Sinna ja tänna ja veel kuhugi

Nädalake möödas peaaegu ja mõningad asjad hakkavad muutuma. Ma viimaks otsustasin kuu alguses, et on viimane aeg hakata päris elukohta otsima, kui üürikorterit nii võib nimetada. Ühikaaeg hakkab läbi saama, sest elu sunnib peale ja ausalt öeldes on nendest valvememmedest ja igasugustest kellaaegade järgimisest kõrini saanud.

Ega ma ei lootnudki, et asjad liuglevad kergelt kui märg seep vannis. Kui juba reaalselt mingit kohta otsima hakata, siis on valikut tegelikut vähem kui võiks arvata. Ja pealegi on peale meie ka veel inimesi, kes seda vähest valikut ära üritavad kasutada.

Esimene korter, mida vaatasime, nägi piltide pealt välja täitsa kõbusa elamisena, mida see ei olnud. Omanikul oli see kahetoaline veel müügis ka, nii et kohvrite otsas elamisest me keeldusime.

Üks ühetoaline, mis tundus sobivat, oli juba ära lubatud, lepingki sõlmitud, aga üürijad ei olnud raha üle kandnud. Ootasime, äkki ei kannagi. Ei kandnud. Pidime vaatama minema, ent bussi astudes helistas maakler ja ütles, et üürijad palusid pikendust. Nojah, ühikasse tagasi siis.

Leidsin veel ühe variandi, mis oli isegi parem kui eelmine ja jõudsin juba inspekteerimise kokku leppida, kui helistas eelmise koha maakler ja ütles, et jätsid lepingu katki, sest raha ei ilmunud. Nullist oli saanud kaks varianti.

Käisime siis täna mõlemaid vaatamas ja kuigi ühetoaline on värskelt remonditud ja väga ilus (rääkimata toredast ja lahkest omanikust), siis võtame sama hinnaga kahetoalise, mis nii kena ei ole, kuid ka mitte kõige hullem. Omanik ainult venelane, ei tea kui kõrgeks see keelebarjäär kujuneb.

Niisiis tuleb varsti kolima hakata. Kellel autot selleks tarbeks pakkuda, helistage. Telefoninumber on teil telefonis.

Muidu on närviline nädal olnud. Aga saame hakkama.

Tarbijakaitse minutid

Üldiselt ma õhtulehte ei loe, aga kuna nad on meist korrus allpool, siis imbub paras hunnik Õhtulehti ka üles ja siis ma ikka vahel viskan pilgu peale. Üks regulaarselt toimuv asjalik uuring on neil küll - neljaliikmelise pere toidukorvi maksumus.

Väga kenasti ja mugavalt on tehtud tabel, kus on reas erinevatest kauplustest ostetud asjad, mis teoreetiliselt (ja tihti ka praktiliselt) ühel neljaliikmelisel perel võiks ühe nädala jooksul söönuks saamiseks vaja minna. Erinevaid tooteid on 36 ja muuseas on sisse kalkuleeritud ka nelipakk :) ning kartulid, jahu, kohv, munad, leib, sai, juust jne.

Ja mis me siis 29. märtsi uuringust näeme? Stockmann, kus nädalane söögivaru maksab kõigest 952.40 ei olegi enam kõige kallim toidupood. Oh ei, see au kuulub nüüdsest Kaubamajale - samade asjade eest julgevad Kaubamaja tegelased küsida 1026.75. Esimest korda üle tuhande krooni piiri. Alates jaanuarist on toidukorv seal kallinenud 56 kulli.

Kõige odavam on jätkuvalt Säästumarket - 716.95. Järgneb Comarket 722.45-ga. Mõnevõrra üllatuslikult on Prisma 50 kulli odavam kui minu senine põhiline moonavarumispunkt Rimi.

Selline on ülevaade. Nüüd tuleb point. Milleks peaks normaalselt mõtlev tallinlane kulutama oma toidukorvile 1200 krooni kuus rohkem kui mõni teine? Milleks ostavad inimesed süüa Kaubamajast või Stockmannist kui igal pool müüdavad tooted on ju tegelikut kõik needsamad ja maitsevad ühtemoodi? Jahu on alati jahu, Tere piim ei saa Säästukast ostes olla teise maitsega kui Kaubamajas.

Minu jaoks tundub see lihtsalt lollidelt raha käest äravõtmisena. Loll läheb Stockmanni, ei viitsi Säästukasse jalutada, ja talt võetakse raha niimoodi käest ära, et ta ise ei saagi aru. Olen ka Kaubamajas käinud ja seal on hunnikutes inimesi, kes sõidavad ringi ääreni täis kärudega.

Tegelikut muidugi mis see minu asi on, kas keegi ostab oma piima neli krooni kallimalt või mitte. Mina igatahes ei osta.

