Pool tiiru Eestile peale

Plaan minna vähemalt kolme autoga meie armsale vabariigile tiiru peale tegema, kukkus haledalt läbi. Pool nädalat enne üritust oli järgi umbes viis inimest, kellel polnud mingit head põhjust, miks mitte kaasa tulla. Ka mul endal oli pikalt nuputamist, kuidas edasilükkamatud asjad tehtud saaks nii et retk ära ei jääks. Lõpuks õnnestus mul kaasa teha pool marsruudist, ehk siis Aegviidust läbi Ida- ja Lõuna-Eesti Vändrasse.

Õhtul enne reisi sain Arendilt teada, et minemas on ainult tema ja Erkki. Algsest viieteistkümnest inimesest oli järgi kaks! Kui naeru pidama sain, leppisime kokku, et mina ja Anni liitume viienda juuli hommikul, kui nad on saartelt tagasi jõudnud. Nii ka läks. Mina sain oma laskelaagri tehtud ja reisilised olid jõudnud just Tallinna lähedale Aegviitu. Hommikul sõitsime rongiga sinna ja tõstsime asjad autosse.

Selleks ajaks oli Arendil ja Erkkil läbi sõidetud juba peaaegu tuhat kilomeetrit - tegid mõlemale saarele tiiru peale ja avastasid mitmeid ilusaid telkimiskohti. Järgmine sihtkoht oli Narva (ja kõik, mis tee peale jääb). Korra peatusime Põhja-Eesti pangal ja imetlesime vaadet. Umbes üheksa kilomeetrit enne Narvat saime aru, et hakkame piiri lähedale jõudma - katkematu veokite rivi tee servas tuletas meelde Eesti ja Venemaa suhete olemust. Erkki loendas kokku 211 rekkat.

Narvas olles tuleb kindlasti ära vaadata kindlus, millest pool on Venemaal ja pool Eestis. Hiiglaslik 17. sajandi ehitis on ülihästi säilinud ja jätab väga võimsa mulje. Hoiatuseks - enne tehke selgeks, kas teate, kus see kindlus asub. Meie otsisme lampi ja pooljuhuslikult leidsime üles. Muidugi hea külg oli ekslemisel see, et nägime Narva mitte kõige väiksemat raudeejaama ja Jaanilinna elektrijaama teisel pool piirijõge.
Ühtegi narkomaani nägemata ja ühtegi eestikeelset sõna kuulmata liikusime edasi - õigemini tagasi, sest edasi hakkas juba Venemaa. Öö veetsime Omedu jõe suudmes, Peipsi ääres. Grillisime liha, jõime õlut ja olime mõnusad.

Hommikul (kell 12) pakkisime kola kokku, sõime hommikust ja jätkasime sõitu. Järgmine peatus oli Tartus. Tankisime, nii endid kui autot ja võtsime kursi Eesti katusele, Haanjasse. Teel hakkas koledal kombel vihma sadama ja Munamäe otsa pidime ronima päris tugevas sajus. Sellest hoolimata sai meil Anniga tornis käidud. Kuna Anni kardab kõrgust, siis oli see temalt päris suur eneseületus. Vihm, tuul, tagurpidi vihmavari ja 346 meetrit üle merepinna - isegi Batmanil oleks kõhe hakanud.

Mõningase veenmise peale oli Arendi nõus sõitma ühte kohta, mida paljud vist külastanud ei ole - Eesti Vabariigi lõunapoolseimasse punkti, Naha külla. Lugematul hulgal halbu teid ja poriloike hiljem jõudsime kohale. Selgus, et kogu Naha küla koosneb ainult ühest majapidamisest. Pidasime auto talu kõrval kinni ja jalutasime paar kilomeetrit läbi metsa. Tee servas hoiatasid kollased sildid eesti piiri ületamise eest. Kui kõigil jalad märjad ja otsaesine higine, jõudsime tõepoolest eesti lõunapoolseimasse punkti. Sealt edasi ei olnud enam kuhugi minna - nii otse ees kui paremal oli Läti vabariik. See koht on tehtud väga ilusaks - lõkkeplats, puumajake, kus saab magada ja külalisteraamatusse kirjutada ja ka kuivad küttepuud olid olemas. Meie ei hakanud sinna laagrit ehitama, vaid rändasime tagasi, et sõita oma ööbimispaika, Pühajärve äärde. Õhtul vihma ei sadanud, tegime lõket ja valmistasime tuhakartulit. Kõik olid väga väsinud ja kaua ei viitsinud keegi üleval olla.


Hommikul ärkasime vihmapladina peale. Sadas tihedalt ja pikalt. Sajuperioodide vahel õnnestus meil laager ja prügi kokku korjata ning ilma pikema passimiseta alustasime koduteed. Keegi ei viitsinud enam kuhugi minna, ilm oli halvim võimalikest ja seega olime enne kolme juba Vändras. Paari tunni pärast istusime mina ja Anni rongi, et jõuda õhtuks Tallinnasse, kuna Annil vaja tööle minna.

Kokkuvõtteks - reis oli väga lahe, kahju ainult, et ei õnnestunud tervet trippi kaasa teha. Aga parem varblane peos kui niisama kodus istuda.

PS. Pilte saate näha fotoalbumi lingi alt, mida ülima hoolega haldab Anni.

PS 2. Viljar, otsi omale uus anum, kuhu õllekorke panna - sinu kogu täieneb hulgaliselt.