Üks päev Urmase elus

Prooviks siis panna kirja ühe neutraalses toonis kirjelduse keskmisest päevast minu elus.
Nii uskumatu, kui see pole, minu päev hakkas hommikuga. Unenägudele tõmbas piduri äratuskell umbes kella poole kaheksa paiku. Ma panin kella kinni ja tundsin, kuidas ma olen täis tahtmist tegutseda ja vallutada maailma. Siis jäin ma magama.
Uuesti ärkasin poole tunni pärast ja peale võitlust iseendaga, mille ma kaotasin, loivasin kööki, et keeta endale üks kosutav tee ja süüa ära kausitäis tuvitoitu - müslit. Hommikune eine ja teejoomine kukuvad mul hästi välja ja süstivad eluvaimu sisse.
Pesuprotseduuride lähema kirjelduse jätan vahele, sest see ei saa teiste inimeste omadest oluliselt erineda, seega pole ka kuigi huvitav.
Järgmiseks venitan selga riided, võtan kooliasjad (kaustik ja pastakas), ujumisasjad, panen pleierisse tiksuma Bluri best of'i ja lähen välja.
Ilm on hommikul ilus. Tekib kohe tunne, et täna võiks jala kooli minna. Jõuaks kenasti õigeks ajaks. See mõte elab täpselt trammipeatuseni, sest siis sõidab number 3 temast üle ja enne kui ma arugi saan, olen trammist väljas ja koolis.
Täna on eeskavas "Eesti kirjandus 3". Poole kaheteiskümneni arutleme Kaplinskit ja Helga Nõu raamatut "Kass sööb rohtu". Mina pole seda raamatut näinudki, rääkimata lugemisest aga saan kuidagi hakkama. Poolteist valgusaastat hiljem loeng lõpeb.
Hommikune hea plaan ujuma minna ei tundu millegipärast enam ahvatlev. Jalutan Kalevi Spa poole ja pean jälle endaga võitlust. Lõpuks siiski võidan - argumendiga, et kõigest, mida saab tasuta, tuleb eestlase kombel maksimum võtta.
Ostan kaasa pudeli vett nimega Värska Sport. Ette rutates võib öelda, et see maitses nagu mage merevesi.
Ujulas olen tubli - vett kurku ei tõmba ja ujun peaaegu kilomeetri. Pärast saunaskäiku kulistan ühe hooga alla oma plastpudelisse villitud merevee, et maitset vähem tunda oleks. Hädaga läheb küll.
Astun uuesti kevadesse ja naudin jalutuskäiku tolmuses, päikesepaistelises linnas. Keha on mõnusalt tuim aga värske. Veedan kiired pool tundi Rimis järjekorras, et osta koju natuke vorsti.
Siis helistab Kallis ja ütleb, et ta loeng just lõpes ja kas ma viitsin talle vastu jalutada. Viitsin küll. Ostan ühelt nelja kampsunisse ja puhvaikasse mähitud memmelt mõned tulbid ka kaasa - näete, kuidas kevad mõjub!
Saame kokku, jalutame koju, sööme ja ma istun arvuti taha, et vaadata üle oma postkastid, kuhu kirju väga harva saabub ning asun kirjutama seda teksti siin.

Jah, ma tean, lõpp kiskus igavaks. Ja ma ei vabanda kah. Las ta olla.