Miks kardetud ummikud ära jäid?

Seoses ühistranspordi muudatustega, eriti BUS-siradade mahajoonimisega, kedrati nädalate kaupa meedias, et oi-oi-oi mis ummikud saavad olema kooliaasta alguses. Uskusin seda minagi. Täna on esimene n-ö päris koolipäev ja tavapärasemast rohkem ummikuid ei ole. Miks?

Igasugune loogika ütleb, et linn peaks olema praegu, kui kell 8:47 seda rida kirjutan, paksult ummikuis. Autodel on sel sügisel bussiradade tõttu veel vähem ruumi kui varasematel sügistel, mil kooli algusega seoses alati linn umbes on olnud. Ja olgugi, et mul ei ole usk inimkonda päris kadunud, arvan siiski, et nii paljud autoomanikud siiski oma sõiduvahendit ühisbussi vastu vahetanud ei ole.

Ummikute puudumise põhjus peitub minu arvates meedias. Ja samuti kinnitub siin veelkord tõsiasi, et meedial, kitsamalt ajakirjandusel siiski on mõju igapäevaelule. Kui ikka kaks nädalat hirmutatakse tulevaste megaummikutega 3. ja 4. septembril, siis inimestele jõuab see kohale ja lausa imeväel suudetakse oma hommikut planeerida nii, et kõigil ligi 200 000 autoomanikul ei toimu sõidud üheaegselt.

Kindlasti otsustas mõni ummikuhirmus ka bussi kasuks, vähemalt neil esimestel päevadel. Seda ei saa välistada. Samuti ilmselt viidi mõned lapsed kooli üldse jalgsi, vähemalt esimestel päevadel. Mõni läks kindlasti autoga, aga teisel marsruudil, teisel kellaajal vms. Ühesõnaga – planeeriti asju ette.

Ma küll eksisin esimese ennustusega, et just täna hommikul on suured ummikud, kuid julgen siiski teha ka teise ennustuse. Kahe nädala pärast on ummikud hullemad. Põhjus lihtne. Meedia pöörab pilgud ummikutelt eemale, inimeste endine rutiin hakkab taastuma, st kõik inimesed teevad kõiki toiminguid hommikul viimasel minutil või natuke veel hiljem ja teevad seda kõike üheaegselt. Ja autodega. Ja kesklinnas.

Aga siiski on tore teada, et kui piisavalt palju kaagutada ja hoiatada, suudetakse sellest õppust võtta küll. Kahju ainult, et kuskil keset ligast novembrit näiteks ei soovi autoomanik enam bussis õõtsuda ega jala poris tallata. Ummikus seisev soe ja vihmakindel auto on mõnusam kui sügisesed ilmad Eestis, see on fakt.

Veebitoimetajate töö ilu ja valu

Kui teid peaks mingil põhjusel huvitama, kuidas käib töö veebitoimetuses, kuidas tehakse otsuseid ja valikuid Delfi ja Postimehe online uudistes, mida te kahtlemata iga päev loete, siis tasub lugeda seda ülihuvitavat magistritööd Karin Kaselt. Kui kohe töö enda kallale asuda ei viitsi, lugege ERR-i kokkuvõtet.
Saab päris selge pildi, miks on veebiuudised sellised nagu need parasjagu on.

Kas nali ja vale on ühel päeval aastas sama asi?

Meediakanalid on alati 1. aprillil nalja teinud, kuigi viimasel ajal on naljalugudega kokku tõmmatud. Enamasti on nüüd ajalehtedes umbes üks naljalugu terve lehe peale, mitte et spordil ja kultuuril ja välisuudistel jne on kõigil oma libauudis paberil.

Tegelikult tahtsin rääkida meedianaljadest natuke teisest nurgast. Töökaaslane juhtis aprillinaljade puhul tähelepanu sellele, et meediaväljaanded ja erinevad asutused ei tee valdavalt enam nalja, vaid lihtsalt valetavad 1. aprilli puhul. Ja see on täiesti tõsi, kui mõtlema hakata.

Näiteks Tartu Ülikool teatas, et ametist lahkuv rektor asub uut tulevast teadusajakirja juhtima. Kus on siin nali, ma küsiks? Kui keegi teataks homme sama asja, siis kõlab see ju täitsa usutavana. Miks ei võiks endine rektor asuda teadusajakirja juhtima? Lugeja ehk saab kuidagi aru, et see ei ole tõsi vaid on aprilliuudis, kuid kas ta naeris või vähemalt muigaski? Ei usu.

See näide toob selgelt esile, kuidas aprillinalja puhul ei ole eesmärk mitte naerma ajada, vaid lihtlabaselt tünga teha. Sul-on-selg-valge-ja-pastakakriips-põsel naljad kahe inimese vahel võivad ehk tõesti olla naljakad, sest osa naljast moodustab tüngategija oskus veenvalt ja ootamatult panna teine inimene reageerima enne kui tollele meenub, et parasjagu on 1. aprill.

Aga naljauudis või -pressiteade on pikalt ette valmistatud, lugeja on valmis (enamasti) mingit nalja ootama, seega ma leian, et ei ole mõtet proovida lugejat lihtsalt labaselt petta. Nagu kolleeg väljamõeldud näiteks tõi: „Politsei saadab teate, et tabati 62 purjus juhti, tegelt tabati hoopis 58. Hahahaa – aprill!“

Naljateade või uudis võiks tõesti olla naljakas. Niimoodi, et lugeja saab aru, et tegu on naljaga, kuid samas ajab see teda naerma. "Hahaa! Tasuta ühistransporti tulevad mupo kontrolörid, kes kontrollivad, et keegi piletit ei ostaks. Hea leid ajalehel!" (See on tegelikult kahjuks tõsi, aga sobib näiteks.)

Valetada oskab igaüks. Eriti inimene, kes on mingis valdkonnas spetsialist ja see kellele ta nalja teeb, ei ole. Head nalja välja mõelda on hoopis raskem. Vähemalt sama raske kui uudist teha.

Tehke head nalja.

Kuidas olematu olevaks kirjutada

Kel pole suuremat huvi meedia vastu, võib selle sissekande vahele jätta. Nimelt tahtsin pisut kirjutada Delfis ilmunud loost "Laar kavatseb Saksa vormis sõdinud mehed ametlikult vabadusvõitlejateks tunnistada".http://www.blogger.com/img/blank.gif

Artikli teemat ma ei puuduta, kuivõrd ainult niipalju, et see on tundlik teema, mis nõuab erilist ettevaatlikkust.

