Kui ei usu...

Siin ja siin ja siin ja siin on näiteks juttu toredatest folgielamustest - parential advisory needed when underaged.

M.O.T.T.

Õllefolk

Kui öelda suveläbu-suurüritus, siis mis featival teile esimesena pähe hüppab? Õllesummer loomulikult. Viimasest on saanud kultuuriürituse kilbi taha varjunud lageda alkokulistamise riiklik maavõistlus. Kui keegi ütleb "mis õllesummer siin käib?" võib arvata, et jutt ei ole kvaliteetsest kultuuriettevõtmisest.

Alaealisi alkoholitarbijaid tõmmati viie päevaga festivali alal orki 94. Ürituse pressiesindaja ütles, et see on 70 000 külastajate üldarvu kõrval täiesti marginaalne number. OK, ma ei ole temaga selles osas iial nõus, aga las jääb, sellest olen ma juba kirjutanud, lisaks ka Dannar.

Mis üritus meenub teile aga siis, kui jutuks tuleb ülla eesmärgiga kultuurifestifal, muruplats, kitarr ja vabalava? Viljandi folk ikka, eks.

Nüüd jõuame põhipointini - Viljandi folgil tabati nelja päevaga 129 purjus alaealist. Üritust külastas 23 000 inimest. Seda arvu ei peaks isegi Õllesummeri-mehed enam marginaalseks.

Jah, folgi alaealised alkomanustajad tabati terve linna pealt kokku, mitte festivali alalt nagu rõhutas Lõuna politseiprefektuuri esindaja. Seejuures lisas ta veel, et folgi puhul ei saagi festivali alast üldse rääkida, sest kogu linn on üks suur üritus. Kui nüüd norida, siis järelikult saadigi ju kõik joobes alaealised kätte festivali alalt. Heh.

See selleks. Fakt on see, et kõik need alaealised, kaasa arvatud need, kes vahele ei jäänud, ei oleks ilma folgita Viljandis pudelikorke krõbistanud. Mis pagana kultuuriüritusest me siin räägime!? Jälle ikka seesama vana lugu - kutsu siga Bushiks või paavstiks, siga jääb ikka seaks.

Imestamapanev on lihtsalt see, kuidas nimi muudab inimesed tolerantsemaks. Õllefolk saaks ülaltoodud numbrite eest vastu pead nii mis kõmiseb. Aga Viljandi Pärimusmuusika Festival - kus sa sellise nimega ürituse kohta miskit öelda julged, kultuur ja rahvas meil ju niigi hääbumas, vaja nüüd veel mingeid jamasid kaela.

Vihale ajab selline pugemine.

PS. Eestis ei ole - EI OLE - olemas 23 000 pärimusmuusika austajat. Lihtsalt wannabeism. Ma-pean-olema-kohal-muidu-ma-ei-ole-mingi-tegija-ega-õige-eestlane. Eespool toodud numbrid räägivad tegelikest folgi külastamise eesmärkidest.

Et mis kellaaeg ma olen

Mingi test, mille ma blog.tr-is kaevates leidsin. Mina olen kellaajana siis 10.02. Heh.

Lapsevanema idüll

Tegin selle kuu esimese postituse juba 1. kuupäeval, lootes, et saan nii kuus kokku rohkem kui neli kirjatükki. Heh, lillegi ma saan. Paar nädalat on jälle lennanud kuhugi ja arvutisse olen saand vaid uudiseid lugema ja tuur dö fraantsi jälgima. No ja blogisid piilun kah vahel.

Täna hommik oli mõnus, kuigi olin sunnitud juba kell 7 ärkama. Anetel oli uni ammu läinud ja see tähendas, et ka Anni polnud juba mitu tundi maganud. Ma siis võtsin prääniku kaenlasse ja läksin kööki.

Panin ta oma uude poollamamistooli, mis ka kiigub kui jõudu rakendada. Seal me siis olime - mina tegin võileibu omale ja jõin teed, Anete õõtsutas end toolis, püüdis mängukaru katki vaadata ja suhtles minuga viipekeeles. Aknast paistis soe hommikupäike, raadiost tulid uudised ja meil oli hea olla. Mõnus.

Ajukurdusid silendav meelelahutus

Kirjutasin siin kommentaari ja kuna olen juba sisse loginud, võib selle kuu esimese postituse kah kirja virutada.

Räägiks ühest oma hiljutisest kokkupuutest tõelise ameerika telemeelelahutusega. Kes teab misloom on Oprah? Mina teadsin varemalt vaid niipalju, et tegu on naissoost isikuga, kes on omanimelise üligiga populaarse jutusaatega kokku ajanud hiiglama suure hunniku pappi.

Kuna peres leidub "Seksi ja linna" huvilisi ja olen ka ise kuidagi juhtunud kõiki osi nägema, siis mõtlesime pilgu peale visata ka Oprah' saatele, kus kogu seltskond kohal (seoses esilinastuva filmiga muidugi).

Räägime kõigepealt minu ootustest. Teletoodang määratlusega "jutusaade" tähendab minu jaoks mingeid kindlaid asju - ootan huvitavaid külalisi, soovin väga häid küsimusi (isiklik kiiks mul vist), uut infot pakkuvaid vastuseid ning killukese mõnusat huumorit targa jutu kõrvale.

Räägime nüüd, mis ma Oprah'st sain. Kõik neli tankisti, kellele hiljem lisandus koer (Chris Nothi isikus) ja paraadi juhatav Oprah tegelesid TERVE saate sisulise osa üksteise kiitmisega. Küll oli tore filmimine (mis ilmselt on üsna stressirikas töö), koostöö sujus suurepäraselt (kui tegelikult on osa seltskonnast kapitaalselt tülis) jne.

Oprah ei suutnud moodustada üle kolme lause, mis oleksid lõppenud küsimärgiga. Selle asemel, et vestlust arendada, küttis ta üles juba niigi pikakeste moodi kiljuvat publikut.

Ma ei saanud teada mitte ühtegi fakti, mis oleks mulle olnud uus või huvipakkuv. Ainsatki. Küll aga sain ma teada, et ühe näitleja äkiline digilesbistumine tuli teistele üllatusena, aga nad aktsepteerivad teda, nii paljude erinevate riiete kandmine oli ülivahva ja Chris Noth on tegelikult Mr Bigist üsna erinev.

Miks ma seda siin räägin? Sest ma tõesti loodan, et Eestis ei hakata mitte kunagi tegema nii mittemidagiütlevaid saateid, mis ajavad algul iiveldama ja siis vihale. Kellele on selline tühi kest mõeldud?

Ehk sattusin ma lihtsalt väga halva osa peale, ehk on eelnevad või järgnevad Oprah'd olnud huvipakkuvamad. Ausalt ei ole julgenud proovida.

Aga kui selline ongi Ameerika populaarseim meelelahutus, siis ma saan aru, kuidas Bush rahva sõtta rääkis, kuidas neile õnnestub müüa 8-liitriseid pereautosid ja miks ei sunni isegi kolmas üleujutus neid elupaika vahetama.

Oehh.