Üks väike tähelepanek streikide ja nendesse suhtumise kohta. Nimelt näib mulle, et enamik inimesi arvab, justkui on streigi sihtrühm valitsejad, kes peavad mõne suures fondis tekstiga plakati peale oma seisukohta muutma. Tegelikult see nii ei ole.
Tegelikult hakkab valitsejatel põlv tõmblema siis, kui streikijad kannatavad julgelt ära streigi tõttu ebamugavusi taluma pidavate inimeste viha ja streigivad seni, kuni kannatajate viha suundub streikijailt valitsejate peale.
SIIS hakkavad poliitikud oma valijate kaotusele mõtlema ja võib-olla täidavad streikijate mõne nõudmise. Seega kahetunnine loosungi all seismine tõmbab heal juhul vaid tähelepanu, võimul olijaid see kuidagi ei kõiguta, need loosungiinimesed on niikuinii kaotatud valjad juba.
Siit järeldub, et sihtrühm, keda streik peab mõjutama, ei asu mitte konditsioneeritud kabinettides vaid hoopis nendes inimestes, kes ei streigi ja kannatavad. Et nad saaksid osaks streigist, sisuliselt liituks nõudmiste esitamisega.
Måneskin “Coraline”
1 aasta tagasi
