Mõttetult vajalikud titeblogid

Üks kuuno-nimeline kommenteerija on eelmise postituse juurde jätnud lühikese ent seda sügavama küsimuse - kas äsjasündinul ka oma blogi on.

Sellised titeblogid on ühed veidrad vigurid. Väga mõnus on pastakaga paberile kirjutamise asemel tippida lapse esimeste mustade mähkmete, esimeste sammude ja esimeste tapeedisodimiste kirjeldused blogisse ja talletada nad sellisena internetis igavesestajastigavestiaamen. Kole mõnus on kuupäevade või isegi labelite abil huvitavamaid juhtumeid hiljem üle lugeda ja ilmselt viitsib ka laps ise vanemaks saades enda kohta arvutist rohkem lugeda kui juba kolletunud ja kopitanud kladest.

Olles sattunud mitmeid kordi (nii tööalaselt kui ka vabaajaselt) erinevate inimeste titeblogidele, on mul nende vastu kujunemas aga hoopis kergekujuline lööve. Lihtsalt igavad on need. Mitte keegi ei viitsi lugeda võõra lapse nädalasest kasvamisest ja sellest, kuidas laps kogemata või meelega käterätikusse pissis. Väga kena on sellist blogi pidada oma sugulaskonna ja iseenda jaoks, kuid siis ei ole mõtet seda avalikuks teha.

Seega olengi nüüd jõudnud olulise kohani - kas teha titeblogi või mitte. Võiksin ju teha, proovides kirjutada mitte lihtsalt statistilist ülevaadet ja olukirjeldust. Üritaks äkki olla kuidagi loovam. Ja võiks ju kirja panna ka erinevaid mõtteid, mis titendusega seoses tulevad. Kas seda viitsiks keegi lugeda? Kas ma kirjutaks sinna sama usinalt kui siia? Kas täita ja lugeda seda salaja üksi teki all või kuulutada kõigile, kes blogides ringi kondavad?

Et siis mis?

(Fotol tänane algul närve rebestav, hiljem tore ja mõnus koolilõpetamine)