Igav küll, aga lugege ikka

Räägime natuke valimistest ka või õigemini kinnistest ja avatud nimekirjadest. Püüan mitte tüütu olla ja pikalt plähmerdada.

Teadupärast toimusid tänavused europarlamendi valimised kinniste nimekirjadega, mis tähendab, et inimesed said hääletada ainult erakonna, mitte meeldiva kandidaadi poolt. Välja arvata siis üksikkandidaadid.

Kinniste nimekirjade idee tuli Keskerakonna ja Reformierakonna koostöös 2006. aastal. Miks, ei viitsi praegu siin otsima hakata. Nüüd, kaks päeva hiljem, kui kinniste nimekirjadega valimised on läbi ja üksikmees Tarand kogus vaid natuke vähem hääli kui praegune koalitsioon kokku, tõttavad nii oravad kui IRL avatud nimekirjade juurde tagasi.

Põhjendus Reformierakonna pressiteates on järgmine: „Pühapäeval toimunud europarlamendi valimised andsid selge signaali, et valijad eelistavad samu põhimõtteid, mille alusel valitakse riigikogu ja kohalikke omavalitsusi,“ selgitas Reformierakonna fraktsiooni juht Keit Pentus erakonna teates.

Justkui oleks nüüd nende valimistega selgeks saanud, et rahvas ikkagi ei taha kinniseid nimekirju. Tuletaks meelde, et näiteks 2008. aasta detsembris korraldas ERR küsitluse, millest selgus, et 87% valijaist eelistab avatud nimekirju. Kas see ja ka teised sarnased küsitlused pole siis piisav signaal? Kas tõesti peab ikka kõik järgi proovima enne kui otsustada, kas see on hea või halb? Nüüd, erakonnad, helpige oma magedat külma suppi ise. Tarand tõmbas teile teie oma relvaga koti põlvedeni pähe.

Ainus selge signaal siin on see, et reformarid ei kuula kõige vähemalgi määral, mida inimesed tegelikult ütlevad.

Muidugi, kes oskas 2006. aastal ennustada nii tugeva ja karismaatilise üksikkandidaadi tulekut? Ilmselt mitte keegi, aga oletada ju oleks võinud. Sest kuna küsitlustest oli näha, et rahvale kinnised nimekirjad ei meeldi, seega pole vaja olla selgeltnägija, et ennustada just kinniste nimekirjade vastu võitleva isiku esiletõusu.

Ma saan aru, et ka kinnistel nimekirjadel on omad eelised. Need väldivad näiteks igasugu hampelmannide esiletõusu, kes lubavad kokku ei tea mida ja räägivad ei tea millest, kuid sõuavad oma populaarsuse ja rahvamehelikkuse seljas, a la võsapets. Kinniste nimekirjade puhul on lontruste valimine ja euroopasse naerualuseks saatmine välistatud.

Teisest küljest – kui rahval on õigus näidata oma tarkust, valides hea kandidaadi, miks ei võiks rahvas näidata oma lollust valides mõne klouni? Kus on kirjas, et ma ei tohi olla loll? Kui poliitikud kardavad, et rahvas on rumal ja teeb vale otsuse, siis tuleb neil inimestele selgitada, milline on õige ja kõige sobivam kandidaat. Selleks justkui olekski ju valimiskampaaniad ja debatid. Kui rahvas teeb lolli otsuse, on järelikult poliitikud ise rumalad, kui nad ei suuda inimestele selgitada, milline on hea otsus.