Hoidke oma näpud teiste loomingust!

Igal pool on juba kõrimulguni jahvatatud näitleja Malle Pärna heroilisest võitlusest roppuste vastu raamatutes. Korrektorlindiga relvastatud Pärn kraabib üle kõik raamatukogus võetud raamatud, millest aga mõne s-i, t, v või p peale satub.

Algul tundus see teema mulle sügavalt mõttetu, sest igasugune arutelu peaks lõppema lause juures „inimese looming on tema oma ja kellelgi teisel pole õigust seda muuta, veel enam luba küsimata.” Nüüd aga on jutt juba põhimõtteline, et kas kurjade kaashäälikutega algavad sõnad peaks raamatus olema või mitte. Pärast Pärna enda arvamuslugu Delfis (mida soovitan lugeda) pean ikka ise ka üht-teist ütlema.

Pärna meelest ei tohi tabusõnu kirjakeelde üle tuua. Sellega on Pärn juba hiljaks jäänud. Miks? Näiteks sellepärast: persse. Nagu näete, on see sõna kirjakeeles täiesti olemas. Ka ÕS-is sees. (Interneti ÕS-i pole Pärn suutnud veel üle käia, seal on teisigi kolesõnu sees).

„Kirjakeel peab jääma kultuurkeeleks,” arvab Pärn ja muudkui tõmbab korrektoriga. Tahaks juhtida tähelepanu sellele, et aegade algusest saadik, ka siis, kui inimesed ei julgenud asjadest kirjutada nii nagu need on, on olnud iga kirjatüki puhul põhiline sisu, mitte vorm.

Tean inimesi ja raamatuid, kes ja mis suudavad ka nunna kõnepruugis öelda koledaid asju, olla vastikud ja mustata nii vaimu kui kedagi isiklikult. Selleks pole vaja roppe sõnu, et näidata oma harimatust, empaatiavõime puudumist ja kurjust.

Milleks siis neid tekstis kasutada, küsite? Selleks, et midagi edasi anda, millelegi tähelepanu juhtida. Kasvõi ropendamisele endale, kui soovite. Juba teist korda pean siia blogisse kirjutama, et miskipärast tahavad osad inimesed elukauget ja lillelisel aasal päikesepaistel lesivat kirjandust. Milleks? Et me pääseksime meid ümbritsevast vastikust maailmast ja siis pärast raamatu lugemist sinna tagasi saaksime minna?

Kirjutada tuleb ka sellest, mis on meie ümber ja milline on maailm, milles me päriselt elame. Kui meie ümber on inimesed, kes tahavad ja peavad vajalikuks ropendada, siis miks ei võiks nad raamatus olla? See, kui me roppused välja filtreerime ei tähenda, et neid ei oleks olemas. Maailm on täis oluliselt jubedamaid asju (üllatus, eksole). Kõigepealt tuleks likvideerida põhjused, miks ropendatakse, siis ei ole korrektorit enam vajagi.

Kahju, kui üks inimene ei suuda näha vormist kaugemale ja on ühest mustast sõnast nii häiritud, et ei suuda mõista, mida kirjanik öelda tahab.

„Kaunite kunstide ja kogu kultuuri tegelikud eesmärgid ja printsiibid peaksid olema inimlikkuse arendamine, inimlike väärtuste väärtustamine, inimsuhete inimlikustamine, hea kaitsmine kurja eest, nõrga kaitsmine tugeva eest, kurjuse ja rumaluse hukkamõistmine,” arvab Pärn.

Ja raamat, kus on sees ropp sõna ei sa iial mõista hukka kurjust ega rumalust, kaitsta head kurja eest? Oeh, mõttetu vaidlus. Kui inimene ei saa aru, siis ei saa.

Üks lisa veel: kas kõrge kultuuri austaja Pärn kaksab kunstimuuseumis maha ka savist onude nokusid ja riietab paljaid tädisid? Issver küll, milleks alasti kujud, me ju teame, mis riiete all on, miks seda rahvale näidata? Või äkki on skulptoril põhjus, miks ta alasti inimese kujuks voolis?

Teine lisa: kas näitleja Pärn pole oma töös kunagi kehastunud kellekski, kelle huultelt libiseb ropp sõna? Vot seda ma tahan tõesti teada.

Kokkuvõttes ega lühinägelikkuse ja piiratuse vastu saa, kahju ainult, et üks inimene võtab endale õiguse hakata maailmaparandajaks ning alustab parandamist valest otsast.