellist infot kuigi kiiresti mõistetavaks kodeerida ja ma jään seinakellale osutamisega sekundi hiljaks, sest juba on üks meestest sellel kallal. Ta rebib professiaonaalse agresiivsusega kella seinalt maha, ühe vilunud liigutusega sätib seierid ühe tunni võrra edasi ning peaaegu viskab kella seinale tagasi. Kõik toimub nii kiiresti, et kell ise ilmselt ei saagi aru, et teda on võetud. Millimeetrise täpsusega ripub ta omal vanal kohal ja tiksub edasi, nüüd juba suveaega.
Samal ajal on teine mees haaranud laualt meie mobiiltelefonid ja, ühes käes Ericsson, teises Nokia, opereerib mõlema telefoni menüüs üheaegselt ajanäitajad õigeks. "Arvuti kell," vihjan väriseva häälega, mille peale mapiga mees turtsatab. "Keda te siin lolliks peate? Arvuti võtab aja internetist, selliste trikkidega sa meid küll ei tõmba, poisu."
Mehed kogunevad kokku ja jäävad mulle otsa vaatama. Mina ei oska midagi kosta. "Too aga välja," käsib mapiga mees. "Sa ei taha ju ometi, et me hakkaksime jõudu rakendama. Kus see sul on?"
"Misasi?!?" olen ma ülimas hämmingus. Ma muidugi sain juba aru, et nad ootavad mult veel mingit õigekskeeramist vajavat ajanäitajat, aga omateada ei olnud mul enam ühtegi kella.
"Käekell," ütleb mapiga MUPOSÜM rahulikult. "Me teame, et see on sul kuskil, valetamisega ei jõua me kuhugi."
Käekell on mul tõesti - iidvana, patareid peaaegu tühjad ja ekraanil mõra sees. Ma ei kanna seda kunagi ja ei kavatse ka, kuid nendele meestele sellised vabandused ei loe. "Saate hoiatuse...seekord. Järgmine kord ei pruugi nii hästi minna," ütleb mees ilmselgelt oma võimu nautides. "Hea küll, mehed, hakkame minema. Võtke kviitung, olete ametlikult suveajaliseeritud." Kahe sekundiga on tuba tühi ja ma ei oska muud teha kui minna kööki ja keeta endale üks tee.

Jätkates ühistranspordi teemadel

Külastasin vahelduseks jälle Vändrat. Sõitsime rongiga, mina ja Anni siis. Miks me näiteks bussiga ei sõitnud, loe eelmisest postitusest.

Kuna olin neljapäeval õhtuses vahetuses, siis oli reede hommikul äratus kell 5.50. Pühade munade tõttu oli linn sellisel kellaajal täiesti väljasurnud nagu susiseks kuskil mõni keemiarelv. Loomulikult ei olnud me arvestanud pühapäevase trammigraafikuga ja oht rongist maha jääda oli täiesti reaalne. Õnneks me maha ei jäänud. Ilmselt meeldisime me rongile kohe nii hästi, et Viluveres ei tahtnud ta meid hoopis välja lasta.

Seisime ilusasti enne peatust oma kompsudega vahekäigus, rongi mürin ja ragin kõrvu kurdistamas ja valmistusime aeglustavas rongis maha minema. Aga kui rong peatus ja kõlas heli, mille saatel uksed lahti libisevad, siis need uksed ei liikunud. Seisime, imestasime, tagusime vastu uksi ja rong hakkas jälle liikuma.

Vähem hämmingus ei olnud kindlasti ka Mikk, kes meile autoga vastu oli tulnud. Pärast paari kiiret halvakvaliteedilist telefonikõnet leppisime kokku, et püüame maha saada järgmises peatuses - Tootsis. Seal see meil ka õnnestus, igaks juhuks väljusime vaguni teisest otsast.

Igal juhul oli tegu uudse kogemusega ja pani mõtlema sellele, et alati muretsetakse selle pärast, kuidas peale saada. Maha saamisele ei mõelda aga üldse, võib-olla alles siis kui juba peal ollakse.

Filosoofiliseks läks. Lõpetan.

Bussisõidu eest

...Vändrasse 110 krooni! Taisto on kaotanud Vändra liinil kõik soodustused ja kes tahab sinna sõita, peab 2,5 tunnise ameerika raudtee eest välja käima 110 kulli. Täielik absurd!

Kui tegu oleks laudsileda teega kõigi mugavustega bussis, kus jahe õhk paitab nägu ja tagumiku all on mõnusad pehmed istmed ning buss läbib need mõningad kilomeetrid pooleteise tunniga ilma vahepeatusteta, siis ma oleksin võibolla nõus nii plaju maksma.

