Elu ei seisa

Tänane päev on läind kenasti asja ette. Sain kokku väga hea sõbraga, kellega polnud juba ammu pikemalt rääkinud. Kahju kohe, kuidas elu inimesi lahku veab. Tahaks ju suhelda kõigi sõpradega, olla nendega koos, aga igaühel on oma elu ja omad mured.
Kui oleks mingi selline üks ühine üritus, näiteks kord kahe nädala jooksul, millest kõik osa võtaksid, oleksid ka kontaktid tihedamad. See võiks olla näites bowlinguõhtu või midagi sellist. Aga väga ebatõenäoline, et kõik saaksid oma ajagraafikud niimoodis sättida, et kõigil oleks korraga vaba aeg. Sellest on kahju.
Samas see vist peabki nii olema. Ma ei kahetse üldse, et mu elu on nii läinud, nagu ta praegu on. Ma olen leidnud üles maailma parima inimese, saanud iseseisvamaks ja omandanud hulga igasuguseid kogemusi. Ühe koha peal istudes jääb areng seisma.
Nii et nagu ikka - igal asjal on oma head ja halvad küljed. Õnneks on viimaseid palju-palju vähem. Olen õnnelik, et kõik on nii nagu on. Ja kuigi mõned toredad hetked juhtuvad harvemini kui varem, oskan neid sellevõrra rohkem hinnata.