Töödevahetus

Lubasin eelmises postituses kirjutada eraldi 24. – 28. novembri töönädalast. Seda põhjusel, et toreda vahetusprogrammi raames töötasin nädala paberlehe uudistetoimetuses. Tahtsin natuke kirjeldada ja endalegi selgemaks saada, mis seal teistmoodi oli ja mida ma õppisin.

Alustuseks võib niipalju öelda, et kui lugeda uudist lehest või online’st, siis tekst on tekst. Kummaline on see, kuivõrd erinevat teed pidi kumbki tekst valmis saab.

Olles harjunud stabiilse tempoga, mis tähendab enam-vähem kella üheksast enam-vähem kella viieni uudiste otsimist, kirjutamist, täiendamist, refereerimist ja toimetamist, on päris raske üle minna enam-vähem kell üheksa algavale ja kurat teab, millal lõppevale paberlehe graafikule. Seda enam, et sisuline töö algab siis, kui online’s võib juba tööpäeva lõpule mõtlema hakata.

Kirjelduseks:

Esmaspäeval virutati mulle kohe esiuudis teisipäevasesse lehte, mis ilmselt sai nii tähtsa koha seetõttu, et muud ei olnud panna. See aga tähendas, et asi tuli suureks (loe: pikaks) kirjutada. Pluss foto orgunn, mis on üsna…omamoodi, peamiselt veenmisvõime harjutus. Loomulikult sai põhiallikas minuga rääkida alles kell 15.00. Põhijutt räägitud, oli vaja veel kõrvaltegelasi, kes olid küll välja otsitud, kuid järjepanu ära langesid. Lõpuks surusin n-ö jalaga kaasa aidates midagi kokku ka teistelt ütlejatelt. Umbes siis selgus, kui palju ma üldse kirjutama pean. Loomulikult oli vaja teksti mõne tuhande märgi võrra kärpida. Lisaks tuli korrigeerida ka kaht väiksemat nuppu, mis ma hommikul valmis olin vihtunud – üks pikemaks, teine lühemaks. Seejärel, kell seitse koos fotograafiga „objektile“ kokkulepitud pilti tegema. Jällegi läks kauem kui arvasin, pluss sain teada veel paar olulist asja, mis tuli niigi lühendatud põhiloosse sisse mahutada. Koju jõudsin vist kümnest või poole üheteistkümnest, enam ei mäleta.

Mulle öeldi, et sihuke möll on üsna tavaline, kuigi nii kaua üldiselt siiski ei lähe. Õnneks järgnevatel päevadel ei läinudki, aga enne kuut sain koju ainult neljapäeval.

Online töö on hoopis teistsugune. Internetis on võimalik uudist jooksvalt täiendada ja linkida sellele varasemaid lugusid. Kommentaaridest võib saada lisavihjeid, mida ei juhtu küll tihti, aga siiski. Samuti ei sega mahupiirangud. Samas peab online’s olema uudise edastamisel võimalikult kiire tegelema mitme asjaga korraga. See viimane häirib mind vast kõige rohkem, kuna ma ei saa keskenduda ja teha asju nii korralikult kui ma tahaksin.

Paberlehe lugude kohta ütles Dannar hästi: hommikul saadud suvalises teemas pead sa õhtuks olema nii kodus, et õpetad juba lugejaid. Nii ongi. Aga selle käigus on üldiselt aega tegeleda just selle ühe teemaga põhjalikumalt ja teha seega ka lugu parem. Täiendamiseks on aega vaid õhtuni, deadline’iks peab olema valmis põhjalikum, parem ja huvitavam lugu kui konkurentidel, kes võivad tõenäoliselt sama asjaga tegeleda. Hilisemaks täiendamiseks ja loomulikult ka vigade parandamiseks võimalust ei ole. Eksimisruumi ei ole.

Kumb mulle rohkem meeldib, ei oskagi öelda. Väiksemate kogemustega on ohutum töötada online’s, kuigi ka siin olen suutnud – andekas nagu ma olen – uskumatuid vigu teha. Paberis on jälle prestiiž ja mõjuvõim. Kõige huvitavam vist olekski teha vaheldumisi või siis aja jooksul liikuda online’st üle paberisse.

Igatahes oli põnev nädal ja ma olen omajagu targem. Mis on vist hea.