Stressine sissekanne

On väga palju asju, mis tekitavad kõige hullemal määral stressi. Väga stressitekitav on trammi-või bussijuht, kes suhtub kõigisse tema käsutuses olevatesse pedaalidesse mõtteviisiga, et kui juba, siis põhja. See toob kaasa hulga merehaigeid ja veel rohkem hambad ristis stressikannatavaid inimesi.

Siis tekitab kummalisel kombel palju pingeid poejärjekorras seismine, eriti kui selgub, et keegi pole oma kurki ära kaalunud, või on keegi esimene inimene, kes ostab mingit toodet, mida ei ole süsteemi sisestatud. Siis peab müüja lahkuma saali peale kaalu või koodi otsima, teised järjekorrad muudkui liiguvad. Muidugi olen ka ise selliseid olukordi tekitanud, mis on samuti stressirohke.

Veel on küllaltki stressikülvav tegevus näiteks uimase arvutiga töötamine. Ma ei pea siin silmas aeglast arvutit, millel võtab mõne netilehekülje avamine kauem aega, ma mõtlen arvutit, mis peale 15-minutilist käivitumist ütleb "windows is not responding".

Ok, nii hull asi veel ei ole, aga oma tööarvutil olen aru saanud, miks arvutimänguritel peab olema ülikiire masin - kui juba Reutersi avamise ootamine paneb mul põlve jõnksuma ja käsi teeb hiirega täiesti sisutuid ringjaid liigutusi, siis on üsna hirmutav mõelda, et mõni mängur peab ootama, millal relv hiireklikile reageerib ja tulistama hakkab, kui natsid on tegelast sõelapõhjaks kõmmutamas.

Stressi tekitavad veidral moel ka asjad, mida mul ei ole. Näiteks mul ei ole korralikku telefoni, korraliku telefoni jaoks ei ole raha, raha jaoks ei ole piisavalt kõrget töökohta, selle jaoks jällegi ei ole kogemusi, kogemuste jaoks ei ole vanust, vanuse jaoks...ma ei teagi, mida mul piisava vanuse jaoks ei ole. Aga ma olen kindel, et midagi seal ikka ei ole.

Kõige stressitekitavam on see kui ei tea, mida teha. Sellest midagi hullemat vist ei olegi. Kuigi need bussijuhid jõuavad väga lähedale.

Konjets filma.

Casse-toi alors, pauvre con! (Kao minema, idioot! - N. Sarkozy)

Vändras käidud nagu niuhti. Oli sünnipäev, oli pauka, oli paraad ja oli kirikukoor. Nädalavahetus täitus peaaegu servani. Sai nalja ja muud.

Oli vist viimase aja üks produktiivsemaid nädalavahetusi Vändras. Reede õhtu oli Erkki sünnipäeva päralt, aga et ma kuidagi poolunise peaga nõustusin hommikul Everti kõnele vastates paraadile minema, üllatas tegelikult mind ennastki.
Jah, ma tean, mina olin üks, kes eelmisel õhtul paukas kahe käega selle idee poolt oli, tingimusel, et on ilus ilm. Ma muidugi eriti ei uskunud, et järgmisel päeval päike taevas sirab ja sopp on kõvaks külmunud, sest pauka-õhtul sadas taevast kõikvõimalikku tuttavat jama, sekka ka ühtteist tundmatut kraami, millele ma ei osanudki nime anda.

Aga lõppkokkuvõttes me paraadile ka jõudsime ja mul on väga hea meel, et ma selle sõu olen nüüd ära näinud. Üsnagi tore oli, ei kurda küll midagi.

Nüüd jälle tervelt linnas tagasi ja töönädalgi juba stardiraskusest üle. Mingil põhjusel on minu jaoks kõige raskem tööpäev just esmaspäeval, seda ka siis, kui nädalavahetus on möödunud väga vaikselt. Kohe kuidagi ei saa end käima ja koosolekul on pea tühi kui riigikassa. Mõtted on kuhugi kadunud ja annavad endast märku alles umbes nelja paiku.