Aga selle kirjeldamatu tunne kodumaad väljasõidu eest hakkas mul varemalt kahju isegi 65 kroonist. 110 ei maksa ma küll kunagi.

Ma mõtlesin praegu järele korra ja absurd ei ole päris õige sõna. See lugu on ikka täiesti üle mõistuse idiootlik ning isegi Eesti eluga harjunud inimesele täiesti vastuvõetamatult ülbe ja hoolimatu käitumine.

Positiivsust

...süstib tänane päev. Kuigi on külmavõitu, (ikkagi mingi -1) siis päike paistab vahelduva eduga ja on muidu kena. Kevad tahab peale tulla ja see tekitab mõnusa ootuse tunde.

Tahaks kohe mitte midagi teha. Selgituseks, et ega ma muidugi ka negatiivsel päeval suurt midagi ei tee, aga täha tahaks kohe eriti mitte teha.

Mitte midagi tegemine tuletab mulle meelde üht lugu, mida ma oma BT jaoks kuskilt lugesin. Ameerikas oli keegi farmer, kes oli väga uhke, et ta erineb teistest ja ei kasvata üht vilja, mis teiste farmerite seas populaarne oli, mille peale valitsus premeeris teda mingi rahasummaga selle eest, et ta seda vilja ei kasvata, mille peale farmer ostis saadud raha eest maad juurde, et rohkem seda vilja mitte kasvatada.

See lugu ei läinud nüüd otseselt teemasse, aga lõbus ikkagi. Ameerika on mõtlevate inimeste maa.

Nüüd varsti tööle, kus ma olen siiski sunnitud midagi tegema.

Stressine sissekanne

On väga palju asju, mis tekitavad kõige hullemal määral stressi. Väga stressitekitav on trammi-või bussijuht, kes suhtub kõigisse tema käsutuses olevatesse pedaalidesse mõtteviisiga, et kui juba, siis põhja. See toob kaasa hulga merehaigeid ja veel rohkem hambad ristis stressikannatavaid inimesi.

Siis tekitab kummalisel kombel palju pingeid poejärjekorras seismine, eriti kui selgub, et keegi pole oma kurki ära kaalunud, või on keegi esimene inimene, kes ostab mingit toodet, mida ei ole süsteemi sisestatud. Siis peab müüja lahkuma saali peale kaalu või koodi otsima, teised järjekorrad muudkui liiguvad. Muidugi olen ka ise selliseid olukordi tekitanud, mis on samuti stressirohke.

Veel on küllaltki stressikülvav tegevus näiteks uimase arvutiga töötamine. Ma ei pea siin silmas aeglast arvutit, millel võtab mõne netilehekülje avamine kauem aega, ma mõtlen arvutit, mis peale 15-minutilist käivitumist ütleb "windows is not responding".

Ok, nii hull asi veel ei ole, aga oma tööarvutil olen aru saanud, miks arvutimänguritel peab olema ülikiire masin - kui juba Reutersi avamise ootamine paneb mul põlve jõnksuma ja käsi teeb hiirega täiesti sisutuid ringjaid liigutusi, siis on üsna hirmutav mõelda, et mõni mängur peab ootama, millal relv hiireklikile reageerib ja tulistama hakkab, kui natsid on tegelast sõelapõhjaks kõmmutamas.

Stressi tekitavad veidral moel ka asjad, mida mul ei ole. Näiteks mul ei ole korralikku telefoni, korraliku telefoni jaoks ei ole raha, raha jaoks ei ole piisavalt kõrget töökohta, selle jaoks jällegi ei ole kogemusi, kogemuste jaoks ei ole vanust, vanuse jaoks...ma ei teagi, mida mul piisava vanuse jaoks ei ole. Aga ma olen kindel, et midagi seal ikka ei ole.

Kõige stressitekitavam on see kui ei tea, mida teha. Sellest midagi hullemat vist ei olegi. Kuigi need bussijuhid jõuavad väga lähedale.

Konjets filma.

Casse-toi alors, pauvre con! (Kao minema, idioot! - N. Sarkozy)

Vändras käidud nagu niuhti. Oli sünnipäev, oli pauka, oli paraad ja oli kirikukoor. Nädalavahetus täitus peaaegu servani. Sai nalja ja muud.

Oli vist viimase aja üks produktiivsemaid nädalavahetusi Vändras. Reede õhtu oli Erkki sünnipäeva päralt, aga et ma kuidagi poolunise peaga nõustusin hommikul Everti kõnele vastates paraadile minema, üllatas tegelikult mind ennastki.
Jah, ma tean, mina olin üks, kes eelmisel õhtul paukas kahe käega selle idee poolt oli, tingimusel, et on ilus ilm. Ma muidugi eriti ei uskunud, et järgmisel päeval päike taevas sirab ja sopp on kõvaks külmunud, sest pauka-õhtul sadas taevast kõikvõimalikku tuttavat jama, sekka ka ühtteist tundmatut kraami, millele ma ei osanudki nime anda.

