Siil 2 2009

Viimase üheksa päeva märksaõnaks on Siil. Just sellise mulle arusaamatul põhjusel valitud nimega kutsutakse Võrumaal toimunud kordusõppusi, kuhu rahatrahvi hirmus pidin end kohale vedama.

Pärast kutse saamist lootsin kaht asja – kohtuda endiste rühmakaaslastega, kellega veetsime koos kaheksa kuud nii pasas kui päikeses ning pääseda mõneks ajaks rutiinist ehk puhata mõned päevad vabas looduses. Esimest neist sain vähe, teist aga see-eest ülekülluses.

Esimene üllatus värava taga oli see, et kuna muudeti üksuste struktuuri, ei pandud enam kokku neid rühmasid, mis ajateenistuses kaheksa kuud hoolega koostööd harjutasid. Kõik leidsid koha täiesti võõras seltskonnas võõraste ülemuste juhtimise all. Seega adjöö vanadele kamraadidele.

Puhkuse osas probleemi polnud. Väljaõpe kulges rahulikult, ilma liigse higistamiseta, milles oli oma osa ka meie jaoülemal, kes ei olnud just eriti vaimustuses algteadmiste läbiharjutamisest. Nädala teine pool, kui hakkasid kokkuharjutamsied juba rühma, kompanii ja pataljoni tasandil, enam sellist hõlpu ei olnud, kuigi vahele eksis näiteks päev, mil vedelesime kolmteist tundi positsioonil lolli möla ajades ja vaheldumisi magades.

Magada sai tegelikult siiski väga vähe. Igal ööl kuskil neli tundi, eelviimasel päeval kaks tundi ja viimasel ööl ei maganud me üldse. Ka päeval tühja passides ei saanud pikalt magada, sest ikka tuli keegi mingi asjaga segama või oli vaja mingi väike liigutus teha – näiteks postil käia.

Kaitseväe elurütmiga enam mitte harjunud kehale ja vaimule tundus lahingutegevus üsna väsitav. Eriti seetõttu, et süüa ei saanud nii palju kui oleks soovinud. Aga on ju teada, et metsas antakse täpselt nii palju, sõdur püsiks elus ja jaksaks end liigutada. Viimastel päevadel nokkisid mehed igal vabal võimalusel ja isegi täna veel ei ole ma päriselt unevõlga tasa teinud.

Üldine suhtumine oli õppustel hoopis erinev ajateenistuses kogetust. Pidureid ja blokkijaid ei olnud üldse, ka virisemist oli vähe ja kõik mida kästi, tehti ära suurema kulmukortsutamiseta. Ka ülemad suhtusid teisiti – ei nõutud peensusteni kõikidest reeglitest kinnipidamist ja sellest, mida nõuti, said kõik aru, et nii on vaja.

Üldiselt võin öelda, et jäin õppustega rahule, sest sain veeta nädala teistsuguses keskkonnas, sain jälle lasta tankitõrjerelvast, sain end pisut proovile panna ja näha, et ajateenistuses õpitu on kõik kuskil ajus olemas.

Veel tahaksin lisada, et õppuste ajal Afganistanis Eesti sõduriga juhtunu kõrval on igasugune kurtmine õppuste kohta nii toidu kvaliteedi, vee puudumise ja pideva vihmasaju üle tühine. Mitte miski ei saa olla nii jube kui reaalne sõda. Märjad püksid või 14-kilose relva soonimine õlga on mõnede meeste julguse ja ennastohverdavuse kõrval nii tühine, et piinlik hakkab mõne asja üle nurisedes.

Mugavust on meie ümber liiga palju ja hea, et vähemalt mõnedele meestele, mina nende hulgas, seda aeg-ajalt meelde tuletatakse. Täpselt nagu ajateenistuse lõppedes vaatan ka nüüd natuke aega külmikule, asfaldile, Prisma peremarketile ja laelambile teise pilguga. See ongi minu jaoks sellise ürituse eesmärk.

Ja internet on samuti üks tore asi.