Blogimisest

Hakkasin seda blogi pidama selleks, et kirjutada asjadest mis mul peas. Algul tuli rohkem isiklikust elust postitusi, nüüd aga on vähe tööalaseks kiskunud. Samas kui jätkata ausalt algul lubatud teemat – kirjutada oma mõtetest – siis ei olegi selles midagi kummalist, sest ma mõtlengi sellistele asjadele.

Isiklikust elust kirjutamine on üsnagi keeruline nii, et kirja saaks asjad, mis kedagi huvitavad, aga jääks kirjutamata asjad, mis ei ole avalikud. Samas kas siis on üldse mõtet midagi kirjutada, sest keda ikka huvitab tekst stiilis täna-tegin-seda-ja-läksin-siis-sinna-ja-tulin-tagasi? Olen ka selliseid postitusi teinud ja mingi erilisema sündmuse puhul on need täitsa asjakohased.

Teisest küljest kui kirjutada endale, võib kirjutada täpselt seda, mida ise tahad, aga paar lugejat muidugi ei teeks ka paha. Seetõttu tahaks siiski püsida teemades, mis pakuksid ka teistele natuke midagi – kasvõi vastuvaidlemise rõõmu.

Kaasamõtlemiseks ongi parimad need postitused, millest ka teised kuidagi aru võivad saada. Isiklikud sündmused puudutavad ju mind ja mõningaid lähedasemaid inimesi, seega ei ole teistel eriti põnev lugeda. Seega ongi parem panna kirja, mida mina arvan mingitest teistest sündmustest.

Pealegi ei ole ma vist kuigi osav enese analüüsija, et oma käitumist või tegevust väga sügavalt ja huvitavalt lahata. Seega püüan oma algelisel ja tahumatul moel lahata teisi asju.

Seega jätkan nii nagu siiani...kirjutan ühest, teisest ja kolmandast. Ja kõigest segamini, et oleks huvitavam.

Millest ma ei kirjuta

Pool puhkust siis tänasega läbi. Vahekokkuvõttena võib öelda, et on läinud isegi üsna kenasti. Tallinnas pole pea üldse olnud, käisime Vändras ,Paikusel, Sindis, ja nädalavahetusel ka Kundas. Nii et enamik olulisi inimesi sai üle vaadatud. Mis teise poolega puhkusest pihta hakata, ei ole veel mõelnud. Võibolla korra Tartusse, aga muidu võiks ehk linnas midagi teha. Või ka lihtsalt passiivselt puhata. Eks näis.

On kaks teemat, millest ma blogis praegu rääkida ei viitsi - Gruusia ja olümpia. Põhjused on lihtsad, minu arvamus ei ole eriti oluline kogu selles erinevate väljaütlemiste segapudrus, mida blogidest ja eesti ning välismaistest uudisteportaalidest leida võib. Ma ei lisaks ilmselt midagi uut, nii et las need olla.

Laps on kohe-kohe kahekuune. Korraliku eestlasena on tal õ-täht juba selge, mida ta mulle igal võimalusel demonstreerib. Ta tunneb ka tuttavamad inimesed juba ära ning võlub neid laia naeratusega. Tore.

Muud nagu polegi midagi. Kui on siis teinekord võibolla panen kirja.

Ära.

Puhkuseeufooria

Polegi varem sellist diskussiooni üles kakkunud oma blogis. Aga lõbus oli ja paistab, et ka teema läks korda. Siit järeldus - kui materjalist ametlikuks looks ei piisa, saab kõik ülejäägid koos oma arvamusega segamini blogisse riputada ja midagi ei jää kripeldama.

Ekspressis oli jälle sel nädalal üks sotsiaalne üliteema Barbi Pilvre poolt. Keegi kuskil ütles, et ilmselt on Hõbemägi puhkusel ja feministid Pilvrega eesotsas vibutavad Ekspressis ohje. Hiljuti oli pikk prostituudi intervjuu, mis kah selline naiselik sotsiaalteema. See viimane oli küll üsna šokeeriv lugu, kui seal isegi pool jutust tõde oli.

