Lihtsad mõtted

Kirjutan sellest, kuidas mul ei ole mitte millestki kirjutada. Lihtsalt ei ole tulnud ühtki sellist mõtet, mida keegi peale minu viitsiks mõelda ja lugeda. On sellised tavalised minu-mõtted. Toon mõned näited:
Kui kaua peaks ühekroonist mikrolaineahjus kuumutama, et ta sulama hakkaks?
Kas vasakukäeliste kohvitassil on kõrv teisel pool?
Kas kana saab püsti muneda?
Kui seista seljaga peegli poole, siis kui kiiresti peab end ümber pöörama, et näha peeglist oma kukalt?
Kui palju kette ja kõrvarõngaid võib räpparile külge riputada, enne kui ta niklimürgituse saab?
Kas karusmarjapõõsa juurtel on okkad?

Sellised mõtted siis. Teemad, mis on inimkonda vaevanud Hammurapi ajast saadik.

Veider on see, et kui mõni inimene leiab vastuse taolisele pikka juurdlemist nõudvale küsimusele, nö mõtleb kastist väljas, siis on teistel lihtsam see inimene vardasse ajada kui tunnistada endine arvamus valeks ja leppida uue tõega. Tuletage meelde selliseid tegelasi nagu Galilei ja Kopernikus.

Nii et alati ei ole kasulik oma mõtteid välja karjuda. Need võivad osutuda revolutsioonilisteks ja teised ei suuda neid omaks võtta. Ning siis on nad sunnitud teid tuleriidal pehmemaks praadima.