Artikkel on laia kajastust leidnud, oma sõna selle vastu on öelnud kaitseminister Mart Laar, artikli kaitseks loo autor. Kõrvalt on seda lugu kommenteerinud veel Raul Rebane.
Kui lugeda algset artiklit, millest kõik algas, siis seal ainsad kaks fakti on esimeses ja teises lõigus. Esiteks, et kaitseministeerium tegeleb vabadusvõitlejatesse puutuva eelnõu ettevalmistamisega. Teiseks, et Laari nõunik kinnitab, et eelnõu on töös.

Poole sõnanagi ei maini keegi kuskil, mis on eelnõu täpne sisu, mis on selle sõnastus ja muud detailid. Teatavasti on selliste teemade puhul just sõnastus ja detailid need kõige tähtsamad üldist tonaalsust kujundavad elemendid.
Laari nõunik ei öelnud artikli järgi otsustades autorile: „Jah, Saksa vormis võidelnud saavad eelnõuga vabadusvõitlejateks.“ Kust autor selle siis pealkirja võttis? Järgmistest lõikudest võttis.

Neis loetleb autor üles eelnevad sarnased eelnõud ja nende sisu ning järeldab – mitte otsesõnu vaid üldise konteksti abil – , et uus eelnõu peaks olema sisult sarnane varasematele ja korduvalt tagasi lükatud eelnõudele. Sellele kinnituse saamiseks võtab autor T. Vellistelt kommentaari, kes kogenud poliitiku kohta üllatavalt ütleb uut eelnõu enne kordagi näinud olemata, et kui uus on sarnane eelmistele, siis ma arvan nii ja nii.

Sellega on lugeja jaoks kaks asja kokku viidud – eelnõu on töös ja kuna eelmised olid sellised ja sellised, on samasugune ka uus, veel valmimata dokument.

PS. Kui autor on alles töös oleva eelnõu projekti oma silmaga näinud ja seal on nimelt selline või sama mõttega lause, mis pealkirja sai pandud, olen ma eksinud ja kogu eespool olev arutelu on vale. Julgen aga arvata, et autor ei ole seda poolikut eelnõu näinud. Artiklist, nagu veenduda võite, seda ei selgu.
***
Ahjaa - head uut aastat!

Meiega manipuleeritakse!

Pole ammu meediast kirjutanud, aga eile postkasti jõudnud Pealinna lehitsedes pidin end küll ogaraks naerma…enne kui hirm hakkas.

Üldiselt ei ole ju saladus, mis vaateid Pealinn koos paberiga inimestele toob. Sisuliselt on see Kesknädala vennasleht, mis keskendub Keskerakonnale linna, mitte erakonna vaatenurgast (kui sealgi suuremat vahet saab teha). Pealinna seekordne lausa „topeltkülje” lugu on Savisaare mõjuagendi skandaalist, fookusega loomulikult sellel, miks küll Lasnamäele rajatava õigeusu kiriku vastu sõditakse. Ootuspärane.

Huvitavamad kui Savisaare pressikonverentsi refereering on aga kõrvallood, kus räägib sotsioloog Juhan Kivirähk ja on nupukesed Erik-Niiles Krossist ning Hans H. Luigest (!). Just viimane on määratult hämmastav. Sidebar on pealkirjastatud nii: „Meediamogul Luige pihtimus: Meiega manipuleeriti!”

Mida nüüd mõtleb Pealinna lugeja ja selle vaadete austaja? „Näe, isegi Luik, kes muidu juhib neid õukonnameedia-reformierakonna ajalehti mis Savisaart vaenavad, tunnistab, et mõjuagendi skandaalis on meediaga manipuleeritud.”

Kui lugeda pealkirjast kaugemale, siis selgub, et tegu on väljavõttega Urmas Oti intervjuust Luigega pärast 2003. aasta valimisi, kus Luik mingit pidi meedia manipuleeritavuse võimalikkusest räägib.

2003. aasta valimiste järel. Savisaare sellekuise skandaali kõrval. (Netis on see ka üleval, aga ei mõju pooltki nii efektselt kui see paberlehes välja on mängitud. Linki ei pane.)

No tõesti, selle ajalehe toimetus teab täpselt, mida ja kuidas teha. Perfektne lugeja mõjutamine, eriti nende mitte väheste inimeste puhul, kes harjunud lehest lugema vaid pealkirju, alapealkirju pullout’e ja fotoallkirju.

Ja kui keegi loeb ka edasi, siis sõbrale rääkides ütleb ta ikka, et Luik ütles, et meediaga jõhkralt manipuleeriti.

Ma ei tea kes ja kuidas peaks sellistele asjadele tähelepanu juhtima, aga päris hirmus on, kuidas lihtsalt mängitakse informatsiooniga.

Lootust ja imet ses kurjas ilmas

Kes siis poleks kuulnud juhtumist, mida isegi ÜRO peasekretär nimetas väikeseks imeks? Eestlane pääses tõesti ime läbi Haiti maavärina ajal rusudeks kukkunud majast.

Mulle on silma ja kõrva jäänud mitut erinevat reageeringut sellele juhtumile. Esiteks muidugi suur rõõm ja siiras kaasaelamine ühe mehe vigastusteta pääsemisele sellal kus sajad tuhanded hukkusid. Teisalt just nende hukkunute pärast tuntakse, et tähelepanu liigub suuremas plaanis oluliselt eemale.

Rain Kooli kirjutas (või õigemini rääkis), et talle jätab ühe valge mehe pääsemise kajastamine paljude mitte nii valgete hukkumise kõrval okka hinge.

See on muidugi õige. Püüdes erapooletult ja küüniliselt kõrvalt vaadata, siis tõepoolest ei ole ühe mehe pääsemine niivõrd paljude mittepääsemise kõrval eriti oluline. Kuid minu jaoks on siin mitu aga. Mõelgem, miks selliseid juhtumeid esile tõstetakse?