Aga selle nädala analüüs meediakuulsuste tekkimisest, olemusest ja kadumisest oli väga huvitav. Soovitan lugeda, aga distantsilt ja mõnes kohas kahtlevalt.


Nüüd hakkas siis kahenädalane puhkus. Ma ei ole teinud ühtegi täpsemat plaani, kuid üldjoontes tahaks jõuda vanaemade-isade juurde, vanavanaemade-isade juurde. Lapsega saab see reisimine olema vist üsna vaevaline. Aga ehk mitte.

Et kirjutamine ikka käpas oleks, püüan siis siia tihemini sissekandeid teha, kuigi on hapukurgihooaeg.

Et mis kellaaeg ma olen

Mingi test, mille ma blog.tr-is kaevates leidsin. Mina olen kellaajana siis 10.02. Heh.

Patrull-ettekanne

1) Ei ole veel titeblogi kohapealt seisukohta võtnud, sest miks seista kui on vabu toole.

2) Nädal seadusega lubatud 10-tööpäevasest puhkusest on läbi saamas. Osalt nagu tahaks tööd vahepeal teha. Samas olen olnud terve nädala üsnagi heli-, pildi- ja kirjakindlas infomullis, ega tea suurt midagi, mis toimub. Ja nii on ka hea olla.

3) Laps kasvab, mis on iseenesest üsna loogiline. Täna suutis terve minuti jälgida kindla pilguga üht mänguasja. Siis vajus kurnatult unne.

4) Viisin välja viis kotitäit prügi. Naabrid ilmselt arvavad, et tükeldasin kellegi ja viskasin jupid biolagunevasse. Ootan politseid.

5) Külmkapi üleval paremas nurgas asuva Arktikatsooni uks on kinni külmunud. Esialgsetel andmetel on lõksu jäänud hakkliha, jääkuubikud (40 tk) ja teadmata arv pelmeene. Päästetööd kestavad.

Ettekande lõpp.

PS. hullult tahaks kirjutada asjalikku maailma ja Eesti ühiskonna probleeme käsitlevat blogi, kus kõlaksid argumeneeritult ja lahtiseletatult minu mõtted kõigest ümbritsevast.

Aga ei viitsi.

Mitte millestki midagi ikka vist ei

Semester hakkas pihta jälle, seekord siis päris viimane. Loodetavasti viimane, sest enne tuleb muidugi oma kooliasjadega valmis ka saada. Kohustuslikke aineid on jäänud üks + praktika + bakatöö. Lisaks veel kaks mingit enam-vähem valikulist ainet. Eks ma siis mässan nendega.

Tööl ka nagu ikka - harjun. Mingi süsteem hakkab juba kujunema mõned ideed on isegi tekkinud. See on hästi.

Muud nagu polegi. Masendavalt ühekülgne vist ikka :)

Ubadest tehtud piima pealetung (EPL)

Plaan Vändrasse minna paistab kõrge kaarega läbi kukkuvat. Olen endale hankinud hulga tegemata koolitöid ja töökoha, lisaks veel ühe töökoha ja viimaks ka palaviku. No tore!

Mida veel vinguda? Ei tulegi meelde midagi. Sõbrad võtavad mul pea maha, kui ma varsti nägu ei näita. Ehk on uuest aastast ööpäevas rohkem kui 24 tundi, siis on kõigeks aega.

Headest asjadest niipalju, et tänane tööpäev sai läbi, soe tee maitses hästi, mandariin oli magus, teki all oli mõnus ja "Rooma päevik" sai läbi loetud.

Toidumaailm

Ega polegi jälle miskit kirjutada tegelt. (Kasutasin seekord Mürakarude koomiksi keelekasutust ehk Mürakarude sotsiolekti).
Asjad, mida ma ei tea:
1) miks viimane kooliaasta ei ole inspireeriv ja tahtejõudu sisendav?
2) miks mul blogikirjutamine nii vaevaliselt edeneb?
3) miks raha alati vähe on?
4) miks laisklemiseks jätkub aega aga asjalikuks tegevuseks mitte?
5) miks ma sellise nimekirja koostasin?