Päris sissekanne

Blogi on hea asi vähemalt ühel põhjusel - siia saab põgeneda mitmete asjade eest. näiteks praegu peaksin ma tegema Prantsusmaa ja Hollandi keelepoliitilist analüüsi. See aga ei taha mul kuidagi edeneda, sest pole häid matejale ja ma pean selle kirjatüki pastakast välja raputama. Siiani ei ole ka raputades midagi tulnud.

Nüüd kirjutan ma hoopis seda siisekannet - klahvid klõbisevad ja Anni mõtleb, et ma teen hullu hooga analüüsi. Heh.

Tegelt ma muidugi peaksin seda analüüsi ka tegema, aga kui 11 lehte on valmis ja vaja veel saada kokku umbes kaks lehte, siis ei ole erilist motivatsiooni - mitte et seda 0 lehekülje juures eriti oleks olnud.

Jätke meelde - kui sissekandeid tuleb nõnda tihedalt, siis on mul mingi oluline kooliasi vaja ära teha.

Nüüd millsetki muust.
On Maarjamaal käinud Jackson ja on White Stripes ja Metallica ja muud maailma vägevaimad, aga nii rasket staari nagu Päris Hilton, pole veel siinmail nähtud. Tänud muidugi Elu24 paparatsodele, kes suutsid läbi häguse Forumi hotelliakna pildistada kedagi megatibile sarnanevat päikeseprillides ja nokamütsis raamatut lugemas. Ja aplaus Elu24 püstolreporteritele, kes ilmselt otse trammis vorpisid fotodele ka loo juurde. Nüüd oleme kolletumiselt muule maailmale järele jõudnud. Õnnitlen kõiki.

Üks huvitav fakt veel. Elises OP-is põhjendas Forum Hoteli arhitekt fuajee mõlemat pidi läbi paistvaid aknaid sellega, et ta tahtis tuua ehitise linnaelanikele lähemale - inimesed näevad seest välja ja väljast sisse. Ja juba täna läkski sisse nägemist vaja. Kui ettenägelik arhitektist, kelle nimi mul meelde ei tule.

MUPOSÜM

On varahommik ja kõik on rahulik. Me magame mõnusalt sooja teki all. Järsku kostab ukse tagant prõmmimist. Mida paganat, mõtlen ma üles ehmatades. Jõuan vaevu endale särgi selga ajada kui kuulen, et uks murtakse maha ja näen, kuidas kolm tursket selli sisse vajuvad, käed rusikas. Seljas on neil mustad joped, mille seljal on ümmargune rooma numbritega kell ja helendavad seierid. Samuti musta värvi nokamütsidelt veerin kokku MUPOSÜM. Need tähed ei ütle mulle midagi ja otsivate pilkudega mehed hakkavad minu poole tulema.
"Nii," alustab üks meestest, kellel on kaenlas mapp paberitega, "Nimi?" Ütlen. "Vanus?" Ütlen. "Töökoht?" "Kodune aadress?" "Jalanumber?"
Mees plaksatab mapi kinni, sunnib mind väriseva käega allkirja andma ja ilma hoiatamata marsivad jõmmid mu tuppa sisse ja hakkavad midagi otsima. Mapiga mees märkab mu tärkavat trotsi ja tigedamaks muutuvat pilku ning ütleb: "Ärge muretsege, tavaprotseduur siin linnas. Meie oleme Munitsipaalpolitsei Suveajale Ülemineku Meeskond. Palume teil olla koostöövalmis ja tuua välja kõik oma ajanäitajad."
Kell neli hommikul ei suuda aju sellist infot kuigi kiiresti mõistetavaks kodeerida ja ma jään seinakellale osutamisega sekundi hiljaks, sest juba on üks meestest sellel kallal. Ta rebib professiaonaalse agresiivsusega kella seinalt maha, ühe vilunud liigutusega sätib seierid ühe tunni võrra edasi ning peaaegu viskab kella seinale tagasi. Kõik toimub nii kiiresti, et kell ise ilmselt ei saagi aru, et teda on võetud. Millimeetrise täpsusega ripub ta omal vanal kohal ja tiksub edasi, nüüd juba suveaega.
Samal ajal on teine mees haaranud laualt meie mobiiltelefonid ja, ühes käes Ericsson, teises Nokia, opereerib mõlema telefoni menüüs üheaegselt ajanäitajad õigeks. "Arvuti kell," vihjan väriseva häälega, mille peale mapiga mees turtsatab. "Keda te siin lolliks peate? Arvuti võtab aja internetist, selliste trikkidega sa meid küll ei tõmba, poisu."
Mehed kogunevad kokku ja jäävad mulle otsa vaatama. Mina ei oska midagi kosta. "Too aga välja," käsib mapiga mees. "Sa ei taha ju ometi, et me hakkaksime jõudu rakendama. Kus see sul on?"
"Misasi?!?" olen ma ülimas hämmingus. Ma muidugi sain juba aru, et nad ootavad mult veel mingit õigekskeeramist vajavat ajanäitajat, aga omateada ei olnud mul enam ühtegi kella.
"Käekell," ütleb mapiga MUPOSÜM rahulikult. "Me teame, et see on sul kuskil, valetamisega ei jõua me kuhugi."
Käekell on mul tõesti - iidvana, patareid peaaegu tühjad ja ekraanil mõra sees. Ma ei kanna seda kunagi ja ei kavatse ka, kuid nendele meestele sellised vabandused ei loe. "Saate hoiatuse...seekord. Järgmine kord ei pruugi nii hästi minna," ütleb mees ilmselgelt oma võimu nautides. "Hea küll, mehed, hakkame minema. Võtke kviitung, olete ametlikult suveajaliseeritud." Kahe sekundiga on tuba tühi ja ma ei oska muud teha kui minna kööki ja keeta endale üks tee.

