Jätkates ühistranspordi teemadel

Külastasin vahelduseks jälle Vändrat. Sõitsime rongiga, mina ja Anni siis. Miks me näiteks bussiga ei sõitnud, loe eelmisest postitusest.

Kuna olin neljapäeval õhtuses vahetuses, siis oli reede hommikul äratus kell 5.50. Pühade munade tõttu oli linn sellisel kellaajal täiesti väljasurnud nagu susiseks kuskil mõni keemiarelv. Loomulikult ei olnud me arvestanud pühapäevase trammigraafikuga ja oht rongist maha jääda oli täiesti reaalne. Õnneks me maha ei jäänud. Ilmselt meeldisime me rongile kohe nii hästi, et Viluveres ei tahtnud ta meid hoopis välja lasta.

Seisime ilusasti enne peatust oma kompsudega vahekäigus, rongi mürin ja ragin kõrvu kurdistamas ja valmistusime aeglustavas rongis maha minema. Aga kui rong peatus ja kõlas heli, mille saatel uksed lahti libisevad, siis need uksed ei liikunud. Seisime, imestasime, tagusime vastu uksi ja rong hakkas jälle liikuma.

Vähem hämmingus ei olnud kindlasti ka Mikk, kes meile autoga vastu oli tulnud. Pärast paari kiiret halvakvaliteedilist telefonikõnet leppisime kokku, et püüame maha saada järgmises peatuses - Tootsis. Seal see meil ka õnnestus, igaks juhuks väljusime vaguni teisest otsast.

Igal juhul oli tegu uudse kogemusega ja pani mõtlema sellele, et alati muretsetakse selle pärast, kuidas peale saada. Maha saamisele ei mõelda aga üldse, võib-olla alles siis kui juba peal ollakse.

Filosoofiliseks läks. Lõpetan.

Bussisõidu eest

...Vändrasse 110 krooni! Taisto on kaotanud Vändra liinil kõik soodustused ja kes tahab sinna sõita, peab 2,5 tunnise ameerika raudtee eest välja käima 110 kulli. Täielik absurd!

Kui tegu oleks laudsileda teega kõigi mugavustega bussis, kus jahe õhk paitab nägu ja tagumiku all on mõnusad pehmed istmed ning buss läbib need mõningad kilomeetrid pooleteise tunniga ilma vahepeatusteta, siis ma oleksin võibolla nõus nii plaju maksma.

Aga selle kirjeldamatu tunne kodumaad väljasõidu eest hakkas mul varemalt kahju isegi 65 kroonist. 110 ei maksa ma küll kunagi.

Ma mõtlesin praegu järele korra ja absurd ei ole päris õige sõna. See lugu on ikka täiesti üle mõistuse idiootlik ning isegi Eesti eluga harjunud inimesele täiesti vastuvõetamatult ülbe ja hoolimatu käitumine.

Positiivsust

...süstib tänane päev. Kuigi on külmavõitu, (ikkagi mingi -1) siis päike paistab vahelduva eduga ja on muidu kena. Kevad tahab peale tulla ja see tekitab mõnusa ootuse tunde.

Tahaks kohe mitte midagi teha. Selgituseks, et ega ma muidugi ka negatiivsel päeval suurt midagi ei tee, aga täha tahaks kohe eriti mitte teha.

Mitte midagi tegemine tuletab mulle meelde üht lugu, mida ma oma BT jaoks kuskilt lugesin. Ameerikas oli keegi farmer, kes oli väga uhke, et ta erineb teistest ja ei kasvata üht vilja, mis teiste farmerite seas populaarne oli, mille peale valitsus premeeris teda mingi rahasummaga selle eest, et ta seda vilja ei kasvata, mille peale farmer ostis saadud raha eest maad juurde, et rohkem seda vilja mitte kasvatada.

See lugu ei läinud nüüd otseselt teemasse, aga lõbus ikkagi. Ameerika on mõtlevate inimeste maa.

Nüüd varsti tööle, kus ma olen siiski sunnitud midagi tegema.

Stressine sissekanne

On väga palju asju, mis tekitavad kõige hullemal määral stressi. Väga stressitekitav on trammi-või bussijuht, kes suhtub kõigisse tema käsutuses olevatesse pedaalidesse mõtteviisiga, et kui juba, siis põhja. See toob kaasa hulga merehaigeid ja veel rohkem hambad ristis stressikannatavaid inimesi.

Siis tekitab kummalisel kombel palju pingeid poejärjekorras seismine, eriti kui selgub, et keegi pole oma kurki ära kaalunud, või on keegi esimene inimene, kes ostab mingit toodet, mida ei ole süsteemi sisestatud. Siis peab müüja lahkuma saali peale kaalu või koodi otsima, teised järjekorrad muudkui liiguvad. Muidugi olen ka ise selliseid olukordi tekitanud, mis on samuti stressirohke.

Veel on küllaltki stressikülvav tegevus näiteks uimase arvutiga töötamine. Ma ei pea siin silmas aeglast arvutit, millel võtab mõne netilehekülje avamine kauem aega, ma mõtlen arvutit, mis peale 15-minutilist käivitumist ütleb "windows is not responding".

Ok, nii hull asi veel ei ole, aga oma tööarvutil olen aru saanud, miks arvutimänguritel peab olema ülikiire masin - kui juba Reutersi avamise ootamine paneb mul põlve jõnksuma ja käsi teeb hiirega täiesti sisutuid ringjaid liigutusi, siis on üsna hirmutav mõelda, et mõni mängur peab ootama, millal relv hiireklikile reageerib ja tulistama hakkab, kui natsid on tegelast sõelapõhjaks kõmmutamas.

