Teine pool puhkusest

Nagu ikka lendasid algsed plaanid vastu taevast. Pole kesklinnaski kordagi käinud, rääkimata raamatukokku jõudmisest. Seega pole ma midagi eriti lugenud ja olen teise poole puhkusest enam-vähem lihtsalt maha unelenud. Aga võibolla see pole ka paha, sest ka passiivne puhkus on puhkus, kuigi popp on puhkuse ajal end kuskil väsitamas või päevitamas käia.

Nädala alguse veetsin peaaegu ainult kodus, vaid igapäevane paaritunnine jalutusring Anetega vedas mind õue.

Üleeile aga tähistasime mõnede töökaaslastega kärpimist, nirkimist, nugistamist ja vesirottimist. Nalja sai kõvasti, pidu venis peaaegu keskhommikusse välja. Kui koju jõudin plaaniga magama minna, ärkas Anete unest ja nõudis tegelemist. Õnneks Anni andis mulle mõned unetunnid. Hiljem jalutasime keset natuke tuulist ja jahedat kevadet, sest enne paistnud päike oli jõudnud pilve taha kaduda, aga muidu veeres päev üsna uniselt.

Täna peaks hakkama tegelikult juba töönädalaks valmistuma ja end mõne suurema asjaga kurssi viima. Vormi hoidmiseks loen muidugi vahepeal uudiseid, aga ega väga asjas sees pole olnud. Eks esmaspäeval siis näha ole, kas on mõni mõtteräbal pähe hallitanud või mitte. Samas on mul üks enam-vähem kindel tagavarateema olemas, mille saab letti käia, kui ajakohasemaid asju võtta pole.

Pool puhkusest

Esimese nädala oma puhkusest veetsin linnast väljas. Pühapäeval läksime Kundasse, teisipäeval linna tagasi. Siis päevake vahet ja neljapäeval Vändrasse, kust saabusime alles eile. Mõnus väike vaheldus oli, tundsin, et puhkasin üsna hästi, kuigi Anetega oli ikka mässamist. Ilmad olid ka väga ilusad, Vändras oli lausa kevad, päeval paistis päike ja kõnniteed olid juba lumest puhtad. Päike, jahe õhk ja linnamelu puudumine tegi tuju heaks ja laadis akud täis.

Vändras läks erakordselt hästi, peaaegu kõik sõbrad said nähtud. Madisega vaid on nii, et graafikud kohe kuidagi ei klapi kokku, ja väga harva satume ühel ajal Vändrasse. Mikku muidugi ka ei näinud, aga temalt oleks vist ka palju paluda minu puhkuse ajaks Austraaliast Vändrasse sõita.

Linna jõudes oli talv muidugi tagasi tulnud, lund ja löga kõik kohad täis. Mul oli isegi väike plaan ratas välja tõsta ja sõitma minna, sest eelmise nädala alguses olid ka Tallinnas juba teed puhtad. Nüüd muidugi peab aasta esimese rattasõidu edasi lükkama. Loodetavasti mitte kaugele – kuupilet kehtib märtsi lõpuni...

Kuidas usku pööratakse

19. veebruari veetsin siis Soomes, kuhu kaitseministeerium vedas mind, mõnd ajakirjanikku, vallavanemat ja muud asjast huvitatut vaatama, kuidas on Soomes lahendatud polügooni kõrval elamise probleem.

Käisime Helsinki lähedal asuval Santahamina saarel, mis on juba 200 aastat kaitseväe käsutuses. Aukartustäratav kompleks, peaks esmalt ütlema. Kõik on perfektselt läbi mõeldud – kasarmute, laskeväljade, treeningpaikade asupaigad ja logistika. Põhimõtteliselt ei pea ajateenijad teenistuse jooksul saarelt lahkumagi, kõik vajalik, ka mets välilaagriteks, on olemas.

Ja kõik see asub otse pealinna külje all. Ehtsa ametnikunaeratuse ja roosa lipsuga Helsinki linnavalitsuse liige Risto Rautava ladus ette fakte seebiselt libedalt sujuvast koostööst. Tegelikult ma ei kahtle et koostöö on hea, eriti nüüd, kui kärbe viis Santahaminalt haubitsad, mistõttu nendega seal enam ei paugutata. Aga fakt, et pealinna külje all tegutseb sõjaväesaar, kus käivad laskmised 47 nädalat aastas, annab tunnistust et soomlased mõtlevad vähe teisiti kui meie siin.