Ja kui veel midagi öelda, siis seda, et ma proovin olla edaspidi parem sõber. Mõtlesin, et polegi viimaste nädalate jooksul ühtegi vändraket ega tallinakat näinud. Eks põhjus on kuskil nendes küsimustes seal neli rida üleval pool.

Päevapoliitikast: Koer tulistas peremeest jalga.
Minu kommentaar: Ma olem alati arvanud, et kass on parem lemmikloom kui koer.

Midagigi

Jälle pole peaaegu kuu aega midagi kirjutanud. Ma olen vist ikka võimatult laisk.

Vahepeal käisime Soomes, Anni kasuisal külas. Kolm päeva olime Hankos ja Lappohjas. Väga tore oli, kuigi ilmad ei olnud meie vastu eriti lahked.

Puhkus on muidugi juba ammu läbi, töö käib täie hooga, ilma mingisuguse vileta. Kummaline, et siis kui puhkus oli, polnudki nagu midagi teha, aga nüüd kui tööl tagasi, tahaks kohe eriti hea meelega puhata. Kummaline on see mõistus mu peas.

Ehk siis...kui midagi põnevat toimub, siis ma luban, et üritan selle ka kirja panna siia. Seniks nautige täiesti tavalist Eestimaa suve.

Test - kes ma tegelikult olen

Saanud inspiratsiooni Viljari blogist, otsustasin panna kirja ka enda olemuse testi tulemused. Igaks juhuks ütlen kohe ära, et igaühel on õigus uskuda seda mida ta iganes tahab.
Niisiis minu testi tulemused - kes ma tegelikult olen.


Oled väga huvitav isiksus, kes ei jäta kedagi külmaks. Samas võid olla ka väga igav ning jätta nohiku mulje. Sulle meeldib inimestega suhelda. Seda lausa nii väga, et kui oled jäänud üksi, tunned ennast lausa halvasti. Mõnikord tunned end aga väsinuna ega taha kellegagi rääkida ja vihastad kui keegi tuleb sinult midagi paluma või küsima.

Sa suudad vaevata organiseerida üritusi ja joominguid, enamasti nii, et sa ise ei pea millegi eest maksma. Kuigi tegelikult sulle organiseerimine ei meeldi ja võid suvalisel hetkel hakata karsklaseks.

Suhted rahaga on sul head. Sa suudad hakkama saada 100 kulliga kuus ja kõik ülejäänud kõrvale panna, et seda siis hiljem millelegi muule kulutada. Mõnikord tabavad sind hirmsad kulutamishood, mil kroon ei jää krooni peale ja palgapäeva õhtul valid ülemuse numbrit avansi küsimiseks.

Oma arvamuse avaldamisega on nii, et sa kas avaldad seda või mitte. Kus aga näed ebaõiglust võimutsemas, sealt lased kiirelt jalga. Sulle on iseloomulik võidelda nõrkade, väetite ja kehvikulte eest.

Sa suudad kõiki lennult mõista, enamasti loed lausa mõtteid. Seetõttu võib vahel veider tunduda, et teised sulle ütlevad, et sa ei mõista kunagi midagi. Vahel see võibki nii olla.

Peresuhetes oled oma abikaasale väga truu, eriti siis kui sa parajasti armukesega aega ei veeda. Lapsed meeldivad sulle hirmsasti. Veedad nendega palju aega ja oled nõus laste pärast jätma minemata ka presidendi vastuvõtule. Siiski tuleb mainida, et tihti käivad lapsed sulle pinda ja sa tahaksid neile soki suhu toppida ja nad kappi kinni panna. Seda ei juhtu siiski liiga tihti.

Kui töötad mõnel juhtival ametikohal, oled just oma sõiduvees. Sulle meeldib jagada käske ja käia koosolekutel tähtsaid küsimusi arutamas. Sa lausa naudid töökaaslaste austust ja imetlust. Kui aga oled torumees või vorstiviilutaja, siis ei saakski olla sulle paremat töökohta. Sulle nii väga meeldib omaette nokitseda ja ilma suurema tähelepanuta igapäevast leiba teenida.