Stressi tekitavad veidral moel ka asjad, mida mul ei ole. Näiteks mul ei ole korralikku telefoni, korraliku telefoni jaoks ei ole raha, raha jaoks ei ole piisavalt kõrget töökohta, selle jaoks jällegi ei ole kogemusi, kogemuste jaoks ei ole vanust, vanuse jaoks...ma ei teagi, mida mul piisava vanuse jaoks ei ole. Aga ma olen kindel, et midagi seal ikka ei ole.

Kõige stressitekitavam on see kui ei tea, mida teha. Sellest midagi hullemat vist ei olegi. Kuigi need bussijuhid jõuavad väga lähedale.

Konjets filma.

Casse-toi alors, pauvre con! (Kao minema, idioot! - N. Sarkozy)

Vändras käidud nagu niuhti. Oli sünnipäev, oli pauka, oli paraad ja oli kirikukoor. Nädalavahetus täitus peaaegu servani. Sai nalja ja muud.

Oli vist viimase aja üks produktiivsemaid nädalavahetusi Vändras. Reede õhtu oli Erkki sünnipäeva päralt, aga et ma kuidagi poolunise peaga nõustusin hommikul Everti kõnele vastates paraadile minema, üllatas tegelikult mind ennastki.
Jah, ma tean, mina olin üks, kes eelmisel õhtul paukas kahe käega selle idee poolt oli, tingimusel, et on ilus ilm. Ma muidugi eriti ei uskunud, et järgmisel päeval päike taevas sirab ja sopp on kõvaks külmunud, sest pauka-õhtul sadas taevast kõikvõimalikku tuttavat jama, sekka ka ühtteist tundmatut kraami, millele ma ei osanudki nime anda.

Aga lõppkokkuvõttes me paraadile ka jõudsime ja mul on väga hea meel, et ma selle sõu olen nüüd ära näinud. Üsnagi tore oli, ei kurda küll midagi.

Nüüd jälle tervelt linnas tagasi ja töönädalgi juba stardiraskusest üle. Mingil põhjusel on minu jaoks kõige raskem tööpäev just esmaspäeval, seda ka siis, kui nädalavahetus on möödunud väga vaikselt. Kohe kuidagi ei saa end käima ja koosolekul on pea tühi kui riigikassa. Mõtted on kuhugi kadunud ja annavad endast märku alles umbes nelja paiku.

Nädala lõpu poole aga läheb järjest paremaks ning neljapäeval on tipp-päev, mil ma olen ise ka oma tegemistega suhteliselt rahul. Reede muidugi on juba selline nädalavahetuse ootamine, mil ratas hakkab juba tuure maha võtma. Sellised tähelepanekud siis.

Nüüd aga on aeg koolitükkide kallale minna, sest mul on kohe selline kaklemise tuju.

Naabritest ja muust

Laupäeval linnas ja teha pole suurt midagi. Muidugi kui mitte arvestada kooliasju, mis mind siin õigupoolest hoiavadki.

Meil jälle uued naabrid - venelased muidugi. Aga esiotsa tunduvad suhteliselt normaalsed, vähemalt 50% sellest paarist saab aru ka riigikeelest. Viimasel ajal käib üldse tihe sebimine siin kõrvaltoas. Kolisid välja IT-eestlased, siis oli pikem vaikus, jõudis lausa ära harjuda nagu elaks oma korteris.

See periood lõppes hiljuti, mil oma kodinad tassis sisse ahelsuitsetajast medõde. Ma olen siiani arvanud, et inimesed, kes töötavad meditsiinivallas, peaksid üldjuhul olema keskmisest intelligentsemad. Aga näe, iga päev saad ikka selgeks, kui vähe on maailmas midagi kindlat. See ca 35-aastane tädi ei rääkinud sõnagi eesti keelt ja ka sellest, et ta ei tohi oma toas suitsetada, kuna siis haiseb ka meie tuba, sai ta aru alles siis, kui Anni ja juhataja olid kokku neli korda ta peale karjunud. Siis otsustas ta mujale kolida, loodetavasti Novaja Zemljale.

Eks ta muidugi käis vahepeal ka väljas suitsu tegemas, aga ma saan aru, kole ebamugav on kui tuled suitsult ja oled juba ühe saapa ära võtnud kuid organism nõuab juba uut ja vaja jälle riidesse toppida. Selliseid kloune näeb ikka harva.

Nüüd siis uued. Suitsetamise kohta veel ei tea, niipalju on selge, et oma varandust on neil mitme kapi jagu. Vilksamisi nägin ka kolmeliitriseid purke sissetehtud kurkidega.

Lõppu lugu teistest venelastest, kes ühikasse kolimise asemel koopas maailmalõppu ootavad. Iroonia missugune.

Kõik

Mitte millestki midagi ikka vist ei

Semester hakkas pihta jälle, seekord siis päris viimane. Loodetavasti viimane, sest enne tuleb muidugi oma kooliasjadega valmis ka saada. Kohustuslikke aineid on jäänud üks + praktika + bakatöö. Lisaks veel kaks mingit enam-vähem valikulist ainet. Eks ma siis mässan nendega.

Tööl ka nagu ikka - harjun. Mingi süsteem hakkab juba kujunema mõned ideed on isegi tekkinud. See on hästi.

Muud nagu polegi. Masendavalt ühekülgne vist ikka :)