Põhjus, miks soomlased kaitseväega nii rahul on, peitub minu arvates selles, et soomlased austavad oma kaitseväge. Soome mereväekomandör Lauri Helaniemi ütles mulle lõunalauas, et inimesed usaldavad ja austavad kaitseväge kõrgelt, mida näitavad ka küsitlused. Põhjuse leian mina kahest Venemaa vastu võidetud sõjast. Milline rahvas ei austaks väge, mis on kahel korral löönud – küll pisikeste territoriaalsete kaotustega – tagasi Punaarmee?

Mõtleme nüüd selle teadmise valguses, kuidas suhtutakse Eesti kaitseväkke. Kui lähedal endale me oma sõdureid tunneme? Kas nad võrduvad meile kaitsjate ja kangelastega? Siin on küsimus, millega peavad kaitseväe juhid tegelema. Kui tuleb austus, ei ole ka vastuseisu nii väikestele asjadele nagu mõned haubitsad.

Lõpetuseks midagi lõbusat. Hiiu lehe peatoimetaja oli teel Soome valmis surnuks väitlema kõik, kes Kõppu laskeala rajamist soovisid. Päeva lõpuks...noh, lugege parem ise siit.

Seal muide pildil vasakult suurtükiväegrupi ülem kapten Vahur Kütt, üks Nõva kohalik elanik ja ettevõtja, mina, Kõrgessaare vallavanem Jaanus Valk, kaitseministeeriumi infrastruktuuri osakonna juhataja Nele Loorents ja leitnant Timo Mustaniemi.

Miks me oleme seal kus oleme

Eestlaste probleem kõigi muude vigade ja hädade kõrval on silmakirjalikkus. See avaldub kõige selgemalt kolme, aga peamiselt kahe teema puhul – tuumajaam, tuulikud ja polügoonid.

Iga inimene meie pisivabariigis saab aru, et kuna pappi on vähe võiks seda kokku hoida. Näiteks kasutades rohelisemat ja efektiivsemat energiat. Selleks tarbeks on leiutatud tuulest elektrit väntavad tiivikud. Ma ei hakka siin arutama, et mis mõju on neil ümbritsevatele ja kui kallis selline elekter tegelikult on, aga kindel on see, et tossu ei tõuse, kui tuulest elektronid saavad.

Niisiis saavad kõik aru, et tuulikuid võiks rohkem olla, roheline on hea. Aga kui asi jõuab mõttest kaks sentimeetrit kaugemale, selgub, et isegi inimesed, kes metsarajal sipelgatele pealeastumist väldivad, ei taha tuulikut oma koduõuest ka mõne kilomeetri kaugusele. Mitte keegi neist.

Sama probleem on polügoonidega. Pragusel juhul tahab kaitseministeerium rajada (midagi ei ehitata) ühe laskeala suurtükiväe tarvis. Ala kasutataks kamina andmetel 8 päeva aastas talvisel perioodil. Mitte ühegi valla inimesed ei ole sellistel tingimustel nõus – turistid kaovad, maja laguneb, kui hirmus põmmutamine hakkab, kõrvad kukuvad peast ära kui paugutatakse, teed sõidetakse läbitamatuks.

Küsige neilt, et kas Eestit on vaja kaitsta. Vastus – nojaa, pauguta ei tohi riiki enam ära anda. Sellegipoolest ei taha nad, et nende tagumikke kaitsvad sõdurid nende koduümbruses paar päeva aastas harjutaksid.

Tehke kindlasti, aga mitte siia.

Vihale ajab selline inin. Kõik mõtlevad vaid oma ninaesisele. Ime siis, et oleme seal kus me oleme.

Reisid - olnud ja tulevased

Eelmise nädala lõpus käisime väikesel reisijupil Stockholmi ja tagasi. Mil oli sellel reisil päris mitmeid esimesi kordi – ma polnud varem laevas öösel olnud, polnud varem Rootsis käinud, polnud varem klaasist kuuma teed joonud, kinnas käes, polnud ka näiteks näinud, et viinereid kraanikausis hoitakse. Nii et väga kogemusterikas reis.

Kõige suurem heameel on selle üle, et Anete nii vapralt elas üle kitsa kajuti, terve päeva linna peal müttamist ja hädapärase veest püreega segamini tehtud pudru. Ta vist ei saanud üldse aru, et midagi oli teistmoodi kui tavaliselt. Väikese lapsega reisimine on vägagi võimalik, vaja on vaid pisut rohkem kola kaasa vedada ning kannatust ja aega varuda.

Laevas suutsime Evertiga loomulikult pisut purju jääda ja öö venis üsna pikale. Anete õnneks suudab iseseisvalt magada ja meie neljakesi saime lösutada pubis ja diskopunkris, millised mõistagi seal väga palju valida ei ole. Bänd oli jama, aga seda kiiremini said klaasid tühjaks. Lõbus oli, oluliselt lõbusam kui hommikul, pärast mõnetunnist magamist umbses kajutis. Õnneks vahetus uimane enesetunne Stockholmi peal nohuga. Sel hetkel mõistlik vahetus.

