Ja inimene suutiski

Mitte et ma oleks eriti kahelnud Toomas Luhatsi võimetes, kuigi ma teda isiklikult ei tunne. Vastupidi, ma hoidsin talle kõvasti pöialt. Mitte küll vist päris algusest peale, aga edaspidi seda järjekindlamalt.

Taustaks siis, et mees lubas muude tööde kõrvalt viia end nii vormi, et teha läbi Pühajärve triatlon – 1,9 km ujumist, 90 km ratta seljas ja 21 km jooksu. Mees mõtles, pidas blogi, treenis ja tegi ära. Respekt – muud ei olegi öelda.

Luhats näitas selgelt, et igasugune vigin a la „ma ei jõua trenni teha, sest töö tõmbab rihmaks” on tühi jutt. Igaüks jõuab kui vähegi tahab. MOTT.

Ma isiklikult küll ei kujuta ette, kuidas ma jaksaksin terve selle distantsi läbi teha. Kõige hirmutavam tundub see 21 km jooksu. Ma pole jooksmisega kunagi sina-peal olnud. 90k rattaga saaks ehk hakkama, kui jätkuvalt edasi sõidan ja trenni teen. Mida see 1,9 km ujumist tähendab, ei kujuta ma üldse ette.

Ja nüüd – Pühajärve triatlon on ju tegelikult alles pool ironman’i distantsist. Vot see on ala, mille läbimist minu mõistus ei hooma. Umbes 9 tundi ilma lõunapausita piitsa anda, et ujuda 3,8 km, sõita rattaga 180 km ning joosta täismaraton 42 km. Ulmeline.

Aga näe, inimene suudab. Ja suudab ilmselt rohkemgi.

Nii et mõelge sellele, kas teete ikka nii palju kui te suudate või saab paremini, rohkem, kauem. Ja mitte ainult sporti, vaid ükskõik mida.