Aga lõppkokkuvõttes me paraadile ka jõudsime ja mul on väga hea meel, et ma selle sõu olen nüüd ära näinud. Üsnagi tore oli, ei kurda küll midagi.

Nüüd jälle tervelt linnas tagasi ja töönädalgi juba stardiraskusest üle. Mingil põhjusel on minu jaoks kõige raskem tööpäev just esmaspäeval, seda ka siis, kui nädalavahetus on möödunud väga vaikselt. Kohe kuidagi ei saa end käima ja koosolekul on pea tühi kui riigikassa. Mõtted on kuhugi kadunud ja annavad endast märku alles umbes nelja paiku.

Nädala lõpu poole aga läheb järjest paremaks ning neljapäeval on tipp-päev, mil ma olen ise ka oma tegemistega suhteliselt rahul. Reede muidugi on juba selline nädalavahetuse ootamine, mil ratas hakkab juba tuure maha võtma. Sellised tähelepanekud siis.

Nüüd aga on aeg koolitükkide kallale minna, sest mul on kohe selline kaklemise tuju.

Naabritest ja muust

Laupäeval linnas ja teha pole suurt midagi. Muidugi kui mitte arvestada kooliasju, mis mind siin õigupoolest hoiavadki.

Meil jälle uued naabrid - venelased muidugi. Aga esiotsa tunduvad suhteliselt normaalsed, vähemalt 50% sellest paarist saab aru ka riigikeelest. Viimasel ajal käib üldse tihe sebimine siin kõrvaltoas. Kolisid välja IT-eestlased, siis oli pikem vaikus, jõudis lausa ära harjuda nagu elaks oma korteris.

See periood lõppes hiljuti, mil oma kodinad tassis sisse ahelsuitsetajast medõde. Ma olen siiani arvanud, et inimesed, kes töötavad meditsiinivallas, peaksid üldjuhul olema keskmisest intelligentsemad. Aga näe, iga päev saad ikka selgeks, kui vähe on maailmas midagi kindlat. See ca 35-aastane tädi ei rääkinud sõnagi eesti keelt ja ka sellest, et ta ei tohi oma toas suitsetada, kuna siis haiseb ka meie tuba, sai ta aru alles siis, kui Anni ja juhataja olid kokku neli korda ta peale karjunud. Siis otsustas ta mujale kolida, loodetavasti Novaja Zemljale.

Eks ta muidugi käis vahepeal ka väljas suitsu tegemas, aga ma saan aru, kole ebamugav on kui tuled suitsult ja oled juba ühe saapa ära võtnud kuid organism nõuab juba uut ja vaja jälle riidesse toppida. Selliseid kloune näeb ikka harva.

Nüüd siis uued. Suitsetamise kohta veel ei tea, niipalju on selge, et oma varandust on neil mitme kapi jagu. Vilksamisi nägin ka kolmeliitriseid purke sissetehtud kurkidega.

Lõppu lugu teistest venelastest, kes ühikasse kolimise asemel koopas maailmalõppu ootavad. Iroonia missugune.

Kõik

Mitte millestki midagi ikka vist ei

Semester hakkas pihta jälle, seekord siis päris viimane. Loodetavasti viimane, sest enne tuleb muidugi oma kooliasjadega valmis ka saada. Kohustuslikke aineid on jäänud üks + praktika + bakatöö. Lisaks veel kaks mingit enam-vähem valikulist ainet. Eks ma siis mässan nendega.

Tööl ka nagu ikka - harjun. Mingi süsteem hakkab juba kujunema mõned ideed on isegi tekkinud. See on hästi.

Muud nagu polegi. Masendavalt ühekülgne vist ikka :)

Ei tea mis toimub kaugemal

Kirjutan jälle siin.

Lõpuks ometi on õhtud peale tööd sellised nagu ma tahan, et need oleksid - ei ole õppimist, vaid saab rahulikult kõhu täis süüa, raamatut lugeda või välja minna või mõnd filmi vaadata. Ühesõnaga saab puhata ja lihtsalt olla. See on hea tunne.

Nädalavahetus möödus üsna huvitavalt. Mõnusam pool oli laupäev, mil toimus ühe väga toreda inimese sünnipäev, kus sai kõvasti nalja ja mängu ja salatit. Lille olen veel ikka võlgu...
Pühapäev veeres ratastel ja pisut uimases olekus. Kõigepealt õnnestus heade inimeste abil vältida rongisõitu Pärnusse, saime autoga. Külastasime vanaemasid-vanaisasid ja rääkisime huvitavaid uudiseid, mida nemad veel kuulnudki ei olnud. Tingel-tangel Sindi, Paikuse, Pärnu ja Tallinna vahel väsitas päris ära. Muidu oli tore esivanemaid näha üle tüki aja.

