Üks tubli reede õhtu

Nädalavahetus möödus toerdasti Vändras. Juhulikult ei olnud läheduses ühtegi eksamit ega tööpäeva, seega sai rihma lõdvemaks lasta. Ilmad joppasid ka nii ilusad, et pühapäeval ei tahtnud kuidagi Tallinnasse tagasi kärutada.

Et siis reede õhtust. Algul küllaltki vettpidav plaan korraldada üks tekiilaõhtu hakkas peale mõningasi finantsarvestusi sorinal läbi laskma. Ehk oleks ka hakkama saanud, aga osad kompanjonid ei olnud ideest eriti vaimustuses. Seega läksid asjad jälle nii nagu ise tahtsid. Mõned õlled kaasa ning Anni ja Viljariga staadionile. Sealt liikusime alles poole kolme paiku, mõni omal jalal, mõni mitte.

Selles ajavahemikus tekkis loomulikult rahvast juurde - tulid need, keda kutsuti ja keda unustati kutsuda tulid ise. Eriti hakkajad tulijad olid Pilsneri-vennaksed, kes paanika vältimiseks saabusid neljastes gruppides enam-vähem ühtlase tempoga. Eriti palju oli neid kaasa luuranud Erkki, Arendi ja Mikuga. Kõik võeti siiski peale pisukest imestamst kenasti seltskonda vastu, sest Pilsnerid pole teadupärast väga lärmakad ja käituvad suht viisakalt.

Sääski tappes, juttu ajades ja õlut juues läks aeg väga kiiresti ning saabus kätte hetk, mil Pilsnerid hakkasid ära väsima - lamasid kõik pikali rivis pingi all ja kohalik heakorrastuse-tädi viis nad endaga kaasa uuele ringile. Kuna aga Pilkude tähtsus seltskonnas saab selgeks alles siis, kui neid enam ei ole, tuli midagi muud välja mõelda. Viljar, kes oli juba kaks päeva varem lubanud end vikerkaareks juua, saabus lühikeselt Moktari-rännakult tagasi koos hirmsuure Viru Valgega. Viimane sai kohe peaaegu kõigiga jutule.

Kui Viljar oli pudelit suudelnud mitu korda umbes kolm sekundit järjest, arvas tema organism, et nüüd küll aitab ja lülitas ilma Viljariga konsulteerimata välja tema aju mitmed olulised funktsioonid.

Safe mode'il töötav Villu märkas ühtäkki, et on päris kena ilm üheks karastavaks supluseks. See idee suruti maha järgmiste kaotustega: Mongoli valge särk muutus mitte nii valgeks, Villu teksapüksid võtsid mudavanni, nahktagi kadus ja leiti üles ja kadus ja leiti üles, mitutuhat kalorit kulutatud füüsilist energiat ning üks teadmata asjaoludel siniseks muutunud silm.

Pärast Villu võitluste lõppu otsustas ta organism minna üle power save'i asendisse, jättes tööle vaid elutähtsad süsteemid. Kuna omasid lahinguväljale maha ei jäeta, kulus järgmine tund Viljari kojutoimetamisele. Mingil põhjusel kaasas see tegevus suurma osa seltskonna meespoolest, kes kõik pidasid end ilmset mingis etapis vajalikuks. Kes kandis prille, kes tagi, kes meest ennast.

Vahepeal oli seltskonda lisandunud veel inimesi, kes Vändra vahel toredasti õhtut veetsid. Ka nendega sai juttu räägitud. Kahjuks olid väga paljud peale logistilist trantspordiaktsiooni üle alevi laiali vajunud, nii et kui ma staadionile tagasi jõudsin, oli meid kokku järgi vaid viis. Olime natuke aega veel lahedad ja siis läksime laiali.

Et siis selline küllaltki meeldiv õhtupoolik. Kahju on sellest, et ei jõua kõigiga pikemalt rääkida, kellega tahaks. Alati kipub aega väheks jääma. Sellest on küll kahju.