Koolimõtted jälle kummitavad

Elan jälle kolm nädalat Tour de France’i ajas. Rattasporti on tõesti väga põnev jälgida, kui teada, mida ja keda vaadata. Ilmselt hakkab põnevus asenduma pettumusega kuskil järgmise nädala keskel, mil usutavasti peaksid hakkama selguma esimesed dopingutarvitajad. Vähemalt varasematel Tour’idel on nii olnud ja ma ei mäleta, et viimastel aastatel oleks mõni Tour puhtalt möödnunud. Seniks aga on lahe.

Mu enda tour de personnel oli vahepeal väikesel puhkusel, sest pärast kordusõppusi ei viitsinud end kuidagi sadulasse ajada, kui välja jätta tööle-koju sõitmine. Ei teagi, miks – lihtsalt väike motivatsioonikriis (mis muide avaldus ka mujal, kui ainult rattasõidus). Nüüd aga on paar ringi jälle tehtud ja tahtmine hakkab tagasi tulema. Rattakompuutri ostmisest ehk 4. maist alates on odomeeter ette kerinud 596 km. Pole küll teab mis palju, aga siiski – ise olen rahul.

***
Muus osas on praegu selline ootamise aeg. Kõigepealt ootan puhkust. Kuna viimasel ajal on teemadel leidmisega mõningaid raskusi ja üldse lähevad asjad sama libedalt, kui saani kruusateel mäest üles lükates. Muidugi on ka helgemaid hetki, aga mitte just liiga palju, seega on puhkus eriti oodatud.

Nagu suvel ikka, kui algab koolidesse sisseastumine, hakkab ka mul ajus end liigutama mingi rakuke ja ajab igasugu koolimõtted pähe. Ma kaalun tegelikult juba teist suve järjest ühte ja sama plaani, mis mulle tegelikult meeldiks, kui ma selle tehtud saaks, kuid on mitu ja suurt Aga. Esiteks peaksin ilmselt ise maksma. Teiseks läheks päris keeruliseks kodune eli, kuna kohe-kohe töötame me mõlemad, Anni ka peagi koolis jälle, nii et Anete peaks ise kasvama nagu nukitsamees.

Samas ma saaksin äkki ära teha eeldusained ja siis oodata juhust, mil sisse astuda, näiteks järgmisel sügisel. Kuid ka see nõuab pisukest rahanutsu. Ja üldsegi ei saa erilisi järeldusi teha enne, kui on selge, mitu ainepunkti on väärt minu praegune töökogemus. Seega ootan, millal mõtted mu peas otsusteks laagerduvad.

***
Paar päeva tagasi oli Annil sünnipäev – palju õnne veel ka tagantjärele :).

Kolimine ja käimine

Niisiis kolimine on läbi ja olen uues üürikas juba harjuma hakanud. Pimedast ja külmast urust lõpuks valgusesse ja sooja. Justkui Urgliku muutumine Guglunkiks, ainult vastupidine protsess. Kes teab, see teab.

Aga tõesti, mulle väga meeldib ja mõnus, et kinnisvarakrahh laseb meil seda endale lubada. Tegelikult ma arvan, et maksan õiglast hinda, kaks aastat tagasi oleksin selle üürika eest lihtsalt lolli moodi üle maksnud. Kolmesõnaga – olen väga rahul.

***
Anete võttis jalad alla ja hakkas käima. Umbes täpselt siis, kui mina metsas põlvel olin ja valmis-puhas karjusin. Nüüd ta tatsab lahedalt mööda tuba ringi, käed-jalad harkis. Ta muutub järjest asjalikumaks. Saab juba aru, kuidas klotsid üksteise peale käivad näiteks. Pidin vaid neli korda ette näitama ja juba ta proovis järele. Ega muidugi päris veatult ei lähe, aga mõte on tal õige.

Lisaks käimisele on tal esimene eluaasta samuti täis saanud. Uskumatult kiiresti läheb ikka aeg. Algus oli raske ja venis aeglaselt, eriti Annile. Mina passisin ju enamiku ajast lolli näoga kõrval ja püüdisn siit-sealt midagi kasulikku teha. Nüüd on tunne, et see aeg oli nii ammu – ime, et üldse midagi meeles on.

***
Tegelikult tahaks tööst ka rääkida. Nii palju on toimumas ja seda just üldiselt. Paistab, et sügis tuleb meediamaailmas väga huvitav. Justkui valmistutaks mingiks uueks alguseks – kõik teevad ettevalmistusi ja sügisest peaks hakkama midagi teistsugust kui varem. Aga järgmises postituses ehk. Praegu ei viitsi.

Siil 2 2009

Viimase üheksa päeva märksaõnaks on Siil. Just sellise mulle arusaamatul põhjusel valitud nimega kutsutakse Võrumaal toimunud kordusõppusi, kuhu rahatrahvi hirmus pidin end kohale vedama.

