Sinna ja tänna ja veel kuhugi

Nädalake möödas peaaegu ja mõningad asjad hakkavad muutuma. Ma viimaks otsustasin kuu alguses, et on viimane aeg hakata päris elukohta otsima, kui üürikorterit nii võib nimetada. Ühikaaeg hakkab läbi saama, sest elu sunnib peale ja ausalt öeldes on nendest valvememmedest ja igasugustest kellaaegade järgimisest kõrini saanud.

Ega ma ei lootnudki, et asjad liuglevad kergelt kui märg seep vannis. Kui juba reaalselt mingit kohta otsima hakata, siis on valikut tegelikut vähem kui võiks arvata. Ja pealegi on peale meie ka veel inimesi, kes seda vähest valikut ära üritavad kasutada.

Esimene korter, mida vaatasime, nägi piltide pealt välja täitsa kõbusa elamisena, mida see ei olnud. Omanikul oli see kahetoaline veel müügis ka, nii et kohvrite otsas elamisest me keeldusime.

Üks ühetoaline, mis tundus sobivat, oli juba ära lubatud, lepingki sõlmitud, aga üürijad ei olnud raha üle kandnud. Ootasime, äkki ei kannagi. Ei kandnud. Pidime vaatama minema, ent bussi astudes helistas maakler ja ütles, et üürijad palusid pikendust. Nojah, ühikasse tagasi siis.

Leidsin veel ühe variandi, mis oli isegi parem kui eelmine ja jõudsin juba inspekteerimise kokku leppida, kui helistas eelmise koha maakler ja ütles, et jätsid lepingu katki, sest raha ei ilmunud. Nullist oli saanud kaks varianti.

Käisime siis täna mõlemaid vaatamas ja kuigi ühetoaline on värskelt remonditud ja väga ilus (rääkimata toredast ja lahkest omanikust), siis võtame sama hinnaga kahetoalise, mis nii kena ei ole, kuid ka mitte kõige hullem. Omanik ainult venelane, ei tea kui kõrgeks see keelebarjäär kujuneb.

Niisiis tuleb varsti kolima hakata. Kellel autot selleks tarbeks pakkuda, helistage. Telefoninumber on teil telefonis.

Muidu on närviline nädal olnud. Aga saame hakkama.