Omamata mingit teoreetilist teadmist inimmõistuse ja psühholoogia alal, arvan siiski, et mitte ühelegi inimesele ei mahu pähe 200 000 inimese hukkumine 16 sekundi jooksul. See on liiga suur emotsioon, liiga suur tragöödia, mida korraga vastu võtta. Seega tuleb sündmus isikustada, muuta see kasvõi osaliselt seeditavaks.

Selleks sobivadki üksikud detailid või osad mingist suuremast sündmusest. Ja kui on valida, siis loomulikult valitakse selline detail, mis inimestele lootust annab, paneb imesse uskuma ja annab pisikesegi positiivse emotsiooni.

Samas oleks võinud leida mõne kõrgel positsioonil inimese, kes eluga sellest katastroofist välja ei tulnud ning niipidi muidu hoomamatu sündmus inimese pähe ja südamesse viia. Aga milleks negatiivne detail, kui rusuva ahastuse keskel on võimalik leida väikeseid imesid (ärge unustage, et on inimesi, kelle jaoks see „väike“ ime on suurim võimalik õnn maailmas).

Seega ei tasu arvata, et kui kirjas ja pildis on lood ühest pääsenust, siis inimesed ei mõtle ega tunne kaasa neile, kellel nii hästi ei läinud. See ei ole kerglane käsitlus, sest üks inimene pääseb, annab intervjuud, läheb koju, aga terve riik on edasi kaoses ja hävingus. Seda ei lase ju miski lõplikult unustada, ka mitte pisikesed positiivsed imed.

Internetist tehtud paberlehed

Juba paar aastat tegelevad meedia über-ajud sellega, kuidas mõelda välja viise, et netis paberlehtede uudiste lugemise eest raha saada. Majanduskriis ja koos sellega ka reklaamiraha katastroofiline vähenemine pani ajud veel palavikulisemalt tööle ja nüüd on ka Eesti meedias esimesed tasulised neti-ajalehed välja töötatud.

Vast viimase aja suurema sammu on teinud Postimees, kelle pluss-külge saab kuni selle kuu lõpuni tasuta lugeda, edaspidi tuleb välja käia 100 kulli kuus. Ideaalne lahendus just seetõttu, et hind on umbkaudu samas klassis, mis paberlehte koju tellides (otsekorraldusega 140 krooni kuu).

Kaval lahendus. Mitu kommentaari selle süsteemi kohta on olnud a la miks ma neti eest nii palju maksan, pigem tellin lehe koju. Just seda ongi Postimehel vaja, ega neil pole vahet, kas raha tuleb paberi või interneti eest. Kaudselt võib neti-ajalehe eest raha küsimine hakata kergitama ka paberlehe tellijate arvu.

Äsja tõmbasin aga alla New York Timesi neti-paberlehe trial-versiooni ja juba esimesel vaatlusel võib öelda, et Eesti ajalehtedel on, kuhu selles vallas areneda.

Rupet Murdoch & co on valmis ehitanud hea lehekülje, mis sarnaneb paberlehele just väljanägemise poolest ilmselt peaaegu nii palju, kui praegu on võimalik (flash-leht, mida kasutab Päevaleht, on muidugi veel täpsem koopia, aga pehmelt öeldes mitte väga kasutajasõbralik).

Väga lihtne on lehekülgi lapata, vasakule-paremale ilmub uus lugu nagu ka ajalehel lehte keerates, üles-alla saab loos liikuda, kui terve lugu ei ole ekraanile ära mahtunud.

Postimehe Pluss-külg jällegi on nagu postimees.ee beta-versioon või lihtsalt bänneriteta postimees.ee variant. Et bänneriteta, on küll väga hea, aga midagi, mille järgi võiks aru saada, et tegu on just paberlehe peegeldusega, sealt küll leida ei ole. Tavaline interneti uudistesait, ainult õige pea raha eest.

Päevalehe peatoimetaja on küll Äripäevale vihjanud, et ka seal on õige pea oodata paberlehe lugude tasuliseks muutumist mingil kujul, milline see olema saab, ei ole veel teada.

Praegu on võimalik registreerunud lugejatel vaadata lehe flash-versiooni, kus terve leht nähtav täpselt nii nagu näeb välja paberleht. Muidugi vähendatud kujul. Just see suurendamisega mässamine on kõige ebamugavam külg kogu asja juures – kasutaks küll ainult siis kui viimane häda käes ja lehte väga vaja ikkagi lugeda. Sirvimiseks ja pealkirjade vaatamiseks sobib küll.

See-eest saab jällegi tervikliku ülevaate, milline siis ikkagi näeb välja, millest kirjutab ja kuidas kirjutatut presenteerib leht, mis hommikul on kioskitesse jõudnud.

***

Sihuke väike memo siis paberlehtedest netis. Väga ebapiisav ja valikuline, aga algus seegi.

Postimehe ringkaitsest veel

Ikkagi pean korra veel sõna võtma eelmise postituse teemal. Lugege seda Küllike Roovälja arvamust ja siis vastake järgmistele küsimustele:

1)Kas olete elu jooksul lugenud mõttetühjemat ja vähem argumenteeritud arvamuslugu?
2)Kas oleksite kunagi uskunud, et sellist lugu sunnitakse kirjutama suurepärane ajakirjanik Küllike Rooväli?
3)Kas oleksite uskunud, et Rooväli nõustubki midagi sellist oma nime all avaldama?
4)Kas on teil veel kahtlusi, et Postimees tegeleb oma töötaja(te) ringkaitsmisega, mitte aga asjast rääkimisega?

Igaks juhuks toonitan üle järgmised lõigud Roovälja arvamisest:

”Erinevalt pealinna pagariemandaist ei pea ühe tänapäevase skandaalikese või hapukurgiaja-uudise kergitamiseks naaberõuel sugugi pärmi kasutama. Soojal suveajal piisab mõnest lõbusast laulust, klaasist veinist, grupist elevil inimestest kirikuõuel jutlemas ning kitsukest pühamut uudistamas.”

Mõni lõbus laul ja grupp elevil inimesi!?!? Reaalsustajuta lugu.

” Diskoripult kirikus? Aga palju on pealinnas kirikuid, kus helipult puudub? Üksikud ehk. Et kirkus tantsitakse, lauldakse, pilli mängitakse, pole tänapäeval nüüd küll miski ime.”

Ei vaja lisakommentaare. Pilli mängitakse...kas me räägime samast üritusest ikka??

