Millest iganes

Jälle pole pikka aega midagi kirjutanud. Respekt kõigi suhtes, kes leiavad igas päevas midagi, mida kirja panna (ja kellel on selleks aega). Aega oleks ju tegelikult mul ka, aga midagi erilist, mida teiega jagada, pole toimunud. Vähemalt hetkel ei tule meelde. Igav elu mul, arvate? Ei ole, aga tööasjadest ei saa rääkida (need ei huvitakski kedagi), kooliasjadest, oma õppeainetest, ei saa ma isegi aru, rääkimata teistest, ja eraelu huvitavamad küljed jätaksin enda teada :). Ei jäägi nagu järele midagi, millest kirjutada.

Tegelikult võiks ju kirjutada millest iganes. Kes on seda proovinud, teab, et see on päris lõbus ja vahel võivad selle käigus pähe tulla üsna asjalikud mõtted. Proovime.

Apelsinikoored laual. Kui öelda "oranž", tuleb enamikul inimestel kohe meelde apelsin. Kui järele mõelda, siis ei tohiks inimkond apelsini üldse söödavaks pidada, sest kui keegi gepardinahas (seelikus) isik esimest korda apelsini puu otsast alla võttis, seda nuusutas ja siis külmavereliselt sinna hambad sisse lõi, pidi ta küll üsna kaua turtsuma ja tatistama, sest teatavasti ei maitse apelsini koor eriti hästi. Ilmselt viskas ta seepeale apelsini kõrges kaares minema ja läks laagrisse ning rääkis kui totaka vilja ta leidis ja kui vastik see oli.
Seega peaks apelsin olema söödamatute viljade all. Miks me siis apelsini siiski sööme? Ilmselt leidus tol ajal keegi eriline loll, hulljulge või/ja näljane, kes sõi nägu krimpsutades ära vastiku koore ja avastas selle alt mahlase ja maitsva vilja. Näide sellest kuidas idioodi järjekindlus meie ühiskonda edasi viib.

Niipalju apelsinikoorest ja selle panusest maailma arengusse. Nagu näha, seekord asjalikke mõtteid ei tulnud. Alati ei õnnestugi. Teinekord ehk.

Lõpetan nüüd lollused ja teen midagi kasulikku - õpin baretipoiste keelt. Au revoir.