Millest ma ei kirjuta

Pool puhkust siis tänasega läbi. Vahekokkuvõttena võib öelda, et on läinud isegi üsna kenasti. Tallinnas pole pea üldse olnud, käisime Vändras ,Paikusel, Sindis, ja nädalavahetusel ka Kundas. Nii et enamik olulisi inimesi sai üle vaadatud. Mis teise poolega puhkusest pihta hakata, ei ole veel mõelnud. Võibolla korra Tartusse, aga muidu võiks ehk linnas midagi teha. Või ka lihtsalt passiivselt puhata. Eks näis.

On kaks teemat, millest ma blogis praegu rääkida ei viitsi - Gruusia ja olümpia. Põhjused on lihtsad, minu arvamus ei ole eriti oluline kogu selles erinevate väljaütlemiste segapudrus, mida blogidest ja eesti ning välismaistest uudisteportaalidest leida võib. Ma ei lisaks ilmselt midagi uut, nii et las need olla.

Laps on kohe-kohe kahekuune. Korraliku eestlasena on tal õ-täht juba selge, mida ta mulle igal võimalusel demonstreerib. Ta tunneb ka tuttavamad inimesed juba ära ning võlub neid laia naeratusega. Tore.

Muud nagu polegi midagi. Kui on siis teinekord võibolla panen kirja.

Ära.