Olen väga ja väga pettunud. Raske uskuda, et inimene, kelle lood lugesin varem läbi juba selle pärast, et seal all oli tema nimi, on pidanud midagi niisugust avaldama. Selge, et surve või käsk kõrgemalt poolt, aga ikkagi. Sügavalt kahju. Loodetavasti kirjutas Rooväli seda teksti vähemalt pisaratega võideldes.

Mulle hakkab tunduma, et siin on peidus rohkem kui Saagim ja kirikudisko. Kuidas muidu saab ühe väljaande arvamus toimunust nii kardinaalselt erineda KÕIGI teiste Eesti meediaväljaannete omast. See ei ole võimalik. Midagi siin veel on...

Oijah.

Vabadusest öelda

Eelmisel nädalal tegelesid peaaegu kõik meediaväljaanded Püha Vaimu kirikus toimunud läbuga. Peaaegu sellepärast, et Postimees oli esimesed päevad täitsa vait. Imelik, eks ole, kui üht nädala suurt teemat, mida kajastavad Päevaleht, Õhtuleht, ETV, TV3, Kanal2 ja Vikerraadio ei võta tegemisse Eesti suurim päevaleht.

Kui selgus, et peo korraldamisega tegeles väidetavalt Anu Saagim, kes on teatavasti Postimehe Elu24 palgal, siis muutus Postimehe käitumine arusaadavaks.

Neilt ilmus kõigepealt üks pisike ülevaade toimunust, kus põhitähelepanu selle, et kiriku valvuriga peatati tööleping. Siis ilmus pehmes toonis kommentaar EELK-lt, et kiriku külastamiseks ei ole sobimatut aega. Ja täna siis juhtunu veel pehmemaks muljumise tippnäide – peolised annetanud kirikule paar tuhat krooni ja DJ pult olla olnud mitte altari ees vaid natuke eemal. Oh heldust!

Pidutsejate jõuga heasse valgusse sättimine ei muuda ju kuidagi tegu, millega nad hakkama said.

Aga miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et tuua näide, kuidas ükski meediaväljaanne ei ole päriselt sõltumatu ja vaba. See on muidugi ammu teada, aga Püha Vaimu kiriku lugu ja Postimehe käitumine on väga puhas näide sellest.

Kui selle peoga oleks seotud ükskõik kes teine, uputaks Postimehes selle loo erinevate tahkude kirjeldustest, kommentaaridest ja järellugudest. Aga praegu on täielik vaikus, teema tehti mokaotsast ära vaid selleks, et linnuke kirja saada ja mitte jääda veidrasse olukorda teemat üldse kajastamata jättes.

Seega – ei ole olemas päris vaba ajakirjandust, alati on kellegi huvid, kellegi valikud. Lihtsalt lugeja (ja ka mina) ei pruugi seda alati märgata või teada.

PS. Huvitav oleks teada, kes on see peoline, kes Postimehele rääkis, et inimesed olid suurema osa ajast õues ja kelle mäletamist mööda oli diskoripult hoopis mujal, kui varem on kirjutatud. Kas äkki on see Saagimi esimene kommentaar asjale, kuigi anonüümselt?

PS2. Sellega on see teema ammendatud. Aitab.

Infosõltlusest

Naljakas, kuidas mõtled mõnd asja nii ja teisiti ega oska seda konkreetselt sõnadesse panna ning siis tuleb keegi ja ütleb selle hoobilt ära.

”Ikka kisub hommikuti oma harjumuspäraste infokanalite juurde. Vahel leiab neist midagi olulist, tihti mitte eriti. Vaatad kella, pool tundi või kauemgi kulunud. /---/ Selles, et me suurt osa igapäevasest infost ei vaja, on kerge veenduda. Paljud on viibinud kuu või paar kodust kaugel, kus internetilevi pea olematu. Tuleme tagasi ja viime end suhteliselt kiiresti kurssi kõigega, mis vahepeal olulist juhtunud. Selleks kulub mitu korda vähem aega, kui igahommikused ”infopalvused” kokku liita. Me ei ole millestki ilma jäänud. Isegi nii lühikese perioodi vältel on Aeg ise teinud eelvaliku.” Mihkel Mutt (”Ajaleht kui moolok”, Postimees AK)

Pean tunnistama, et tunnen ise samamoodi. Ei peagi kuude kaupa ürgmetsas olema, piisab kui näiteks teha mõni online puhkuse jooksul lahti näiteks ainult korra päevas või korra kahe päeva jooksul.

Sellest piisab, et aru saada – ma ei ole vahepeal millestki olulisest ilma jäänud. Need teemad, mis tõesti on olulised, on esilehel või üsna üleval otsas ka õhtul. Kõik see, mis vahepeal on üles loobitud (mõnel portaalil 80 tükki päevas, millele Dannar tähelepanu juhtis :)), ei oma suuremat tähtsust ja risustab üldjoontes aju mõttetu pahnaga.

Milleks neid muid asju siis üldse vaja on? Kas keegi suudab seda selgitada nii, et ei kasuta sõnu uudisvoog, maht, klikk, reklaam ja raha? Või piisab ainult neist viiest?

Ma ei ole kindel, kui palju on lugejaid, kellele on oluline see, et portaalis iga külastuse korral oleks ilmunud mõni uus lugu. See jätab küll toreda mulje, et töö käib palehigis ja uudised kasvavad kui ristikud kesal. Aga kui 80% sellest toodangust on kasutu info?

Mutt räägib eespool viidatud artiklis aususest – kui ikka ei olnud täna erilisi uudiseid, siis ei olnud ja kõik. Täiesti õige jutt. Kui ma teen portaali lahti ja pole eelmisest külastusest uusi uudiseid lisandunud, siis pole järelikult midagi uudisväärtuslikku vahepeal toimunud. Ja süda rahul, võin muude asjadega edasi tegeleda.

Ei ole kurat vaja kivist vett välja väänata. Miks peaks keegi ühe online’i lugemisest loobuma puhtalt selle pärast, et näe, pool tundi tagasi käisin seal ja ikka pole uut uudist tulnud. Võibolla on selliseid inimesi, aga neid võiks siis juba sõltlasteks nimetada.

Me oleme kuidagi aru saanud, milline toit on kasulik ja milline kahjulik, ega ahmi endale sisse kõike, mida poes müüakse, kuigi meile proovitakse asju pähe määrida. Miks me siis ahmime sisse kõike seda infot, mida meile püütakse pähe määrida?

Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb – kui ei meeldi, ära loe, ära tarbi. Ja polegi midagi mul öelda selle peale rohkem.


Tuli selline isiklikust seisukohast vastuoluline sissekanne...aga niimoodi ma mõtlen, kui mitte ”tootjana”, siis tarbijana kindlasti. Pean ausalt tunnisama, et ka mina olen uudisrisu veebi üles riputanud, nii et vastutan ka ise õige pisut selle jura eest.

Seebimulli Tallinn

Mind ikka niimoodi hämmastab alati kui haavatav Tallinn tegelikult on. Kui kõik ümbritsev kulgeb oma rahulikku ja loomulikku rada, siis võiks arvata, et tegu on ühe üsna ladusalt toimiva linnaga.

Aga piisab vaid ühest tugevamast vihmasajust, kahest lumerohkest ööpäevast, ühest laulupeost või väikesest eelarvekärpest ja süsteem hakkabki hoogsalt lagunema. Vähe on asju, mis toidavad ajakirjanikke järjepidevamalt, kui Tallinna kommunaalprobleemid.

Kui talvel sajab päev läbi lund, siis võib õhtul märkmikusse kirja panna ”kuidas tänavate koristamisega on” ja üsna kindlalt on nupuke olemas, sest tänavate koristamisega ei ole kunagi kuidagi. Alati on kuskil vallid, lumi koristamata või muu jama.

Toimub aga suurem üritus ja hoobilt on tänavad umbes, trammid ei liigu ja inimesed ei mahu bussidesse. Viimaste päevade vihmavee saavutusi saavad kõik veel erinevatest portaalidest ja ajalehtedest lugeda.

Probleem pole ju looduskatastroofides. Ma saan aru kui vihma sajaks näiteks nädal aega järjest. Siis ma saan aru, et autod upuvad ja keldrid ujutavad. Aga no kolm tundi tavalist Eesti äikesevihma...

Täpselt nagu ei ole loodusõnnetus näiteks laulupidu. VIIS aastat on ette teada, et selline üritus toimub ja ikka on probleemid seal, kus on teada, et raskeks läheb. Ma teen endale õlle välja, kui 3.-5. augusti paiku ei ilmu kuskil lugu sisuga "Madonna kontsert tekitas ummikuid/seiskas bussiliikluse/vms".

Kõik see tekitab ühe mõtte – Tallinn toimib hädavaevu. Iga pisikene kõrvalekalle viib kas kogu süsteemi või vähemalt ühe selle osa rivist välja. See näitab jällegi, et linna arengusse, vastupanuvõime suurenemisse on kulutatud minimaalselt ehk just niipalju, et süsteem normaalsetes oludes koos seisaks.

Ma muidugi ei tea, äkki on maailma kõigi linnadega sama probleem. Ma ei ole kunagi üheski teises linnas aastajagu elanud, ka Eesti omas mitte. Millegipärast ma ei usu, et mõned teised Euroopa pealinnad nii nõrgukesed on.

Tallinn aga on. Elanikuna häirib, aga vorsti teenib põdur pealinn mulle leivale.

Hapukurk

Tõeline tõestus hapukurgihooajast ajakirjanduses – Postimees Online teeb live-ülekannet võidusamba klaaspaneelide vahetusest. Lugege ja te ei kahetse – detailid on hingematvad :)

See blogi võidakse sulgeda

Keegi ütles kuskil, et viimastel aastatel on ajakirjandus liikunud mineviku suunalt tuleviku suunale. Kui traditsiooniliselt on ajakirjanduse ülesanne olnud rääkida millestki, mis äsja sündis või toimus, siis praegu räägitakse sellest, mis juhtuma hakkab.

Olen selle pilguga uudiste sisu jälginud ja tõepoolest – ega naljalt ei kohta lugu, kus ei räägitaks kas kohe-kohe juhtuma hakkavast või lausa millestki, mis saab teoks alles aastate pärast.

Ajakirjanike ülesanne on ikka olnud võimalikult kiirest edastada lugejate-vaatajate-kuulajateni värsked sündmused, mis on toimunud. Tempo ja uudise võimalikult kiire edastamise vajadus (konkurentsieelise saavutamiseks) on ilmselt jõudnud nii kaugele, et juba tormatakse toimuvast ette.

Pealkirjad tänase Päevalehe uudistekülgedelt: koalitsiooni püsimine ripub nädalavahetusel niidi otsas; Lang tahab kärpida kõigi töötajate palku; kärpimine võtab töötutelt tuhandeid loodetud kroone; kiiruskaamerad hakkavad juhte korrale kutsuma alles novembris; varsti ei saa baaridest enam öösel alkoholi koju kaasa kaubelda.

Kõik need räägivad millestki, mis alles hakkab sündima. Keegi ju ei tea, kas nii, nagu uudises kirjas, ka tegelikult läheb. Kui ei lähe, siis nagu polegi sisuliselt uudist olnud, sest sündmust, millest lugu räägib, ei ole. Aga kes seda enam mäletab nädala, kuu või isegi mõne aasta pärast, kui sündmus oleks pidanud aset leidma.

Ses mõttes tegeletakse ikka väga palju ennustamisega, oleks-poleks-võiks-saaks ja mis-siis-kui. Toimunud sündmusest oleks ju palju lihtsam uudist kirjutada. Näiteks leitakse kuskilt kivikirves või mingi mustikakeskus põles maha. Saab rääkida, saab analüüsida ja ei pea püüdma jutu tagant aimata, mis võiks kunagi toimuma hakata.

Sisuliselt võiks ju kirjutada ka uudise, et mõni mustikakeskus läheb varsti põlema. Küsida kommentaari päästeametilt – jah, seda tõenäosust ei saa välistada, ütlevad nad. Kommentaar mustikakeskuse omanikult – oleme kõik teinud, et nii ei juhtuks, aga iial ei tea. Ükskõik, kes mida selle kohta parasjagu ütleb, pealkiri „Keskus võib minna põlema” sellest ei muutu ja loo saaks vabalt trükki lükata.

Sama on ju kõigi kärbete ja muude selliste asjadega. Ükskõik, mida kirjutada, midagi ei saa välistada ja uudis ongi jälle purgis.

