Patrull-ettekanne

1) Ei ole veel titeblogi kohapealt seisukohta võtnud, sest miks seista kui on vabu toole.

2) Nädal seadusega lubatud 10-tööpäevasest puhkusest on läbi saamas. Osalt nagu tahaks tööd vahepeal teha. Samas olen olnud terve nädala üsnagi heli-, pildi- ja kirjakindlas infomullis, ega tea suurt midagi, mis toimub. Ja nii on ka hea olla.

3) Laps kasvab, mis on iseenesest üsna loogiline. Täna suutis terve minuti jälgida kindla pilguga üht mänguasja. Siis vajus kurnatult unne.

4) Viisin välja viis kotitäit prügi. Naabrid ilmselt arvavad, et tükeldasin kellegi ja viskasin jupid biolagunevasse. Ootan politseid.

5) Külmkapi üleval paremas nurgas asuva Arktikatsooni uks on kinni külmunud. Esialgsetel andmetel on lõksu jäänud hakkliha, jääkuubikud (40 tk) ja teadmata arv pelmeene. Päästetööd kestavad.

Ettekande lõpp.

PS. hullult tahaks kirjutada asjalikku maailma ja Eesti ühiskonna probleeme käsitlevat blogi, kus kõlaksid argumeneeritult ja lahtiseletatult minu mõtted kõigest ümbritsevast.

Aga ei viitsi.

Mõttetult vajalikud titeblogid

Üks kuuno-nimeline kommenteerija on eelmise postituse juurde jätnud lühikese ent seda sügavama küsimuse - kas äsjasündinul ka oma blogi on.

Sellised titeblogid on ühed veidrad vigurid. Väga mõnus on pastakaga paberile kirjutamise asemel tippida lapse esimeste mustade mähkmete, esimeste sammude ja esimeste tapeedisodimiste kirjeldused blogisse ja talletada nad sellisena internetis igavesestajastigavestiaamen. Kole mõnus on kuupäevade või isegi labelite abil huvitavamaid juhtumeid hiljem üle lugeda ja ilmselt viitsib ka laps ise vanemaks saades enda kohta arvutist rohkem lugeda kui juba kolletunud ja kopitanud kladest.

Olles sattunud mitmeid kordi (nii tööalaselt kui ka vabaajaselt) erinevate inimeste titeblogidele, on mul nende vastu kujunemas aga hoopis kergekujuline lööve. Lihtsalt igavad on need. Mitte keegi ei viitsi lugeda võõra lapse nädalasest kasvamisest ja sellest, kuidas laps kogemata või meelega käterätikusse pissis. Väga kena on sellist blogi pidada oma sugulaskonna ja iseenda jaoks, kuid siis ei ole mõtet seda avalikuks teha.

Seega olengi nüüd jõudnud olulise kohani - kas teha titeblogi või mitte. Võiksin ju teha, proovides kirjutada mitte lihtsalt statistilist ülevaadet ja olukirjeldust. Üritaks äkki olla kuidagi loovam. Ja võiks ju kirja panna ka erinevaid mõtteid, mis titendusega seoses tulevad. Kas seda viitsiks keegi lugeda? Kas ma kirjutaks sinna sama usinalt kui siia? Kas täita ja lugeda seda salaja üksi teki all või kuulutada kõigile, kes blogides ringi kondavad?

Et siis mis?

(Fotol tänane algul närve rebestav, hiljem tore ja mõnus koolilõpetamine)

Üks väike neiu

NIMI: teadmata
SUGU: naine
SÜNNIAEG: 16.06.2008; 22:11
KAAL: 3,7 kg
PIKKUS: 51 cm
JALANUMBER: väike

Kõrgharimatus

Nüüd on siis üks kool veel läbi saanud. Kui me nüüd oma kaamerate ja mikrofonidega teeme ühe väikese tagasipõike ajas, siis näeme, et ega kergelt ei ole see kolmeaastane jupp minu elust läinud. Aga samas mis oleks.

Sai naerdud, sai vihastatud, ennast ületatud, üle lastud, alt lastud, häbi tuntud, rahul oldud, uhke oldud, sõbraks saadud, imestatud, juurde õpitud ja veel üht-teist tehtud.

Üldkokkuvõttes olen rahul. Suure kergendusega rahul.

"mustikad on punased, sest nad on alles rohelised"

Bakatöö on esitatud ja ei teagi kohe, mida selle vaba ajaga peale hakata. Tulen töölt ja...polegi nagu miskit vaja teha. Kuidagi imelik, aga eks ma harjun. Kaitsmine on ju veel jäänud tegelt, aga see on ka viimane punnitus.

Ja nagu kiuste läksid muidugi nüüd ilmad külmaks. Võiks ju randa lugema minna näiteks aga ei saa, sest üsna jahe hakkab. Muide kui ilusamad ilmad olid, peesitas juba iga põõsa all mingi memm ja võttis päikest. Väga soe ei olnud, aga eks tädidel oli talvega ka kenake turvis peale kogunenud, ei teinud see jahe tuul neile midagi.

