Kalkuleeri see euro endale....

Kuigi jõuludeni on veel aega, ootan suure põnevusega postkasti pakki. Eurokalkulaatoriga. Vigasest brošüürist, mis sellega kaasas, on mul ükskõik, ka parandavast lisalehest on mul ükskõik, aga kuidas see kalkulaator kasulikuks osutub, tahan ma küll näha.

Muidugi, osadel on aparaadid juba käes, pean kadedusega tunnistama, ja Reimer on jõudnud juba kirjutada, kuidas Hiina Rahvavabariigi toodang mõnede tehetega hakkama ei saa. Siiski tahaks ise proovida ja näha, kui hästi euroteavituse miljonid siis kulusid.

Seni rakendan alternatiive. Kohe eos välistan peastarvutamise, selle eest sain põhikoolis oma elu esimese „kahe“. Aga näiteks on mu telefonil tavaline kalkulaator. Ebamugav ja tüütu nagu SMS-i trükkimine, aga kurssi teades ajab asja ära. Vingematel telefonidel on olemas ka valuutateheteks eraldi rakendus. Mul seda ei ole kahjuks.

Siis on mul kodus tavaline kalkulaator, mida keskkoolis päris hästi kasutama õppisime. Näiteks sai selgeks, mismoodi panna arve mällu. Sinna saab edukalt panna ka 15,6466 ja hoobilt on euro-krooni tehted imelihtsad.

Poes saab järgmise suveni hinnasiltidelt vaadata ka kroonihinda. Valitsus käsib seda seal hoida. See on vast kõige mugavam kalkuleerimise viis, kuna keegi hea inimene on minu eest juba kõik ära arvutanud.

Nüüd siis kui tuleb speciaalne exclusiivne eurokalkulaator…oot, mida ma nüüd sellest õigupoolest võidangi? Võimalusi see üks tehe ilma erivahendita tehtud saada paistab olevat…

Kindlasti kavatsen jaanuaris jälgida, kui palju inimesi on avalikult valmis eurokalkulaatorit kasutama. Millegipärast arvan, et enamik ei julge tunnistada, et nad ei suuda üht tehet peast tea ja välja näidata, et neile üldse läheb korda, kui palju mingi asi varem kroonides maksis.

Aga valitsus pangu linnuke kirja – euroteavitus on tehtud, raha on sujuvalt kulutatud. Sest mõelge, millise hulga reklaame, trükiseid ja muud pisemat kribu-krabu oleks pidanud selle raha eest tootma, et nulli kulutada. Pealegi päästavad kallid kalkulaatorid võib-olla ka brošüürid otsejoones prügikasti lendamisest. Kes siis ikka nuppudega ja vilkuvaid asju otse ära viskavad. Las lapsedki mängivad vähemalt. Ja kalkulaatori seljataga hiilib tuppa ka vigane brošüür…

Kuidas riik rahvast harib

Miks küll ometi ei ole kõigi riigile kuuluvate ajakirjade artiklid netist loetavad? Jõudsin kuskil juba sel teemal vinguda, aga teen seda ikkagi veel.

Tahan näiteks lugeda juulikuu Akadeemiast Jüri Saare artiklit „Kurjad konstandid ja Eesti”. Olgugi, et ajakiri ei ole megakallis, ei taha seda siiski osta vaid ühe kirjatüki pärast. Aga ostmisele paistavadki olevat ainsad alternatiivid minna kas raamatukokku või otsida keegi, kellel see konkreetne Akadeemia number olemas on. Isegi R-kioski röövimisest ei oleks abi, kuna nii vana numbrit neil ammu ei ole. Netis Akadeemia artikleid ei paku.

Akadeemia kuulub riigi omanduses oleva SA Kultuurileht alla, mis annab välja veel ka Diplomaatiat, Haridust, Keelt ja Kirjandust, Loomingut, Loomingu Raamatukogu, Muusikat, Sirpi, Teater.Muusika.Kino, Tähekest, Vikerkaart ja Õpetajate Lehte.

Netis saadaval on neist Diplomaatia, Keel ja Kirjandus (artiklid pdf-idena), Looming (mõned artiklid), Sirp, Täheke, Vikerkaar (mõned artiklid) ja Õpetajate Leht. Akadeemiat, nagu näha, nende hulgas ei ole.

Aga miks, sellest mina aru ei saa. Kui kõigil neil on ühine väljaandja, siis miks on artiklite avalikustamise poliitika erinev? Ükskõik, kas on mingid kokkulepped või erinõuded (näiteks, et Akadeemias ilmuvad teadustööd ja neid ei saa suvalt internetti loopida), siis mina ju maksumaksjana maksan nende ajakirjade mõnetuhandelise tiraaži ilmumise eest.

Niisiis ühed minu raha eest tehtavad ajakirjad on sellised, mille lugemise võimaluse olen makse makstes lunastanud (artiklid on netis) ja on teised, mille lugemiseks paljalt maksude maksmisest ei piisa, on vaja veel juurde plekkida ja väljaanne osta. No mis süsteem see selline on??