PS: nüüd tundub postituse pealkiri ka loogiline, eksole?

Mälulüngad

Keskerakondlaste ülbus hakkab ületama igasuguseid piire. Jutuks ikka need skandaalsed slovaki ärimehed, kes kesikutele annetasid 1,39 miljonit krooni. Kui veel neljapäeval väitsid kõik Keskerakonna juhtnupukesed, et neil pole aimugi, kes need mehed on ja miks nad Keskerakonnale miljoneid annetavad, siis tänaseks on kesikute peaseäretäril Priit Toobalil hakanud midagi juba meenuma.

ERR-ile antud telefonivestluse jupis ütleb mees selgelt, et (tsiteerin) „on püütud ju väita, et nad on kahtlased ja tundmatud ärimehed, aga Keskerakonna jaoks nad ei ole tundmatud.”

Einoaitäh...neljapäeval ei teadnud ta neist Slovakkia endise peaministri kinnisvara skandaaliga seotud ärikatest midagi ja nüüd justkui on nad kesikutele ikka tuttavad.

Tundub üle mõistuse idiootlik, et erakonna juhid ei tea, kes annetasid parteile kolme kuuga rohkem raha, kui annetati tervel 2008. aastal kokku. 1,4 miljonit krooni ei ole mingi 3.50, et ei mäleta, kes selle parasjagu andis. Ja tulla meediale rääkima, et meie ei tea, miks annetati ja kes nad üldse on, aga tore, et välismaalased on Keskerakonna avastanud – see on ikka kujuteldamatu ülbus.

Veel ühest seadusejonksust kogu selle asja juures. Nimekst on erakonnaseaduse järgi parteil kohustus avalikustada oma eraisikutest annetajate nimed ja kontaktandmed. Samas ei luba isikuandmete kaitse seadus internetti annetajate kontakse riputada. Siis on väike mõtlemise koht 101-le kõrgestitasustatud inimesele.

Inimkatsetused Tallinnas

Esiteks peab ütlema, et ma olen pisut imestunud, et linna pimendamise teema nii suureks paisus. Algsest väikesest katsetusest kasvas meedia abil tõeline diskussioon teemal, kas selline tuledevilgutamine ikka on linlastele turvaline ja toob piisava kokkuhoiu.

Kogu selle kära juures on paar asja, millele minu arvates on vähem tähelepanu pööratud kui peaks. Teemaks on olnud ikka kokkuhoid ja linlaste turvalisus, kuid kõige selle kõrval on üks väike asi – nimelt kui hea ikkagi on selline inimkatsetus.

Kui keegi Boroditši tiimist otsustab, et sellise pimendamisega hoitaks kokku 12 miljonit, siis tundub väga naljakas, et mõeldud-tehtud, vaatame, kuidas läheb ja tuled tõmmataksegi maha. Kas tõesti ei tulnud keegi selle peale, et öine pime linn võib ohtlik olla ja tuua kaasa pidupäevad kurjategijatele? Kuidagi imelik, et arutamata viidi idee ellu. Või kui arutati, siis keegi ei tulnud selle peale? Kõlab väheusutavalt.

Idee otsejoones teostamises on minu arvates põhjus selles, et kärped oli vaja inimesteni tuua. Kui riigi vangerdamised kujuteldamatute miljonite ja miljarditega ei pruugi olla inimestele arusaadavad, siis kokkuhoiu mõttes tulede mahakeeramine on kõigile arusaadav ja kohe omal nahal tuntav. Tõenäoliselt linnaisad teadsid, et pimendamisel pikka edu ei ole, aga tulemus – näidata linlastele, et kui Tallinn kärbib, siis on seda ka kohe näha – saadi ilmselt kätte.

Kuna linn proovib end kõigiti riigile vastandada, siis see oli ideaalne käik näitamaks et riigi kärpimised on arusaamatud ja inimkauged ega puuduta kuskilt tuntavalt kõige tavalisemat inimest. Pimeda linna mõju on kiire kui nohutilkadel – raha pole, järelikult pole ka valgust.

Nüüd siis on Boroditš otsustanud koos Tallinna Kiirabi, Põhja-Eesti päästekeskuse, Politseiprefektuuri, TTÜ, kommunaalameti ning tänavate valgustamist korraldava firma KH Energia-Konsult esindajatega (kus need targad varem olid, miks ei kutsutud neid kohe arutama), et tuled kustutatakse siiski vaid tund enne päikesetõusu.

Ja jälle saab öelda – näete, tahtsime kokku tõmmata, aga ei lastud. Linlased ei ole laborirotid, kellel midagi katsetada.

Rohkem polegi mul midagi öelda, kui üldse.

Kas kolime Lätti siis või ei?

Eelmise aasta septembris tegi valitsus otsuse, et selle aasta juulis tõstetakse majutus- ja kultuuriasutuste käibemaks madalalt 5%-lt 18%-le. Kõikjal pasundasid kontserdikorraldajad, et nüüd aitab – meie emigreerume Lätti. Kuigi käibemaksu tõus pole praegusekski veel käes, lubas BDG juht Peeter Rebane juba septembris, et R.E.M.-i kontsert jääb üheks viimaseks ürituseks Tallinnas ja suuremad asjad tulevad Riias.

Kümme päeva tagasi teatas seesama BDG, et Madonna Tallinna kontserdi piletid on rekordkiirusel läbi müüdud. Ma ei ütleks, et Madonna on väike kontserdikõks, mille võib vahelduseks teha, nagu külasimman või nii. Suuremat popmuusikaüritust (mastaapidelt siis) annab ette kujutada. Miks Rebane Madonnat siis Riiga ei vedanud, kui siin nii hirmsasti piinatakse kontserdikorraldajaid?

Vastus peitub ilmselt – ja nagu tavaliselt – rahas. Tõenäoliselt ei jääks korraldajad ka Tallinnas suurema käibemaksuga kahjumisse, vaid kasum lihtsalt oleks väiksem.

Näiteks miks saab kauplus lasta mingi toote hinna külmalt 70% alla? Sest ta ei kaota midagi, võidab vaid natuke vähem. Kui asja müüdaks õige hinnaga, ei laseks ju ükski loll hinda 70% alla. See oleks idiootsus. Aga kuna kauplusepoolne hinnalisa on tohutu, võib olude sunnil sealt pisut näpistada. Maja võidab niikuinii alati.