Pärast kutse saamist lootsin kaht asja – kohtuda endiste rühmakaaslastega, kellega veetsime koos kaheksa kuud nii pasas kui päikeses ning pääseda mõneks ajaks rutiinist ehk puhata mõned päevad vabas looduses. Esimest neist sain vähe, teist aga see-eest ülekülluses.

Esimene üllatus värava taga oli see, et kuna muudeti üksuste struktuuri, ei pandud enam kokku neid rühmasid, mis ajateenistuses kaheksa kuud hoolega koostööd harjutasid. Kõik leidsid koha täiesti võõras seltskonnas võõraste ülemuste juhtimise all. Seega adjöö vanadele kamraadidele.

Puhkuse osas probleemi polnud. Väljaõpe kulges rahulikult, ilma liigse higistamiseta, milles oli oma osa ka meie jaoülemal, kes ei olnud just eriti vaimustuses algteadmiste läbiharjutamisest. Nädala teine pool, kui hakkasid kokkuharjutamsied juba rühma, kompanii ja pataljoni tasandil, enam sellist hõlpu ei olnud, kuigi vahele eksis näiteks päev, mil vedelesime kolmteist tundi positsioonil lolli möla ajades ja vaheldumisi magades.

Magada sai tegelikult siiski väga vähe. Igal ööl kuskil neli tundi, eelviimasel päeval kaks tundi ja viimasel ööl ei maganud me üldse. Ka päeval tühja passides ei saanud pikalt magada, sest ikka tuli keegi mingi asjaga segama või oli vaja mingi väike liigutus teha – näiteks postil käia.

Kaitseväe elurütmiga enam mitte harjunud kehale ja vaimule tundus lahingutegevus üsna väsitav. Eriti seetõttu, et süüa ei saanud nii palju kui oleks soovinud. Aga on ju teada, et metsas antakse täpselt nii palju, sõdur püsiks elus ja jaksaks end liigutada. Viimastel päevadel nokkisid mehed igal vabal võimalusel ja isegi täna veel ei ole ma päriselt unevõlga tasa teinud.

Üldine suhtumine oli õppustel hoopis erinev ajateenistuses kogetust. Pidureid ja blokkijaid ei olnud üldse, ka virisemist oli vähe ja kõik mida kästi, tehti ära suurema kulmukortsutamiseta. Ka ülemad suhtusid teisiti – ei nõutud peensusteni kõikidest reeglitest kinnipidamist ja sellest, mida nõuti, said kõik aru, et nii on vaja.

Üldiselt võin öelda, et jäin õppustega rahule, sest sain veeta nädala teistsuguses keskkonnas, sain jälle lasta tankitõrjerelvast, sain end pisut proovile panna ja näha, et ajateenistuses õpitu on kõik kuskil ajus olemas.

Veel tahaksin lisada, et õppuste ajal Afganistanis Eesti sõduriga juhtunu kõrval on igasugune kurtmine õppuste kohta nii toidu kvaliteedi, vee puudumise ja pideva vihmasaju üle tühine. Mitte miski ei saa olla nii jube kui reaalne sõda. Märjad püksid või 14-kilose relva soonimine õlga on mõnede meeste julguse ja ennastohverdavuse kõrval nii tühine, et piinlik hakkab mõne asja üle nurisedes.

Mugavust on meie ümber liiga palju ja hea, et vähemalt mõnedele meestele, mina nende hulgas, seda aeg-ajalt meelde tuletatakse. Täpselt nagu ajateenistuse lõppedes vaatan ka nüüd natuke aega külmikule, asfaldile, Prisma peremarketile ja laelambile teise pilguga. See ongi minu jaoks sellise ürituse eesmärk.

Ja internet on samuti üks tore asi.

Igav küll, aga lugege ikka

Räägime natuke valimistest ka või õigemini kinnistest ja avatud nimekirjadest. Püüan mitte tüütu olla ja pikalt plähmerdada.

Teadupärast toimusid tänavused europarlamendi valimised kinniste nimekirjadega, mis tähendab, et inimesed said hääletada ainult erakonna, mitte meeldiva kandidaadi poolt. Välja arvata siis üksikkandidaadid.

Kinniste nimekirjade idee tuli Keskerakonna ja Reformierakonna koostöös 2006. aastal. Miks, ei viitsi praegu siin otsima hakata. Nüüd, kaks päeva hiljem, kui kinniste nimekirjadega valimised on läbi ja üksikmees Tarand kogus vaid natuke vähem hääli kui praegune koalitsioon kokku, tõttavad nii oravad kui IRL avatud nimekirjade juurde tagasi.

