Kaks nädalat uut elu on homsest täis. Harjumine läheb kenasti üldiselt, kuna laps ei ole meid eriti millegagi šokeerinud - magab, sööb, nõuab tähelepanu ja teeb püksi. Seega ei midagi uut, vähemalt kolme neist teeme me kõik iga päev.
Praegu on vaid üks asi, millega harjumine mul ilmselt päris kaua aega võtab. Mulle ei ole iial meeldinud, ega meeldi ka edasipidi igasugune hilinemine. On häbiväärne, kui inimene ei ole suutnud õppida oma aega planeerima ja peab laskma sellepärast oodata teisel inimesel, kes teab, kuidas kell töötab. Loomulikult ei kuku ma vihast vahutama kui takistuseks on mingid välised tegurid, nii mõistlik olen ma küll.
Iseenesest mõistetavalt - kui nõuan täpsust teistelt, nõuan seda eriliselt hoolikalt ka endalt ning siiani olen püüdnud alati olla kõikjal õigeks ajaks. Nüüd pean hakkama sellest nõudmisest taganema, sest kella tundmist oleks palju paluda ühelt pisikeselt inimeselt, kes ei tunne oma käsigi ja annab iseendale molli.
Raske saab see harjumine olema, väikese prääniku tahtmised ja otsused on täiesti ettearvamatud. Pean hakkama spekuleerima umbes tunnikesega kummalegi poole õiget aega.
Lõpuaktusele jäime tunni hiljaks, rongi peale jõudsime ligi pool tundi varem, arsti juurde hilinesime umbes 45 minutit...jah, mingi tund mõlemale poole on enam-vähem.
PS. Kas on üldse mõtet kohale minna, kui midagi kestab alla tunni?
Måneskin “Coraline”
1 aasta tagasi
2 kellegi teise oma:
Ära virise! Võta aega olla... keski nii väike ja nii kiirelt kasvav ning muutuv siin maailmas ei ole kiirustamist väärt. Naudi seda tundi, mil pisike hoiab sind millegi kütkes ja sa ei saa tegeleda kõige tavalistemate igapäevaste asjatoimetustega, mida sa ka homme või ülehomme teha saad - talleta kõik, et hiljem mäletada ja meenutada. Sina saad varsti Oma aja tagasi, aga aeg, mil näed uut maailmakodanikku ümbritsevaga esmakordelt tutvumas, on mööduv. Naudi!
Kas sa tõesti arvad, et ma virisen!? Me pole vist liiga kaua kokku saanud :)
Päeva toredaimad osad on need, mil Anete on üleval ja vaatab ringi. Mulle meeldib temaga jalutada, mulle meeldib teda vannitada. Mitte miski ega keegi ei ole saanud nii kiiresti mu elu kõige loomulikumaks ja samas eriliseks osaks, milleta päeva ette ei kujuta.
See et ma blogis nii kirjutan, on minu viis asju kirja panna, olen sedasi alati teinud ja teen ka edaspidi.
Ei maksa loota, et ma hakkan blogis nõretama või lihtsalt ja-siis-ja-siis-ja-siis logi kirjutama. Kui midagi on juhtunud või pähe mõni mõte eksinud, tahan selle kirja panna nii, et vähemalt endal on huvitav kirjutada. Ja ehk siis ka teistel põnevam lugeda.
Postita kommentaar