Lootust ja imet ses kurjas ilmas

Kes siis poleks kuulnud juhtumist, mida isegi ÜRO peasekretär nimetas väikeseks imeks? Eestlane pääses tõesti ime läbi Haiti maavärina ajal rusudeks kukkunud majast.

Mulle on silma ja kõrva jäänud mitut erinevat reageeringut sellele juhtumile. Esiteks muidugi suur rõõm ja siiras kaasaelamine ühe mehe vigastusteta pääsemisele sellal kus sajad tuhanded hukkusid. Teisalt just nende hukkunute pärast tuntakse, et tähelepanu liigub suuremas plaanis oluliselt eemale.

Rain Kooli kirjutas (või õigemini rääkis), et talle jätab ühe valge mehe pääsemise kajastamine paljude mitte nii valgete hukkumise kõrval okka hinge.

See on muidugi õige. Püüdes erapooletult ja küüniliselt kõrvalt vaadata, siis tõepoolest ei ole ühe mehe pääsemine niivõrd paljude mittepääsemise kõrval eriti oluline. Kuid minu jaoks on siin mitu aga. Mõelgem, miks selliseid juhtumeid esile tõstetakse?

Omamata mingit teoreetilist teadmist inimmõistuse ja psühholoogia alal, arvan siiski, et mitte ühelegi inimesele ei mahu pähe 200 000 inimese hukkumine 16 sekundi jooksul. See on liiga suur emotsioon, liiga suur tragöödia, mida korraga vastu võtta. Seega tuleb sündmus isikustada, muuta see kasvõi osaliselt seeditavaks.

Selleks sobivadki üksikud detailid või osad mingist suuremast sündmusest. Ja kui on valida, siis loomulikult valitakse selline detail, mis inimestele lootust annab, paneb imesse uskuma ja annab pisikesegi positiivse emotsiooni.

Samas oleks võinud leida mõne kõrgel positsioonil inimese, kes eluga sellest katastroofist välja ei tulnud ning niipidi muidu hoomamatu sündmus inimese pähe ja südamesse viia. Aga milleks negatiivne detail, kui rusuva ahastuse keskel on võimalik leida väikeseid imesid (ärge unustage, et on inimesi, kelle jaoks see „väike“ ime on suurim võimalik õnn maailmas).

Seega ei tasu arvata, et kui kirjas ja pildis on lood ühest pääsenust, siis inimesed ei mõtle ega tunne kaasa neile, kellel nii hästi ei läinud. See ei ole kerglane käsitlus, sest üks inimene pääseb, annab intervjuud, läheb koju, aga terve riik on edasi kaoses ja hävingus. Seda ei lase ju miski lõplikult unustada, ka mitte pisikesed positiivsed imed.