Põhjendus Reformierakonna pressiteates on järgmine: „Pühapäeval toimunud europarlamendi valimised andsid selge signaali, et valijad eelistavad samu põhimõtteid, mille alusel valitakse riigikogu ja kohalikke omavalitsusi,“ selgitas Reformierakonna fraktsiooni juht Keit Pentus erakonna teates.

Justkui oleks nüüd nende valimistega selgeks saanud, et rahvas ikkagi ei taha kinniseid nimekirju. Tuletaks meelde, et näiteks 2008. aasta detsembris korraldas ERR küsitluse, millest selgus, et 87% valijaist eelistab avatud nimekirju. Kas see ja ka teised sarnased küsitlused pole siis piisav signaal? Kas tõesti peab ikka kõik järgi proovima enne kui otsustada, kas see on hea või halb? Nüüd, erakonnad, helpige oma magedat külma suppi ise. Tarand tõmbas teile teie oma relvaga koti põlvedeni pähe.

Ainus selge signaal siin on see, et reformarid ei kuula kõige vähemalgi määral, mida inimesed tegelikult ütlevad.

Muidugi, kes oskas 2006. aastal ennustada nii tugeva ja karismaatilise üksikkandidaadi tulekut? Ilmselt mitte keegi, aga oletada ju oleks võinud. Sest kuna küsitlustest oli näha, et rahvale kinnised nimekirjad ei meeldi, seega pole vaja olla selgeltnägija, et ennustada just kinniste nimekirjade vastu võitleva isiku esiletõusu.

Ma saan aru, et ka kinnistel nimekirjadel on omad eelised. Need väldivad näiteks igasugu hampelmannide esiletõusu, kes lubavad kokku ei tea mida ja räägivad ei tea millest, kuid sõuavad oma populaarsuse ja rahvamehelikkuse seljas, a la võsapets. Kinniste nimekirjade puhul on lontruste valimine ja euroopasse naerualuseks saatmine välistatud.

Teisest küljest – kui rahval on õigus näidata oma tarkust, valides hea kandidaadi, miks ei võiks rahvas näidata oma lollust valides mõne klouni? Kus on kirjas, et ma ei tohi olla loll? Kui poliitikud kardavad, et rahvas on rumal ja teeb vale otsuse, siis tuleb neil inimestele selgitada, milline on õige ja kõige sobivam kandidaat. Selleks justkui olekski ju valimiskampaaniad ja debatid. Kui rahvas teeb lolli otsuse, on järelikult poliitikud ise rumalad, kui nad ei suuda inimestele selgitada, milline on hea otsus.

Suvi algab sebides

Maikuu läks käest ära. Mõtteid oli küll paar kribulat, aga kuidagi ei jõudnud nende üleskirjutamiseni. Mõnikord ikka kohe üldse ei viitsi veel pärast tööd ka midagi kirjutada. Ilmselt saab päeva norm kaheksa töötunniga täis.

Suvi (mul algab suvi alati koos lehtedega puul) sai kirju stardi. Esiteks mõnda aega vindunud plaan ikkagi ära kolida siit elupaigast sai üsna kiirelt lahenduse. Leidsime hea pakkumise pea igas mõttes ja ega pikka kaalumist rohkem polnudki. Kant jääb ikka samaks, päris ära harjunud siin juba. Aga muu on kõik uus, maja, hoov koos mänguväljaga, panipaik ja isegi parkimiskoht. Ma ei ole veel otsustanud, mida ma seal parkima hakkan.

Sel kuul on siis oodata kolimist. Mina küll ootan pigem seda hetke, mil on juba kolitud. Aga see pole veel kõik – juunikuu tuleb kirju. Varsti pean vormi hüppama jälle ja kümneks päevaks metsa kolima. Ehk siis rühmakokkutulek, ametliku nimega küll reservõppekogunemine. Justkui tahaks natuke isegi minna, aga samas väga ei taha ka. Kõik oleneb, milline on seal suhtumine ja kuidas kodused asjad laabuvad.

Tööl paistab, et hapukurgihooaeg jääb sel aastal vahele, vähemalt neil kes poliitikaga tegelevad. Rohkem aga ei viitsi sellest kirjutada, lugege lehtedest ja püüdke end mitte seaks vihastada. Sest nagu ütlevad klassikud – suvel ikka mehed panevad rinnad kokku ja võtavad õlut.

Nii teemegi.

See blogi võidakse sulgeda

Keegi ütles kuskil, et viimastel aastatel on ajakirjandus liikunud mineviku suunalt tuleviku suunale. Kui traditsiooniliselt on ajakirjanduse ülesanne olnud rääkida millestki, mis äsja sündis või toimus, siis praegu räägitakse sellest, mis juhtuma hakkab.

Olen selle pilguga uudiste sisu jälginud ja tõepoolest – ega naljalt ei kohta lugu, kus ei räägitaks kas kohe-kohe juhtuma hakkavast või lausa millestki, mis saab teoks alles aastate pärast.