Täna on kuninganna linnas, nii et hoidke seljad sirged.

Lähen.

Ei oskagi ühtset ja kokkuvõtvalt lühikest pealkirja panna siia

Elutoast on nüüd nädalaks saanud kontor. Tassisin köögilaua tuppa, et me mõlemad Anniga saaksime väntsutada oma lõputöid. Anni laenas veel ka õelt arvuti, nii et praegu võiks juba meie pisikese ettevõtte registereerida.

Ma juba ootan järgmist esmaspäeva, mil bakatöö esitamise tähtaeg. Ootan sellepärast, et siis kas on valmis või ei ole, rohkem midagi tegema ei pea, kui kaitsmine välja arvata (juhul kui töö ikka sai valmis).

Muudest tähelepanekutest võiks ära märkida, et mingil hetkel detsembri ja tänase vahel on puud lehte läinud. Mis tähtsust see praeguse postituse koha pealt omab, ma ei tea.

Selline asi veel, et kellele meeldib "Top Gear" koos vahva saatejuhi Jeremy Clarksoniga, võiks klikkida seda linki ja avastada nii nagu minagi, et tal on pühapäevases The Times'is oma kolumn, kus ta ei ole üldsegi vähem vaimukas kui telesaates. Appetizer'iks võiks öelda, et loos renditavatest koertest ja prostituutidest mainib ta korra ka Eestit. Milline au. Vist.

Ja siis ka selline asi, et kui kiirustate hommikul üheksaks eksamile, mida te eriti ei oska ja tahate enne eksami algust veel korrata, siis ei aja ükski asi teid rohkem närvi kui see, et te ei pääse koolimajja sisse. Minuga täna nii juhtus. Viis minutit oli eksamini ja ma astusin kiirel sammul ülikooli sissekäigu poole. Minust mõni maad eespool tegi sama ka üks neiu - astus trepist üles, uksed libisesid lahti ja neiu astus sisse. Mina jõudsin trepist üles, aga uksed lahti ei läinud.

Mõne sekundiga ootas koos minuga sissepääsu veel seitse hämmeldunud tudengit ja teisel pool ust soovis umbes sama palju inimesi välja saada. Aga uksel oli üsna ükskõik. Olin siis esimest korda sunnitud kasutama mingisugust tagaust, kuhu saab läbi kummalise tunneli, üle sisehoovi ja Uus-Sadama maja kaudu. Ka seal olid liuguksed, kuid need täitsid oma ülesandeid hoopis vastutustundlikumalt. Hiljaks ma õnneks ei jäänud.

Ma ei tea mitu nulli on peale koma sellise asja juhtumise tõenäosusel eksamipäeval just siis kui olen hiljaks jäämas ja vajan aega kordamiseks ning tahtsin kiiresti veel ka ühe energiajoogi osta.

Mul on annet.

Ja Liinat.

Jälle levis (mis on parem kui eetris)

Nüüd siis uues kodus, mis pole siiski päris meie oma, aga juba suurem samm sinnapoole. Kolimine läks valutult, Anni orgunnis "pirukaga" noormehe, kellega tegime vaid kaks ringi läbi Tallinna. Uskumatu kui palju asju võib kahel inimesel koguneda isegi ühikas elades.

Nädal otsa ei olnud mul netti ja pidin oma suureks kurvastuseks telekat vahtima. Internetis on see võrratu vabadus külastada neid lehekülgi, mida parasjagu tahan, telekas on kuidagi väga pealetükkiv oma programmidega, aga õnneks on olemas punane nupp puldil. Paar päeva tagasi käis kaablikutt oma seitsmeminutilisel visiidil, toksis sisse paar parooli, nõudis mult kaht allkirjasirgeldust ja tõmbaski juba uttu. Ja internet sai. Ja maailm langes põlvili põrmu tema ees.

Muidu ikka tavaline rutiin - töö, kodu, kooliasjad. Selle viimasega tahaks ühelepoole saada, aga seda virinat on ka juba nii palju saanud, et ei viitsi rohkem. Las olla.

Pealegi - vaatasin siin mingit snookeri videot ja panin tähele üht päris huvitavat asja, mida kavatsen esimesel võimalusel katsetada. Äkki aitab see mu skoorid 40-st kõrgemale, kui kaasmängija vigu mitte arvestada.

Nädalavahetuse panen kirja märksõnadega, siis võite ise panna kokku just sellised kaks päeva, mis teie arvates võisid mul olla. Ega need variandid väga erinevad ei tule. Niisiis: Vändra, Tallinn, lõke, tahtejõuetus, õlu, jäätis, puud, kortsus pluus, päike, ema, šašlõkk, jäätis, vorst, aiamaa, naer, aiamaja, Türi, laiskus, vend, töö, kooliasjad, hea uni, õiendamine, jalutamine, jäätis, sõbrad, rong, laps.

Side lõpp.