Palju õnne mulle tagantjärgi

Natuke vähem kui kuuajalise hilinemisega teatan pidulikult, et blogi, mida praegu loed, on kaks aastat vana. Esimene postitus siis 12. märtsil 2007. Lugesin naljapärast vanu postitusi kah. Õigesti tegin, et naljapärast lugesin, sest oligi naljakas.

Ma olen muidugi olnud keskmisest oluliselt laisem blogija, vist korra nädalas keskmiselt ilmub midagi siia. Muidugi saaks ja oleks rohkem kirjutada, aga kuna otsest sundi ei ole, siis alati ei viitsi.

Mitte et ei viitsi kirjutada, vaid sisse ei viitsi logida. Miskipärast ei jäta Firefox kuidagi just mu blogi parooli meelde ja pean selle iga kord uuesti sisestama. Te ei kujuta ette, kui palju on selle pärast siia postitusi ilmumata jäänud.

Imelik tegelikult, kui vähe ma mäletan, mida kõike olen siia üles riputanud. Ja uskumatu, mis kõik on toimunud nende kahe aasta jooksul. Ma ei julgegi mõelda, mis saab, kui elu samas tempos ja U-kurvidega edasi läheb. Millega ma tegelen mulle statistiliselt jäänud 42 eluaasta jooksul ja kuhu see kõik välja viib?

Näe lähebki vilosoohviliseks jälle, peab tuled maha tõmbama.