Sama lugu on ka kontserdikorraldajatega. Eks ta muidugi kehv on, kui peab niisama saadud tulust loobuma, aga kui äris vaja püsida, peab vahepeal natuke latti alla laskma. Maja võidab ikka, ega kasum selle pärast tulemata ei jää.

Võibolla on üheks teguriks ka Läti veel kehvem majanduslik olukord ja võibolla on veel vara üldse seletada siin, sest kui seadus jõustub, võivad kontserdid tõesti minema kolida, aga ikkagi tundub kummaline, et juba varakult kisendati ja sõimati, lubati pillid nurka visata ja nüüd nagu käivad asjad endist viisi edasi.

Kuidas usku pööratakse

19. veebruari veetsin siis Soomes, kuhu kaitseministeerium vedas mind, mõnd ajakirjanikku, vallavanemat ja muud asjast huvitatut vaatama, kuidas on Soomes lahendatud polügooni kõrval elamise probleem.

Käisime Helsinki lähedal asuval Santahamina saarel, mis on juba 200 aastat kaitseväe käsutuses. Aukartustäratav kompleks, peaks esmalt ütlema. Kõik on perfektselt läbi mõeldud – kasarmute, laskeväljade, treeningpaikade asupaigad ja logistika. Põhimõtteliselt ei pea ajateenijad teenistuse jooksul saarelt lahkumagi, kõik vajalik, ka mets välilaagriteks, on olemas.

Ja kõik see asub otse pealinna külje all. Ehtsa ametnikunaeratuse ja roosa lipsuga Helsinki linnavalitsuse liige Risto Rautava ladus ette fakte seebiselt libedalt sujuvast koostööst. Tegelikult ma ei kahtle et koostöö on hea, eriti nüüd, kui kärbe viis Santahaminalt haubitsad, mistõttu nendega seal enam ei paugutata. Aga fakt, et pealinna külje all tegutseb sõjaväesaar, kus käivad laskmised 47 nädalat aastas, annab tunnistust et soomlased mõtlevad vähe teisiti kui meie siin.

Põhjus, miks soomlased kaitseväega nii rahul on, peitub minu arvates selles, et soomlased austavad oma kaitseväge. Soome mereväekomandör Lauri Helaniemi ütles mulle lõunalauas, et inimesed usaldavad ja austavad kaitseväge kõrgelt, mida näitavad ka küsitlused. Põhjuse leian mina kahest Venemaa vastu võidetud sõjast. Milline rahvas ei austaks väge, mis on kahel korral löönud – küll pisikeste territoriaalsete kaotustega – tagasi Punaarmee?

Mõtleme nüüd selle teadmise valguses, kuidas suhtutakse Eesti kaitseväkke. Kui lähedal endale me oma sõdureid tunneme? Kas nad võrduvad meile kaitsjate ja kangelastega? Siin on küsimus, millega peavad kaitseväe juhid tegelema. Kui tuleb austus, ei ole ka vastuseisu nii väikestele asjadele nagu mõned haubitsad.

Lõpetuseks midagi lõbusat. Hiiu lehe peatoimetaja oli teel Soome valmis surnuks väitlema kõik, kes Kõppu laskeala rajamist soovisid. Päeva lõpuks...noh, lugege parem ise siit.

Seal muide pildil vasakult suurtükiväegrupi ülem kapten Vahur Kütt, üks Nõva kohalik elanik ja ettevõtja, mina, Kõrgessaare vallavanem Jaanus Valk, kaitseministeeriumi infrastruktuuri osakonna juhataja Nele Loorents ja leitnant Timo Mustaniemi.

Töödevahetus

Lubasin eelmises postituses kirjutada eraldi 24. – 28. novembri töönädalast. Seda põhjusel, et toreda vahetusprogrammi raames töötasin nädala paberlehe uudistetoimetuses. Tahtsin natuke kirjeldada ja endalegi selgemaks saada, mis seal teistmoodi oli ja mida ma õppisin.

Alustuseks võib niipalju öelda, et kui lugeda uudist lehest või online’st, siis tekst on tekst. Kummaline on see, kuivõrd erinevat teed pidi kumbki tekst valmis saab.

Olles harjunud stabiilse tempoga, mis tähendab enam-vähem kella üheksast enam-vähem kella viieni uudiste otsimist, kirjutamist, täiendamist, refereerimist ja toimetamist, on päris raske üle minna enam-vähem kell üheksa algavale ja kurat teab, millal lõppevale paberlehe graafikule. Seda enam, et sisuline töö algab siis, kui online’s võib juba tööpäeva lõpule mõtlema hakata.

Kirjelduseks:

Esmaspäeval virutati mulle kohe esiuudis teisipäevasesse lehte, mis ilmselt sai nii tähtsa koha seetõttu, et muud ei olnud panna. See aga tähendas, et asi tuli suureks (loe: pikaks) kirjutada. Pluss foto orgunn, mis on üsna…omamoodi, peamiselt veenmisvõime harjutus. Loomulikult sai põhiallikas minuga rääkida alles kell 15.00. Põhijutt räägitud, oli vaja veel kõrvaltegelasi, kes olid küll välja otsitud, kuid järjepanu ära langesid. Lõpuks surusin n-ö jalaga kaasa aidates midagi kokku ka teistelt ütlejatelt. Umbes siis selgus, kui palju ma üldse kirjutama pean. Loomulikult oli vaja teksti mõne tuhande märgi võrra kärpida. Lisaks tuli korrigeerida ka kaht väiksemat nuppu, mis ma hommikul valmis olin vihtunud – üks pikemaks, teine lühemaks. Seejärel, kell seitse koos fotograafiga „objektile“ kokkulepitud pilti tegema. Jällegi läks kauem kui arvasin, pluss sain teada veel paar olulist asja, mis tuli niigi lühendatud põhiloosse sisse mahutada. Koju jõudsin vist kümnest või poole üheteistkümnest, enam ei mäleta.

Mulle öeldi, et sihuke möll on üsna tavaline, kuigi nii kaua üldiselt siiski ei lähe. Õnneks järgnevatel päevadel ei läinudki, aga enne kuut sain koju ainult neljapäeval.