Pole ju paremat keskkonda millegi levitamiseks kui internet. Ma usun, et todasama Saare artiklit oleks praegu kindlasti lugenud suurem hulk inimesi, kui artikkel oleks kergemini kättesaadav. Aga ei, ärme harime inimesi, kui ikka huvi on, las ostavad. Netis käivad niikuinii ju ainult lollid, kes jooksevad kokku juba esimese rindlause peale.

A võib-olla ma olengi siis ise loll ja ei saa aru, kuidas tarku ja huvitavaid mõtteid peab rahva seas levitama. Eks siis kolistan bussiga raamatukokku ja teen mõned koopiad, jällegi oma raha eest.

Koolilaps

Reede-laupäeva veetsin Tartus. Olen nüüd väikest viisi tudeng jälle, kuigi ekstern ja avatud ülikoolis. Seda seniks kuni magistrisse astumiseks vajalikud kaks ainet tehtud saavad. Mõtlesin Tartusse sõites, millal seal viimati käisin. Ses mõttes käinud, et ei teinud seal poepeatust või tankimispeatust kuskile mujale teel olles, vaid tõesti käisin Tartus. Mõtlesin välja ka – see oli 2005. aasta suvel.

Tore oli näha, et suurt midagi pole muutunud. Jah, on kerkinud miskised kõrghooned, taskud ja plaskud, aga muu paistab ikka sama olevat. Vaevata leidsin üles kõik olulised kohad. Reedel veetsin esmalt neli tundi loengus – meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid. Paljutki olin kuulnud, kuna teadustööde tegemine paistab olevat erinevates humanitaarteadustest üsna sarnane.

Kui loengud läbi, algas kultuuriprogramm. Esmalt Pirogovil, siis hiljem Krooksus, kus sujuvalt näidati telksist ka Eesti-Serbia jalgpallimängu. Emotsioonid olid vägevad, ega ei uskunud sellist edu meie poistelt. No ja selle peale läks ka paar kannu kergelt. Edasi leidsin end Illuminaadist või mingist sellisest keldrikõrtsist. Lõbus õhtu.

Hommikul olin kella 12-st loengus jälle. Seesama mis eile. Pärastlõunal sain ka teises aines – ülevaates meedia ja kommunikatsiooni teooriatest – käe valgeks. See oli küll palju huvitavam loeng, kui võib nimest järeldada. Palju tuttavat tuli ette, mida olen ise märganud, kuid ei ole osanud seletada või põhjendada. Just sellistes asjades selguse saamiseks ma kooliga mässata tahangi.

Kokkuvõttes ülirahul. Oktoobri lõpus jälle. Mitte blogis vaid TÜ-s.

Kosutav vihm

Kui nädalavahetusel tööl juba olla, siis võiks väljas vähemalt vihmagi sadada. Õnneks jupiti sajabki.

Eile rattaga töölt koju sõites sain esimest korda sel aastal kaela ikka korraliku vihma. Olin sunnitud Kelmiküla bussipeatuse juures puu alla kobima, sest õhk oli vihmast nii paks ja valge, et lihtsalt ei olnud võimalik näha, kuhu ma sõidan. Nelja minutiga oli sajuhoog muidugi läbi ja ma tilkusin tasasel käigul koju.

Kuna sügis juba käes, plaanin rattaga töölkäimise hooaega kokku tõmbama hakata – nädala alguses juba käisingi bussiga – aga näe, ajasin end reedeks sadulasse ja sain oma vihma ikka kätte. Igal aastal olen korra saanud. Kahel aastal siis nüüd töölt tulles ja korra tööle minnes. Ei arvesta muidugi väikesi tibutamisi, need on kökimöki.

Laisk olen ikka olnud sel aastal, peab tunnistama – kuskil 700 km ainult sõitnud. Eelmine aasta oli tuhande jagu rohkem.

Aga mis siis kui...

Mis oleks kui teeks nii, et hakkaks jälle blogisse kirjutama? Vaatasin vahepeal arhiivi ja mõtlesin, et paljustki, mis seal praegu kirjas, ma täna enam kirja ei paneks. Mingi väike umbusk on tekkinud interneti ja vaba infovoo osas nende aastatega. Aga kui prooviks ikkagi? Varem käis siin ikka tihedam suhtlus…

Kõik kooli

Nagu ikka suve lõpus mõtlen jälle kooliminekust. Ei tea, mis häda mul sellega on. Kohati tunnen, et kuidagi seisma on jäänud asjad ja oleks vaja kuhugi suunas edasi liikuda. Ja seda just nii, et teeks tööd edasi, aga õpiks samal ajal midagi juurde. Tõstaks n-ö turuväärtust.

