Aastaringne kolletumine

Kuulasin hommikul Kuku raadio saadet Pressiklubi (olen nüüd moodne ja kasutan oma iPodi võimalust raadiosaateid podcastidena kaasas vedada). Teemaks oli vaba ajakirjandus Euroopas ja Ruussaarega vestles Marianne Mikko.

Mulle meeldisid päris mitmed mõtted, mis saates välja öeldi. Nagu ikka, kui teemaks on ajakirjandus, peab midagi rääkima selle kohta, kas traditsiooniline ajakirjandus on hääbumas ning milline kolletumine meil ja mujal meedias ikka käib.

Erinevalt tavalisest arvamusest, et meedia kolletumine jätkub kiirenevas tempos, pakkus Mikko välja üsna huvitava vastupidise mõttekäigu. Nimelt praeguses majanduslikus olukorras, kus inimestel on raske või läheb raskeks, hakkavad inimesed mõtlema. Kui 10%-liste majanduskasvude ajal on inimestel muresid vähe, kaob ka üldine vajadus mõelda ning meedialt oodatakse odavat meelelahutust.

Raskel ajal aga tahavad inimesed teada, mis maailmas tegelikult toimub, mis edaspidi saama hakkab – ühesõnaga korda hakkavad minema tõsisemad teemad ning taastub heaolu ajal kaane all hoitud mõtlemisvõime.

Seega võiks loota, et praeguses olukorras hakkab inimeste vajadus hea ajakirjanduse järele taastuma.

Praegu seda kuskil veel küll näha ei ole, kui telekava lugeda näiteks. Aga on ka ju mitmel pool öeldud, et riigi tasandil on probleemid suured, kuid üksikute inimesteni hakkavad majandusraskused alles jõudma.

Huvitav oleks tõesti näha, kas selline mõtteviis peab paika, sest mõeldav on ka vastupidine olukord. Raskustes inimesed peavad rabama tööd mitmel rindel, muretsema oma äraelamise pärast, mis kõik tekitab hulgaliselt pingeid ja stressi.

Stressis inimene aga vaevalt viitsiks keskenduda sügavale arutelule majandusest, tulevikuväljavaadetest ja asjadest üldse. Pinges inimene tuleb koju ning tahab oma kurnatud aju ja keha lõdvestada meelelahutusega, mis ei vaja kaasamõtlemist, vaid võimaldab välja elada sisemise viha ja kahjurõõmu.

Sellised võimalusi pakuvad rõõmuga nii mõningad ajalehed kui ka telesaated.

Kumb stsenaarium siis töötab?