vürtsikas kookos ja stiilne 13

Nüüd on veel alla nädala puhkust jäänud, aga ei oska selle ajaga midagi pihta hakata. Võiks ju lugeda, aga pole sellist tuju juba tükk aega, võiks netis istuda, aga see tüütab umbes tunniga. Peaaegu selline tunne on, et läheks hea meelega tööle. See ei ole ju normaalne, et üks täie tervise ja mõistuse juures eestlane niimoodi mõtleb. Eks ma püüan mingit tegevust endale leiutada. Täna näiteks koristasin tuba.

Eile oli musi sünnipäev. Õhtul käisime Anni sõbrannadega söömas. Sellises kohas nagu Elevant. Ilmselt on tegu mingi indiapärase kohaga. Nagu selgus, midagi sellist oligi. Tellisime lõhe kookosekastmes. Lõhe oli küll, aga kookost ma küll kuskilt ei leidnud, kaste maitses väga teravalt ja meenutas rohkem tuhandepiprasousti. Ega see vist tegelikult nii hull ei olnud, ma lihtsalt ei armasta vürtsikaid toite, mis praegu hirmsasti moes on, vaid söön hea meelega hoopis kartulit ja hakklihakastet. Seega on mul väga lihtne, pole vaja mingeid imevigureid, peaasi et kõht täis saab. Aga tähtsa päeva puhul võib ka midagi teismoodi proovida.

Restoran ise ei olnud õnneks üldse nii pidulik ja poose kui ma kartsin. Ma lihtsalt ei või kannatada seda trianglit, mis peenetes restoranides söömisega kaasas käib. Piisab tavalisest viisakusest, miks teha tsirkust kogu selle veini nuuskimise, keerutamise, kolme erineva kahvli, taldriku ja eelroogade, salatitega? Söömine on inimese loomulik tegevus, sinna ei saa midagi parata. Ma ei usu, et keegi niisama söömisest võiks ära tüdineda, näiteks hingamiseks ei ole meil ju mingit eetikakoodeksit ega eelroogasid ja seda suudame me teha ilma mingi jantimiseta. Kuigi, jah, jooga muidugi on... . Igatahes ei saa mina sellisest poosetamisest aru, see tundub kuidagi üleliigsena - nagu oleks söömine midagi koledat, mida tuleb ilusaks teha.

Peale seda päris korralikku kõhutäit läksime Anniga kinno. Eeskavas oli Oceans 13. Vot nüüd pean ma küll taganema mitmest oma varasemast põhimõttest. Esiteks: mõne filmi puhul ei ole järjed esimesest osast halvemad. kuigi lugu üldjoontes oli tuttav ja lõpp aimatav (küll nad oma röövi ikka tehtud saavad), siis see, kuidas nad oma eesmärgini jõuavad, vajab nägemist. Teiseks: suur hulk kuulsusi koos ei tähenda alati katastroofi. Selle filmi seltskond on ülimalt võrdne ja keegi ei püüa kedagi üle mängida.

Kokkuvõttes väga-mega-ülistiilne film, mille peen huumor ja iroonia teevad väga nauditavaks. Kõik kolm osa on lihtsalt suurepärased. Peaks kaks esimest üle vaatama uuesti. Igatahes, kellele sellist stiili filmid meeldivad, vaadake ja teil on terve päeva mõnus kelmipilk silmis ja irooniline naeratus suunurgas.