Nädala lõpu poole aga läheb järjest paremaks ning neljapäeval on tipp-päev, mil ma olen ise ka oma tegemistega suhteliselt rahul. Reede muidugi on juba selline nädalavahetuse ootamine, mil ratas hakkab juba tuure maha võtma. Sellised tähelepanekud siis.

Nüüd aga on aeg koolitükkide kallale minna, sest mul on kohe selline kaklemise tuju.

Naabritest ja muust

Laupäeval linnas ja teha pole suurt midagi. Muidugi kui mitte arvestada kooliasju, mis mind siin õigupoolest hoiavadki.

Meil jälle uued naabrid - venelased muidugi. Aga esiotsa tunduvad suhteliselt normaalsed, vähemalt 50% sellest paarist saab aru ka riigikeelest. Viimasel ajal käib üldse tihe sebimine siin kõrvaltoas. Kolisid välja IT-eestlased, siis oli pikem vaikus, jõudis lausa ära harjuda nagu elaks oma korteris.

See periood lõppes hiljuti, mil oma kodinad tassis sisse ahelsuitsetajast medõde. Ma olen siiani arvanud, et inimesed, kes töötavad meditsiinivallas, peaksid üldjuhul olema keskmisest intelligentsemad. Aga näe, iga päev saad ikka selgeks, kui vähe on maailmas midagi kindlat. See ca 35-aastane tädi ei rääkinud sõnagi eesti keelt ja ka sellest, et ta ei tohi oma toas suitsetada, kuna siis haiseb ka meie tuba, sai ta aru alles siis, kui Anni ja juhataja olid kokku neli korda ta peale karjunud. Siis otsustas ta mujale kolida, loodetavasti Novaja Zemljale.

Eks ta muidugi käis vahepeal ka väljas suitsu tegemas, aga ma saan aru, kole ebamugav on kui tuled suitsult ja oled juba ühe saapa ära võtnud kuid organism nõuab juba uut ja vaja jälle riidesse toppida. Selliseid kloune näeb ikka harva.

Nüüd siis uued. Suitsetamise kohta veel ei tea, niipalju on selge, et oma varandust on neil mitme kapi jagu. Vilksamisi nägin ka kolmeliitriseid purke sissetehtud kurkidega.

Lõppu lugu teistest venelastest, kes ühikasse kolimise asemel koopas maailmalõppu ootavad. Iroonia missugune.

Kõik

Mitte millestki midagi ikka vist ei

Semester hakkas pihta jälle, seekord siis päris viimane. Loodetavasti viimane, sest enne tuleb muidugi oma kooliasjadega valmis ka saada. Kohustuslikke aineid on jäänud üks + praktika + bakatöö. Lisaks veel kaks mingit enam-vähem valikulist ainet. Eks ma siis mässan nendega.

Tööl ka nagu ikka - harjun. Mingi süsteem hakkab juba kujunema mõned ideed on isegi tekkinud. See on hästi.

Muud nagu polegi. Masendavalt ühekülgne vist ikka :)

Ei tea mis toimub kaugemal

Kirjutan jälle siin.

Lõpuks ometi on õhtud peale tööd sellised nagu ma tahan, et need oleksid - ei ole õppimist, vaid saab rahulikult kõhu täis süüa, raamatut lugeda või välja minna või mõnd filmi vaadata. Ühesõnaga saab puhata ja lihtsalt olla. See on hea tunne.

Nädalavahetus möödus üsna huvitavalt. Mõnusam pool oli laupäev, mil toimus ühe väga toreda inimese sünnipäev, kus sai kõvasti nalja ja mängu ja salatit. Lille olen veel ikka võlgu...
Pühapäev veeres ratastel ja pisut uimases olekus. Kõigepealt õnnestus heade inimeste abil vältida rongisõitu Pärnusse, saime autoga. Külastasime vanaemasid-vanaisasid ja rääkisime huvitavaid uudiseid, mida nemad veel kuulnudki ei olnud. Tingel-tangel Sindi, Paikuse, Pärnu ja Tallinna vahel väsitas päris ära. Muidu oli tore esivanemaid näha üle tüki aja.