Stockholm osutus üsna kenaks linnaks, paljude viaduktide ja sildadega. Vanalinn ja kesklinn üldse olid harjumatult kõrged. Tallinnas on vanalinna majad oluliselt madalamad. Eriti palju ringi kolada ei jõudnud, sest õhtul pidime laevas tagasi olema, kuid sellest, mis nägime, mulle vähemalt esimeseks korraks piisas. Üks naljakas seik ka – ühel pikal kesklinna peatänaval kõndis must mööda mitu eesti keelt kõnelevat inimest ja alles poole minuti pärast jõudis mulle kohale, et oot, ma olen ju Rootsis. Ilmselt oli tegu sama laeva inimestega.


Homme on uus reis, seekord tööalane ja Soome. Seal peaks kava järgi ootama mind mitu jutuajamist kaitseväe merele avatud laskealade kohta ja kui õigesti aru sain, saan ka paugutamist näha. Mis on tore, sest teenistuse ajal jäid mul miinipildujast ja Carl Gustavist jämedamate torude laskmine nägemata. Küll ei ole soomlastel vist 155 mm-seid haubitsaid nagu Eestil, kuid sobivad ka pisemad.

Eks ma nädala lõpus siis kirjutan mis ma seal nägin ja kuulsin. Niikuinii on mul veel kirja panemata oma arvamus laskeväljade rajamise plaani teemal, mis paljudes inimestes on üsna krõbedaid tundeid tekitanud.

Kedagi sellist

You don't know what it's been like
Meeting someone like you

Kokkusaamised (tähelepanu keskpunktis on Anete)

Naljakas, et siis kui ülikool läbi, tekib tahtmine mingit uurimustööd teha ja kirjutada. Mul just on selline tuhin peal, et hirmsasti tahaks lugeda tarku raamatuid ja teha mingeid a la bakatöid. Kui mul see võimalus oli, siis sain suure surmaga asjad valmis, nüüd kibelen iseseisvalt nokerdama, kui enam võimalust ei ole. Tegelikult saaks ka iseseisvalt teha ja ega mu endine juhendajagi abist ilmselt ära ei ütle, sest paljukest tal minu jaoks ülikooliajalgi aega oli, tiirutas kogu aeg välismaa konverentsidel ja seminaridel. Vaatame siis, kaua see hoog mul kestab, ehk pääseb ravikuurita.

Muidu kõik kenasti, laps muudkui kasvab. Roomab, nii et müriseb ja räägib ka juba, kuigi mulle arusaamatus keeles. Ta on igati tubli, jääb ise voodis magama, sööb putru ja oskab ise nii mängida, et igav ei ole. Kuna otsustasin, et tittede võrdlemine – kellel juba kõnnib, kellel sügab kukalt, kellel istub potil – on nõme ja mõttetu, kuna lapsed arenevad erinevalt, siis mingeid muid näiteid siia ei kirjuta.

Tore kuu on olnud, sest harvanähtavalt tihti olen erinevate sõpradega kokku saanud. Näiteks kursakaaslased ülikooliajast käisid meil külas. Üllatav, kui paljud eesti filoloogid on jõudnud mingitpidi meediasse või kohale, mis eeldab meediaga suhtlemist. Sama võib tegelikult öelda ka näiteks meie õppetooli referent-toimetajate kohta, kellest mitmeid olen kohanud erinevatel pressiüritustel. Aga nemad on toimetajad, meie oleme udufiloloogid. Kummaline. Kuigi tähelepanu keskpunktis oli muidugi Anete, oli igati tore näha jälle neid inimesi, kellega õppejõude sõimatud, koos õpitud ja nalja tehtud.

Meie käisime mõnda aega tagasi Mirjamil-Aivaril külas. Pean kiitma korterit, mis on tõesti kena. Kui meie saame omale päris enda ruutmeetrid ja seinad, siis sisekujunduse ideed, mida sa, Mirjam, oma kodus rakendada ei saanud, palun pane juba praegu kuskile kirja. Soolaleivapidu oli tore, kuigi tähelepanu keskpunktis oli Anete. Tihemini peaks kokku saama.

Nädalavahetusel õnnestus Anniga koos väljas käia, sest Anni ema viitsis õhtu Anetega olla. Istusime minu töökaaslastega Lostis. Nalja sai, nagu ikka.

Varsti on tulemas mõned sünnipäevad, kus saab jälle näha häid inimesi. Kuigi tähelepanu keskpunktis saab olema Anete, ootan ikkagi.