"Aabitsa kukk"

Üle väga pika aja jälle teatris. Näidendi valiku põhjus peaks mind tundvatele lugejatele selge olema (teistele vihjeks - vaadake autorit). Kuna ma ei olnud varem näinud monotükki, kus on ainult üks näitleja, sai see samuti üheks valikupõhjuseks.
Etendus toimus Draamateatri Maalisaalis, neljandal korrusel, otse lae all asuvas väikeses pööningutoas. Publikut mahtus sinna heal juhul viiskümmend. Seega olid justkui etenduse sees, sest kogu tuba oli osa näidendist.
Ma polnud varem ka Tõnu Oja laval näinud ja seetõttu oli väheke üllatav, kui hea näitleja ta ikka on. Kordagi ei tekkinud mõtet, et vaatan etendust, lugu elas oma elu otse minu ees. Väga võimas esitus igatahes. Ei oleks arvanudki, et pooleteisttunnise mõjuva etenduse võib anda üksi kasutades vaid viie õuna, piima-saiapudi, akna ja tooli abi. Teiste näitlejate kaasamine oleks teinud sellest täiesti tavalise, igapäevase näidendi ja rikkunud kõik erilise.
Väike osa tükis oli ka publikul, kes oli kui peategelase vana tuttav, kellele ta oma nukrat lugu räägib. Pealtvaatajate jaoks oli kindlasti teistmoodi see, et palju tuli ise ette kujutada, sest tegelane rääkis palju minevikust, suhtles akna kaudu naabritega, jne. Seega oli mingi osa näidendist igaühe jaoks erinev, põhinedes paljuski iga vaataja enda minevikul ja ettekujutusel asjadest.
Oja kujutas suurepäraselt Maunot, seda väikest, tuhmuva mõistusega inimest, keda osad ära kasutavad, osad eiravad, osad vihkavad ja kellele osad kaasa tunnevad. Loomulikult ei puudunud näidendist Kivirähki visiitkaart, üle võlli huumor, aga seekord vaheldumisi väga tõsiste stseenidega. Ülesehituselt meenutas see etendus üht Kivirähki vähem tuntud raamatut "Liblikas", kus samuti vahelduvad naljakad ja väga tõsised kohad ning üldine toon on kurblik.
Mitmes arvustuses, mida ma olen nüüd peale etenduse nägemist lugenud, viidatakse paralleelile Forest Gumpiga. Ühe koha peal selline mõte tõesti tekib, kuid Forrest Gumpi lugu on ikka hoopis tobedam (heas mõttes) ja vähem tõsine - eriti neile, kes on lugenud ka Forrest Gumpi raamatut. Kivirähki lugu on hoopis traagilisem, inimlikum ja lähedasem.
Olgu kuidas on, piletite ostmist ma kindlasti ei kahetse ja soovitan igaühel vaadata, kellel võimalik on.