Hobideks sobivad sulle igasugused loomingulised tegevused - maalimine, luuletamine. Nendega tegeledes tunned end asjalikult ja targalt. Kuna oled laia huvideringiga, leiad põnevust ja väljakutset ka pensionäridele kotijooku tehes, sihvkakoori tatistades ja autoga trahvikviitungite kogumises.


Et siis selline ma testi järgi olengi. Kohutav kui täpselt see test mind kirjeldab. Iga punkt sobib täpselt minu kohta. Hämmastav.

Üks päev Urmase elus

Prooviks siis panna kirja ühe neutraalses toonis kirjelduse keskmisest päevast minu elus.
Nii uskumatu, kui see pole, minu päev hakkas hommikuga. Unenägudele tõmbas piduri äratuskell umbes kella poole kaheksa paiku. Ma panin kella kinni ja tundsin, kuidas ma olen täis tahtmist tegutseda ja vallutada maailma. Siis jäin ma magama.
Uuesti ärkasin poole tunni pärast ja peale võitlust iseendaga, mille ma kaotasin, loivasin kööki, et keeta endale üks kosutav tee ja süüa ära kausitäis tuvitoitu - müslit. Hommikune eine ja teejoomine kukuvad mul hästi välja ja süstivad eluvaimu sisse.
Pesuprotseduuride lähema kirjelduse jätan vahele, sest see ei saa teiste inimeste omadest oluliselt erineda, seega pole ka kuigi huvitav.
Järgmiseks venitan selga riided, võtan kooliasjad (kaustik ja pastakas), ujumisasjad, panen pleierisse tiksuma Bluri best of'i ja lähen välja.
Ilm on hommikul ilus. Tekib kohe tunne, et täna võiks jala kooli minna. Jõuaks kenasti õigeks ajaks. See mõte elab täpselt trammipeatuseni, sest siis sõidab number 3 temast üle ja enne kui ma arugi saan, olen trammist väljas ja koolis.
Täna on eeskavas "Eesti kirjandus 3". Poole kaheteiskümneni arutleme Kaplinskit ja Helga Nõu raamatut "Kass sööb rohtu". Mina pole seda raamatut näinudki, rääkimata lugemisest aga saan kuidagi hakkama. Poolteist valgusaastat hiljem loeng lõpeb.
Hommikune hea plaan ujuma minna ei tundu millegipärast enam ahvatlev. Jalutan Kalevi Spa poole ja pean jälle endaga võitlust. Lõpuks siiski võidan - argumendiga, et kõigest, mida saab tasuta, tuleb eestlase kombel maksimum võtta.
Ostan kaasa pudeli vett nimega Värska Sport. Ette rutates võib öelda, et see maitses nagu mage merevesi.
Ujulas olen tubli - vett kurku ei tõmba ja ujun peaaegu kilomeetri. Pärast saunaskäiku kulistan ühe hooga alla oma plastpudelisse villitud merevee, et maitset vähem tunda oleks. Hädaga läheb küll.
Astun uuesti kevadesse ja naudin jalutuskäiku tolmuses, päikesepaistelises linnas. Keha on mõnusalt tuim aga värske. Veedan kiired pool tundi Rimis järjekorras, et osta koju natuke vorsti.
Siis helistab Kallis ja ütleb, et ta loeng just lõpes ja kas ma viitsin talle vastu jalutada. Viitsin küll. Ostan ühelt nelja kampsunisse ja puhvaikasse mähitud memmelt mõned tulbid ka kaasa - näete, kuidas kevad mõjub!
Saame kokku, jalutame koju, sööme ja ma istun arvuti taha, et vaadata üle oma postkastid, kuhu kirju väga harva saabub ning asun kirjutama seda teksti siin.

Jah, ma tean, lõpp kiskus igavaks. Ja ma ei vabanda kah. Las ta olla.