Seebimulli Tallinn

Mind ikka niimoodi hämmastab alati kui haavatav Tallinn tegelikult on. Kui kõik ümbritsev kulgeb oma rahulikku ja loomulikku rada, siis võiks arvata, et tegu on ühe üsna ladusalt toimiva linnaga.

Aga piisab vaid ühest tugevamast vihmasajust, kahest lumerohkest ööpäevast, ühest laulupeost või väikesest eelarvekärpest ja süsteem hakkabki hoogsalt lagunema. Vähe on asju, mis toidavad ajakirjanikke järjepidevamalt, kui Tallinna kommunaalprobleemid.

Kui talvel sajab päev läbi lund, siis võib õhtul märkmikusse kirja panna ”kuidas tänavate koristamisega on” ja üsna kindlalt on nupuke olemas, sest tänavate koristamisega ei ole kunagi kuidagi. Alati on kuskil vallid, lumi koristamata või muu jama.

Toimub aga suurem üritus ja hoobilt on tänavad umbes, trammid ei liigu ja inimesed ei mahu bussidesse. Viimaste päevade vihmavee saavutusi saavad kõik veel erinevatest portaalidest ja ajalehtedest lugeda.

Probleem pole ju looduskatastroofides. Ma saan aru kui vihma sajaks näiteks nädal aega järjest. Siis ma saan aru, et autod upuvad ja keldrid ujutavad. Aga no kolm tundi tavalist Eesti äikesevihma...

Täpselt nagu ei ole loodusõnnetus näiteks laulupidu. VIIS aastat on ette teada, et selline üritus toimub ja ikka on probleemid seal, kus on teada, et raskeks läheb. Ma teen endale õlle välja, kui 3.-5. augusti paiku ei ilmu kuskil lugu sisuga "Madonna kontsert tekitas ummikuid/seiskas bussiliikluse/vms".

Kõik see tekitab ühe mõtte – Tallinn toimib hädavaevu. Iga pisikene kõrvalekalle viib kas kogu süsteemi või vähemalt ühe selle osa rivist välja. See näitab jällegi, et linna arengusse, vastupanuvõime suurenemisse on kulutatud minimaalselt ehk just niipalju, et süsteem normaalsetes oludes koos seisaks.

Ma muidugi ei tea, äkki on maailma kõigi linnadega sama probleem. Ma ei ole kunagi üheski teises linnas aastajagu elanud, ka Eesti omas mitte. Millegipärast ma ei usu, et mõned teised Euroopa pealinnad nii nõrgukesed on.

Tallinn aga on. Elanikuna häirib, aga vorsti teenib põdur pealinn mulle leivale.