Kui järele mõelda, siis ma ei ole üldse kedagi näinud üle tüki aja. Kuidagi Tallinna-keskselt kulgeb viimasel ajal see elu. Loodetavasti nüüd kui nädalavahetused üldiselt vabad ja kool ka vähe tagasi tõmmanud, siis ehk õnnestub ka sõprade seltsis kvaliteetaega suuremas mahus veeta.

Hakkan nüüd DVD-d kirjutama. See ei ole väga raske, sest DVD-s on ainult kolm tähte.

"Ma ei taipa ma ei näe, kas teda kasvab puus. Raha jutt käib iga päev iga mehe suus" (Üks Klassik)

Pool kuud läbi ja aeg teha jälle lühike sissekanne. KAMINaga on nüüd JOKK ja uus töö on ka OK.
(Lame nali tuli välja).

Igatahes olen praegu rahul, kuigi uus töö nõuab ikka märgatavalt suuremat osa minu energiast. Tunnistan täitsa ausalt, et kui järgmine semester oleks sama palju loenguid kui varem, siis ei jõuaks seda tööd kooli kõrvalt teha. Loodetavasti kahe-kolme loengu ja baka tööga saan ikka hakkama.

Eksamitest nii palju, et mõni on tehtud, osad veel jäänud. Läheb nii nagu ikka, keskmiselt. Kui ise loll ei ole, peaks tehtud saama ikka kõik.

Ühikas tõstetakse hindu. Nüüd lisatakse ka meile stabiilsele üürile äärmiselt kõikuvad kommunaalkulud, mis tähendab ükskõik millise summa lisandumist iga kuu. Valvememme arvates ca 300. Eks näis, aga toas ringi vaadates tunnen, et maksan juba väheke liiga palju selle kõige eest.

Ja et kommunaalidest veel vähe on, ajas valvememm mind kahekümneviiekaga tuppa tagasi, kui tahtsin pesukaarti osta. Uuest aastast on see teenus 40. Eks ma siis lugesin portsu kahekrooniseid juurde. Rohkem ei oskagi selle teema kohta midagi lisada. Ootan päeva, mil mu kindlasti-kuskil-redutav-aga-madalat-profiili-hoidev kanada või austraalia või ükskõik mis onu kuskilt välja kargab ja mind rahakuhja all lämmatada tahab.

"Aga aitab lobast," nagu ütles poliitik ja läks valijatega kohtuma. Lähen ka mina. Telekat vaatama.

ESSA, ESSA ! ! !

Selle aasta esimene postitus siis. Soovin kõigile, et uus aasta oleks teistmoodi kui eelmine, sest muidu hakkab ju igav. Olge head ka ja investeerige nagu president käskis.

Istun KAMINas ja vaatan, kuidas lund sajab. Püüan end harjutada uue aastanumbriga, kirjutan seda paberil mitu korda läbi. Ei tule see 2008, ikka 2007 tahab tulla. Küll harjub. Mõtlen ka teistele inimestele, kes sellisel lollil ajal tööl on. Näiteks see üksik trammijuht, kes peab Tondi ja Kadrioru vahet kärutama lihtsalt selle pärast, et linnavalitsus käskis. Ja siis muidugi need Westmani kaupluse memmed...kuigi ma arvan, et nad panid selle erilise öö puhul luugi mõneks tunniks kinni.

Mis ma siis vanast aastast uude kaasa võtsin? Ilmselt kõik, sest ma ei tea, et mul midagi kadunud oleks. Ja kui ongi, siis on see ilmselt kodus voodi all või köögis, aga mitte vanas aastas. Telefonilevi jäi ainult kuhugi, aga see võib ka minu Pasacssoni isiklik pirtsakus olla.

Muidu on tore, et on uus aasta, seda mitmes mõttes. Esiteks oli mu vana märkmik juba näruks kulunud, nüüd saab uue võtta, õigete kuupäevadega; nüüd saab lugeda vahvaid ennustusi järgmiseks 12 kuuks; saab ära unustada kõik eelmisel aastal antud totrad lubadused. Näiteks mina lubasin endale pühalikult, et ma järgmisel aastavahetusel endale mingeid lubadusi ei anna. Eks näis, kas ma suudan seda lubadust ka pidada.


Muud praegu ei ütlegi. Lähen soojendan kaupsi-pitsat ja joon teed.