Kui järele mõelda, siis ma ei ole üldse kedagi näinud üle tüki aja. Kuidagi Tallinna-keskselt kulgeb viimasel ajal see elu. Loodetavasti nüüd kui nädalavahetused üldiselt vabad ja kool ka vähe tagasi tõmmanud, siis ehk õnnestub ka sõprade seltsis kvaliteetaega suuremas mahus veeta.

Hakkan nüüd DVD-d kirjutama. See ei ole väga raske, sest DVD-s on ainult kolm tähte.

"Ma ei taipa ma ei näe, kas teda kasvab puus. Raha jutt käib iga päev iga mehe suus" (Üks Klassik)

Pool kuud läbi ja aeg teha jälle lühike sissekanne. KAMINaga on nüüd JOKK ja uus töö on ka OK.
(Lame nali tuli välja).

Igatahes olen praegu rahul, kuigi uus töö nõuab ikka märgatavalt suuremat osa minu energiast. Tunnistan täitsa ausalt, et kui järgmine semester oleks sama palju loenguid kui varem, siis ei jõuaks seda tööd kooli kõrvalt teha. Loodetavasti kahe-kolme loengu ja baka tööga saan ikka hakkama.

Eksamitest nii palju, et mõni on tehtud, osad veel jäänud. Läheb nii nagu ikka, keskmiselt. Kui ise loll ei ole, peaks tehtud saama ikka kõik.

Ühikas tõstetakse hindu. Nüüd lisatakse ka meile stabiilsele üürile äärmiselt kõikuvad kommunaalkulud, mis tähendab ükskõik millise summa lisandumist iga kuu. Valvememme arvates ca 300. Eks näis, aga toas ringi vaadates tunnen, et maksan juba väheke liiga palju selle kõige eest.

Ja et kommunaalidest veel vähe on, ajas valvememm mind kahekümneviiekaga tuppa tagasi, kui tahtsin pesukaarti osta. Uuest aastast on see teenus 40. Eks ma siis lugesin portsu kahekrooniseid juurde. Rohkem ei oskagi selle teema kohta midagi lisada. Ootan päeva, mil mu kindlasti-kuskil-redutav-aga-madalat-profiili-hoidev kanada või austraalia või ükskõik mis onu kuskilt välja kargab ja mind rahakuhja all lämmatada tahab.

"Aga aitab lobast," nagu ütles poliitik ja läks valijatega kohtuma. Lähen ka mina. Telekat vaatama.

ESSA, ESSA ! ! !

Selle aasta esimene postitus siis. Soovin kõigile, et uus aasta oleks teistmoodi kui eelmine, sest muidu hakkab ju igav. Olge head ka ja investeerige nagu president käskis.

Istun KAMINas ja vaatan, kuidas lund sajab. Püüan end harjutada uue aastanumbriga, kirjutan seda paberil mitu korda läbi. Ei tule see 2008, ikka 2007 tahab tulla. Küll harjub. Mõtlen ka teistele inimestele, kes sellisel lollil ajal tööl on. Näiteks see üksik trammijuht, kes peab Tondi ja Kadrioru vahet kärutama lihtsalt selle pärast, et linnavalitsus käskis. Ja siis muidugi need Westmani kaupluse memmed...kuigi ma arvan, et nad panid selle erilise öö puhul luugi mõneks tunniks kinni.

Mis ma siis vanast aastast uude kaasa võtsin? Ilmselt kõik, sest ma ei tea, et mul midagi kadunud oleks. Ja kui ongi, siis on see ilmselt kodus voodi all või köögis, aga mitte vanas aastas. Telefonilevi jäi ainult kuhugi, aga see võib ka minu Pasacssoni isiklik pirtsakus olla.

Muidu on tore, et on uus aasta, seda mitmes mõttes. Esiteks oli mu vana märkmik juba näruks kulunud, nüüd saab uue võtta, õigete kuupäevadega; nüüd saab lugeda vahvaid ennustusi järgmiseks 12 kuuks; saab ära unustada kõik eelmisel aastal antud totrad lubadused. Näiteks mina lubasin endale pühalikult, et ma järgmisel aastavahetusel endale mingeid lubadusi ei anna. Eks näis, kas ma suudan seda lubadust ka pidada.


Muud praegu ei ütlegi. Lähen soojendan kaupsi-pitsat ja joon teed.