Online töö on hoopis teistsugune. Internetis on võimalik uudist jooksvalt täiendada ja linkida sellele varasemaid lugusid. Kommentaaridest võib saada lisavihjeid, mida ei juhtu küll tihti, aga siiski. Samuti ei sega mahupiirangud. Samas peab online’s olema uudise edastamisel võimalikult kiire tegelema mitme asjaga korraga. See viimane häirib mind vast kõige rohkem, kuna ma ei saa keskenduda ja teha asju nii korralikult kui ma tahaksin.

Paberlehe lugude kohta ütles Dannar hästi: hommikul saadud suvalises teemas pead sa õhtuks olema nii kodus, et õpetad juba lugejaid. Nii ongi. Aga selle käigus on üldiselt aega tegeleda just selle ühe teemaga põhjalikumalt ja teha seega ka lugu parem. Täiendamiseks on aega vaid õhtuni, deadline’iks peab olema valmis põhjalikum, parem ja huvitavam lugu kui konkurentidel, kes võivad tõenäoliselt sama asjaga tegeleda. Hilisemaks täiendamiseks ja loomulikult ka vigade parandamiseks võimalust ei ole. Eksimisruumi ei ole.

Kumb mulle rohkem meeldib, ei oskagi öelda. Väiksemate kogemustega on ohutum töötada online’s, kuigi ka siin olen suutnud – andekas nagu ma olen – uskumatuid vigu teha. Paberis on jälle prestiiž ja mõjuvõim. Kõige huvitavam vist olekski teha vaheldumisi või siis aja jooksul liikuda online’st üle paberisse.

Igatahes oli põnev nädal ja ma olen omajagu targem. Mis on vist hea.

Silmakirjalikkus ja populism ajavad oksele

Eilne väike TV3-e lugu sellest, kuidas Lasnamäel avati uus linna ja erasektori koostöös valminud sotsiaalmaja sundüürnikele, aga avamisele ei kutustud vastseid elukohaomanikke endid, ei olegi tegelikult lihtsalt lõbus juhtum. Minu arvates näitab see üsna selgelt, kui palju - või õigemini vähe - tähendab Tallinna linnavalitsuse jaoks rahvas ise ja nende probleemide sisu.

Kaamerate ees enesenühkimine on see, mis neid huvitab. Kohal oli ka linnapea – pidas koguni kõne – ja muud linnaisad, nende hulgas mingitel põhjustel ka hüperaktiive sabasjooksik Tarmo Lausing. Kogu see justkui rõivafirma mantlikollektsiooni väljanäitus kõndis seal edasi-tagasi, patsutas üksteist ja ootas kannatamatult, mil rahvale ohtlikult lähedalt turvalisse kontoripugerikku tagasi saab.

Täiesti mõistetamatult ei olnud avamisele kutsutud neid, kelle jaoks see maja ehitati. Ja kelle jaoks ka see pidulik avamine peaks tegelikult olema korraldatud, sest miks rääkida suuri sõnu ja lõigata linte, kui mitte selleks, et hea emotsiooni saaksid inimesed, kelle jaoks nüüdsest elu muutub?

Aga see linnavalitsust lihtviisil ei koti. Vaadake seda TV3 videoklippi (läbi EPL-i loomulikult) ja pange tähele, kuidas keegi mulle tundmatu pika mantliga härra ühele hea õnne peale kohale tulnud sundüürnikule seletab, miks teda ei ole avamisele kutsutud. Lihtsalt hädine ja häbiväärne.

Silmakirjalikkus ja populism pressivad kurgust välja. Käsi taskus kõnet pidaval linnapeal on irve näos, aga mitte sellest, et midagi head sai tehtud, vaid et pööbel sai nüüd oma tsirkuse ja ehk potsatab neilt kirpudest näritud koertelt ka mõni hääl järgmisel aastal.

Vastik hakkab lihtsalt.

Aastaringne kolletumine

Kuulasin hommikul Kuku raadio saadet Pressiklubi (olen nüüd moodne ja kasutan oma iPodi võimalust raadiosaateid podcastidena kaasas vedada). Teemaks oli vaba ajakirjandus Euroopas ja Ruussaarega vestles Marianne Mikko.

Mulle meeldisid päris mitmed mõtted, mis saates välja öeldi. Nagu ikka, kui teemaks on ajakirjandus, peab midagi rääkima selle kohta, kas traditsiooniline ajakirjandus on hääbumas ning milline kolletumine meil ja mujal meedias ikka käib.

Erinevalt tavalisest arvamusest, et meedia kolletumine jätkub kiirenevas tempos, pakkus Mikko välja üsna huvitava vastupidise mõttekäigu. Nimelt praeguses majanduslikus olukorras, kus inimestel on raske või läheb raskeks, hakkavad inimesed mõtlema. Kui 10%-liste majanduskasvude ajal on inimestel muresid vähe, kaob ka üldine vajadus mõelda ning meedialt oodatakse odavat meelelahutust.

Raskel ajal aga tahavad inimesed teada, mis maailmas tegelikult toimub, mis edaspidi saama hakkab – ühesõnaga korda hakkavad minema tõsisemad teemad ning taastub heaolu ajal kaane all hoitud mõtlemisvõime.

Seega võiks loota, et praeguses olukorras hakkab inimeste vajadus hea ajakirjanduse järele taastuma.

Praegu seda kuskil veel küll näha ei ole, kui telekava lugeda näiteks. Aga on ka ju mitmel pool öeldud, et riigi tasandil on probleemid suured, kuid üksikute inimesteni hakkavad majandusraskused alles jõudma.

Huvitav oleks tõesti näha, kas selline mõtteviis peab paika, sest mõeldav on ka vastupidine olukord. Raskustes inimesed peavad rabama tööd mitmel rindel, muretsema oma äraelamise pärast, mis kõik tekitab hulgaliselt pingeid ja stressi.

Stressis inimene aga vaevalt viitsiks keskenduda sügavale arutelule majandusest, tulevikuväljavaadetest ja asjadest üldse. Pinges inimene tuleb koju ning tahab oma kurnatud aju ja keha lõdvestada meelelahutusega, mis ei vaja kaasamõtlemist, vaid võimaldab välja elada sisemise viha ja kahjurõõmu.

Sellised võimalusi pakuvad rõõmuga nii mõningad ajalehed kui ka telesaated.

Kumb stsenaarium siis töötab?