Teisalt kiiret ju ei ole, las ajad lähevad paremaks ja mõte kindlamaks. Sest ega need, kes kohe baka järgi magistrit ei tee, lähevad uuesti kooli kuskil kolmekümne ümber. Selline mulje on jäänud vähemalt. Mida ma siis üldse tõmblen? Äkki otsustan vahepeal veel eriala ja elukutset vahetada, hakkan, maitea, õpetajaks hoopis. Kahe viimase sügisega olen nüüd nii kaugele vähemasti jõudnud, et paar ettevalmistavat sammu on tehtud. Eks siis 7. oktoobril on selge, mis ma lõpuks otsustasin. Kui praegune idee ellu peaks jääma ja muid geniaalsusi pähe ei torka.

Päris kindel on aga see, et esmaspäevast läheb Nete sõimerühma. Täna täitsin trükitähtedega avaldust ja vaatasime koos ka rühmatoad üle. Täitsa okei, Nete oli väga huvitatud kõigest ja kõigist. Lasteaia kohta meil ikka veel ei ole ja päris õnnelikult läks, et sõimekohagi saime, teatavasti on just neis praegu kõige pikemad sabad. Laialt on teada, et last saab kirja panna kolme lasteaia järjekorda, ent kui paljud teavad, et lisaks saab olla ka kolme lastesõime järjekorras? Keegi mainis meile seda puhtjuhuslikult, muidu oleks Nete ka järgmise aasta rõõmsalt kodus.

Kuigi Nete saab sõimes käia vaid ühe aasta, sest järgmiseks sügiseks on ta juba kolmene, annab see siiski lasteaia järjekorra mõttes aasta juurde. Loodetavasti on sellest kasu.

Muuseas, sõime juhataja ei jätnud juba esimesel kohtumisel mainimata, et kui kodust või kuskilt saab paberit, pliiatsit, mänguasju või mida iganes, võib kõik julgesti neile tassida – sel aastal ei võimaldanud eelarve ühtki uut asja juurde osta. Welcome to Edgarburg.

Niisiis Nete sõime, Anni kooli ja mina teen ikka tööd samamoodi edasi – ärkamisest magamaminekuni ja õpetajaks siiski minna ei kavatse. Liiga huvitav on selleks. Meediasuunal on ka laiemalt üsna muutusteta, üldine reklaamikäive kukub ikka veel, kuigi online-meedias on üllatuslikult päike juba välja tulnud ja eelmise aasta sama ajaga on onu emori uuringu järgi vilkuvaid ja tõmblevaid bännereid müüdud kuskil 13% jagu rohkem. Kuna online on kiire reageerija, siis äkki on varsti oodata olukorra paranemist laiemalt, ka trükimeedias. Mil määral aga taastumine tuleb ning milline hakkab olema online’i, paberi ja tele vahekord, ei soovi keegi vist veel ennustada.

Selline suvaliste mõtete lühiülevaade siis.

Löö palli jalaga

Olid ajad, mil ootasin jalgpalli MM-i kuude kaupa, koostasin tabeleid, kirjutasin üles koondiste koosseise koos treenerite ja abitreeneritega. Kui turniir ükskord ometi algas, ei jäänud vaatamata ühtki mängu ega jalgpallistuudiot. Tähtsamate mängude ajal toppisin varem valmis ostetud tühja kasseti videomakki ja võtsin kohtumise linti. (Ei mäleta, et oleks iial kunagi mõnd mängu uuesti vaadanud.)

Nüüd aga tunnen, et väga suur osa huvist on kadunud. Kõiki mänge ei viitsi ammugi enam vaadata, spetsiaalselt vajutan telksi käima vaid siis kui mängivad suured. Kui midagi tuleb ette ega saa sellist mängu vaadata, siis ei tunne ka, et oleksin eriti milleski ilma jäänud. Samuti ei ole mul ühtki tõsist soosikut, kellele pöialt hoida. Mõni meeskond meeldib rohkem, mõni vähem või üldse mitte, aga riiki, mille võitu ma hirmsasti ootaksin ja mille kaotus terveks päevaks tuju rikub, ei ole. Mõnikord on isegi terve mängu lõpuni vaatamine keeruline, sest 90 minutit tundub kohutavalt pikk aeg.

Kuhu see huvi kadunud on, ma ei tea. Ei ole huvitav enam lihtsalt. Võibolla kui ma ise veel mängiksin, pakuks telekast MM-i vaatamine rohkem põnevust. Samuti näen, et uusi tugevaid mängijaid on kuskilt välja ilmunud, kellest ma midagi ei tea. Ehk ka seepärast on huvi kadunud, et lihtsalt ei ole kursis mängijate ja muude detailidega.
Seega MM-i esimesed päevad käivad ja mul on kirjas kolm mängu, millest ühest olen näinud tervet poolaega, teistest episoodiliselt mõningaid kohti kui silmad juhtusid parasjagu teleka poole pöörduma. Esimese algusest lõpuni vaadatud mängu loodan kirja saada õhtul kui Saksamaa mängib kellegagi. Erinevaid finaale alates veeranditest luban ikka vaadata.

PS. Meelega ei alustanud postitust põhjenduste ja vabandustega, et miks nii kaua vaikus on olnud. Ei oskagi seda kuidagi põhjendada. Kiired ja kurnavad ajad lihtsalt. Pealegi pole suvi arvutis istumiseks. Õue minge.