Jätkates ühistranspordi teemadel

Külastasin vahelduseks jälle Vändrat. Sõitsime rongiga, mina ja Anni siis. Miks me näiteks bussiga ei sõitnud, loe eelmisest postitusest.

Kuna olin neljapäeval õhtuses vahetuses, siis oli reede hommikul äratus kell 5.50. Pühade munade tõttu oli linn sellisel kellaajal täiesti väljasurnud nagu susiseks kuskil mõni keemiarelv. Loomulikult ei olnud me arvestanud pühapäevase trammigraafikuga ja oht rongist maha jääda oli täiesti reaalne. Õnneks me maha ei jäänud. Ilmselt meeldisime me rongile kohe nii hästi, et Viluveres ei tahtnud ta meid hoopis välja lasta.

Seisime ilusasti enne peatust oma kompsudega vahekäigus, rongi mürin ja ragin kõrvu kurdistamas ja valmistusime aeglustavas rongis maha minema. Aga kui rong peatus ja kõlas heli, mille saatel uksed lahti libisevad, siis need uksed ei liikunud. Seisime, imestasime, tagusime vastu uksi ja rong hakkas jälle liikuma.

Vähem hämmingus ei olnud kindlasti ka Mikk, kes meile autoga vastu oli tulnud. Pärast paari kiiret halvakvaliteedilist telefonikõnet leppisime kokku, et püüame maha saada järgmises peatuses - Tootsis. Seal see meil ka õnnestus, igaks juhuks väljusime vaguni teisest otsast.

Igal juhul oli tegu uudse kogemusega ja pani mõtlema sellele, et alati muretsetakse selle pärast, kuidas peale saada. Maha saamisele ei mõelda aga üldse, võib-olla alles siis kui juba peal ollakse.

Filosoofiliseks läks. Lõpetan.

Bussisõidu eest

...Vändrasse 110 krooni! Taisto on kaotanud Vändra liinil kõik soodustused ja kes tahab sinna sõita, peab 2,5 tunnise ameerika raudtee eest välja käima 110 kulli. Täielik absurd!

Kui tegu oleks laudsileda teega kõigi mugavustega bussis, kus jahe õhk paitab nägu ja tagumiku all on mõnusad pehmed istmed ning buss läbib need mõningad kilomeetrid pooleteise tunniga ilma vahepeatusteta, siis ma oleksin võibolla nõus nii plaju maksma.

Aga selle kirjeldamatu tunne kodumaad väljasõidu eest hakkas mul varemalt kahju isegi 65 kroonist. 110 ei maksa ma küll kunagi.

Ma mõtlesin praegu järele korra ja absurd ei ole päris õige sõna. See lugu on ikka täiesti üle mõistuse idiootlik ning isegi Eesti eluga harjunud inimesele täiesti vastuvõetamatult ülbe ja hoolimatu käitumine.

Positiivsust

...süstib tänane päev. Kuigi on külmavõitu, (ikkagi mingi -1) siis päike paistab vahelduva eduga ja on muidu kena. Kevad tahab peale tulla ja see tekitab mõnusa ootuse tunde.

Tahaks kohe mitte midagi teha. Selgituseks, et ega ma muidugi ka negatiivsel päeval suurt midagi ei tee, aga täha tahaks kohe eriti mitte teha.

Mitte midagi tegemine tuletab mulle meelde üht lugu, mida ma oma BT jaoks kuskilt lugesin. Ameerikas oli keegi farmer, kes oli väga uhke, et ta erineb teistest ja ei kasvata üht vilja, mis teiste farmerite seas populaarne oli, mille peale valitsus premeeris teda mingi rahasummaga selle eest, et ta seda vilja ei kasvata, mille peale farmer ostis saadud raha eest maad juurde, et rohkem seda vilja mitte kasvatada.

See lugu ei läinud nüüd otseselt teemasse, aga lõbus ikkagi. Ameerika on mõtlevate inimeste maa.

Nüüd varsti tööle, kus ma olen siiski sunnitud midagi tegema.