Ajakirjanike ülesanne on ikka olnud võimalikult kiirest edastada lugejate-vaatajate-kuulajateni värsked sündmused, mis on toimunud. Tempo ja uudise võimalikult kiire edastamise vajadus (konkurentsieelise saavutamiseks) on ilmselt jõudnud nii kaugele, et juba tormatakse toimuvast ette.

Pealkirjad tänase Päevalehe uudistekülgedelt: koalitsiooni püsimine ripub nädalavahetusel niidi otsas; Lang tahab kärpida kõigi töötajate palku; kärpimine võtab töötutelt tuhandeid loodetud kroone; kiiruskaamerad hakkavad juhte korrale kutsuma alles novembris; varsti ei saa baaridest enam öösel alkoholi koju kaasa kaubelda.

Kõik need räägivad millestki, mis alles hakkab sündima. Keegi ju ei tea, kas nii, nagu uudises kirjas, ka tegelikult läheb. Kui ei lähe, siis nagu polegi sisuliselt uudist olnud, sest sündmust, millest lugu räägib, ei ole. Aga kes seda enam mäletab nädala, kuu või isegi mõne aasta pärast, kui sündmus oleks pidanud aset leidma.

Ses mõttes tegeletakse ikka väga palju ennustamisega, oleks-poleks-võiks-saaks ja mis-siis-kui. Toimunud sündmusest oleks ju palju lihtsam uudist kirjutada. Näiteks leitakse kuskilt kivikirves või mingi mustikakeskus põles maha. Saab rääkida, saab analüüsida ja ei pea püüdma jutu tagant aimata, mis võiks kunagi toimuma hakata.

Sisuliselt võiks ju kirjutada ka uudise, et mõni mustikakeskus läheb varsti põlema. Küsida kommentaari päästeametilt – jah, seda tõenäosust ei saa välistada, ütlevad nad. Kommentaar mustikakeskuse omanikult – oleme kõik teinud, et nii ei juhtuks, aga iial ei tea. Ükskõik, kes mida selle kohta parasjagu ütleb, pealkiri „Keskus võib minna põlema” sellest ei muutu ja loo saaks vabalt trükki lükata.

Sama on ju kõigi kärbete ja muude selliste asjadega. Ükskõik, mida kirjutada, midagi ei saa välistada ja uudis ongi jälle purgis.

PS: nüüd tundub postituse pealkiri ka loogiline, eksole?

Ühest ja teisest ja vahepealt

Jäi jälle pikem vahe sisse kirjutamisel, aga olid ilusad ilmad ja ei olnud kuidagi tahtmist sirgeldada, eriti veel pärast tööd. Vahepeal on olnud pikk nädalavahetus, mis läks väga edukalt – õuesoldud aeg ületas tunduvalt toas veedetud aja (kui öine magamine välja jätta, mis siiski toimus toas). Käisime vabaõhumuuseumis, kuhu mina sattusin esimest korda. Järgmisel päeval loomaaias, kuhu olen viimase aasta jooksul miskipärast päris tihti sattunud. Igatahes oli lõbus, ilmad olid ilusad ja muidu tore.

***
Ida-, põhja- ja lõunarindel pole muutusi toimunud. Tööd ikka jätkub, kuigi vahepeal oli jälle mingi madalperiood, mil tuli end tõsiselt sundida, et üldse midagi tehtud saaks. Vahepeal aga olid jälle hoogtöö perioodid, mil kõik sujus ja tahtmine oli tugev. Nagu näha, kõigub kõik juskui kevadine ilm siia-sinna.

***
Anete on lähedal oma päris esimestele sammudele. Eile diivani peal julges juba ilma kinni hoidmata kaks sammu Anni poole teha. Järgnes muidugi kukkumine, aga diivanil ta kukkuda ei karda. Seista proovib ammu juba üsna julgelt – tõstab käed taeva poole ja hööritab puusi...ja siis kukub istuli. Seda kõike siiski voodi peal, põrandal on ta oluliselt tagasihoidlikum.

***
Üks tähelepanek rattaga linnas sõitmise kohta. Nimelt tundub mulle, et enamik Tallinna autojuhte võrdsustab ratturi jalakäijaga. Ehk siis kui ma sõidan sõiduteel, olen ma nende jaoks juskui vales kohas. Näide: ristmikul pöörab peatee vasakule ja mina liigun mööda peateed ning tahan sõita otse. Liikluseeskirja järgi peavad paremalt tulevad autod mulle teed andma, sest mina olen peateel. Aga selleks, et keegi teed annaks, pean ma paremalt tulevale autole peaaegu otsa sõitma. Enne nad minust välja ei tee. Kuidas küll on need autojuhid teooriaeksamist läbi saanud?