Lootust ja imet ses kurjas ilmas

Kes siis poleks kuulnud juhtumist, mida isegi ÜRO peasekretär nimetas väikeseks imeks? Eestlane pääses tõesti ime läbi Haiti maavärina ajal rusudeks kukkunud majast.

Mulle on silma ja kõrva jäänud mitut erinevat reageeringut sellele juhtumile. Esiteks muidugi suur rõõm ja siiras kaasaelamine ühe mehe vigastusteta pääsemisele sellal kus sajad tuhanded hukkusid. Teisalt just nende hukkunute pärast tuntakse, et tähelepanu liigub suuremas plaanis oluliselt eemale.

Rain Kooli kirjutas (või õigemini rääkis), et talle jätab ühe valge mehe pääsemise kajastamine paljude mitte nii valgete hukkumise kõrval okka hinge.

See on muidugi õige. Püüdes erapooletult ja küüniliselt kõrvalt vaadata, siis tõepoolest ei ole ühe mehe pääsemine niivõrd paljude mittepääsemise kõrval eriti oluline. Kuid minu jaoks on siin mitu aga. Mõelgem, miks selliseid juhtumeid esile tõstetakse?

Omamata mingit teoreetilist teadmist inimmõistuse ja psühholoogia alal, arvan siiski, et mitte ühelegi inimesele ei mahu pähe 200 000 inimese hukkumine 16 sekundi jooksul. See on liiga suur emotsioon, liiga suur tragöödia, mida korraga vastu võtta. Seega tuleb sündmus isikustada, muuta see kasvõi osaliselt seeditavaks.

Selleks sobivadki üksikud detailid või osad mingist suuremast sündmusest. Ja kui on valida, siis loomulikult valitakse selline detail, mis inimestele lootust annab, paneb imesse uskuma ja annab pisikesegi positiivse emotsiooni.

Samas oleks võinud leida mõne kõrgel positsioonil inimese, kes eluga sellest katastroofist välja ei tulnud ning niipidi muidu hoomamatu sündmus inimese pähe ja südamesse viia. Aga milleks negatiivne detail, kui rusuva ahastuse keskel on võimalik leida väikeseid imesid (ärge unustage, et on inimesi, kelle jaoks see „väike“ ime on suurim võimalik õnn maailmas).

Seega ei tasu arvata, et kui kirjas ja pildis on lood ühest pääsenust, siis inimesed ei mõtle ega tunne kaasa neile, kellel nii hästi ei läinud. See ei ole kerglane käsitlus, sest üks inimene pääseb, annab intervjuud, läheb koju, aga terve riik on edasi kaoses ja hävingus. Seda ei lase ju miski lõplikult unustada, ka mitte pisikesed positiivsed imed.

Facebooki ja Twitteri aastavahetus

Uus aasta juba käimas ja nüüd vaja linnuke kirja vedada. Otsustasime seekord aastavahetuse linnas olla, sest varem pole see kavas olnud (välja arvatud üks ammune kord, kui pidin tööl passima). Detaile täpsustamata oleks lühikokkuvõte järgmine: sõbrad, kaloripraad, Tujurikkuja, natuke napsu, lumesajune Linnahalli katus, ilutulestik, servani inimesi täis Valli baar, 150-kroonine takso, tekk ja padi.

***
Põhjus, miks detsember blogikirjutamises nullipoisiks jäi on väga lihtne – tegin ilmselt eelviimase inimesena põhjapoolkeral endale nii Facebooki kui ka Twitteri. Ja avastasin ühe pisikese põhjuse, miks need blogipidamisele üldiselt valusalt kandadele võivad astuda.

Nimelt esimesse neist võib küll ka pikemalt oma mõtetest kirjutada, mida aga üldjuhul ei tehta; teine neist aga teatavasti üle 140 tähemärgi kasutada ei lubagi.

Kuigi ma algul arvasin, et nii vähesest mulle lobisemiseks ei piisa, on praegu tekkinud tunne, et vahel on hea, kui ei pea pikalt seletama. Mitte et ei oskaks või ei suudaks, aga rohkem ei mahu lihtsalt. Ja saabki kenasti vähese vaeva ja pingutusega enda olemasolust märku anda. Mugav on ju.

Õuna-Endleid, kes pikka juttu ei salli ja kui lähebki mölaks, siis pigem rusikatega kallale lähevad (seda siis nii otseses kui kaudses mõttes) on meil ju igal pool.

Kuhu ka ei vaata, kõikjal nähakse vaeva selleks, et teha elu nii lihtsaks ja pingutusevaeseks kui võimalik. Et ära sirista ja vehkle nagu mingi lõoke, kui midagi öelda või teha tahad, tegutse kiirelt ja kui mõte 140 tähemärgi sisse ära ei mahu, pole järelikult see mõte piisavalt selgeks mõeldud.

Õnneks ei luba minu muu elu alati lühikeste kraaksatustega piirduda, vaid nõuab ka pikemat klahvitagumist ja pisukest mõtlemist. Ega alati ei tahakski vähesega piirduda, sest laialt seletada on ju ka tore, eriti kui tuleb originaalne mõte. Lihtsalt üsna veider oli ühel hetkel märgata end blogisse kirjutamisest kõrvale hiilimas ja Twitterisse suurema mõtteta lauseid tippimas.

Niisiis selle hülgemöla moraal – kõike ikka parasjagu. Konkreetsus on kohati hea, pealiskaudsus mitte nii väga.

Aitas nüüd küll.

Talla pedaali, Urmas, talla!

Kuna olen mõnda aega otsinud võimalust sügis-talviseks trennitegemiseks, siis käisin eelmisel nädalal MyFitnessis pukki sõtkumas. Neil on praegu miski reklaamikampaania, et ühe korra saab tasuta proovida ükskõik mida. Ma proovisin siis spinninguratast.

Päris rattasõiduga muidugi võrrelda ei saa, aga spinningul on, pean tunnistama, omad eelised. Näiteks see, et üht spetsiaalset kruvi mudides saan endale sisuliselt esimese kategooria tõusu spordisaali tellida ning – ilma ohuta kellegi ees häbisse jääda – üritada mõned minutid karmi tõusu vastu pidada.

Seega saan mängida raskete ja kergemate lõikudega täpselt nii nagu minu arvutitooli soojendamisest vaevatud keha välja kannatab.

Miinuseid on muidugi ka. Esiteks, pean kohe kuhjaga tänama Kuku raadio „Pressiklubi“ meeskonda, sest raadiosaate podcast aitas mul eelmisel teisipäeval 52 minutit kohapeal pedaalide tallamist talutavaks muuta. Edasised kümme minutit kestsid kauem kui ülejäänud treening. Nii mulle näis.

Aga ma kujutan ette, et saalis kerimine oleks koos kaaslas(t)ega hoopis mõnusam kui maanteel. Tuul ei puhu kõrva, autod ei sõida lenksu riivates mööda, maastik ei muutu ootamatult jne. Saalis oleks väga mõnus kellegagi koos lihtsalt üksksõik millest rääkides kas tõusu sõita või siis tasast maad imiteerides cadentsit üleval hoida.

Nüüd pean kellegi lihtsalt ära rääkima.

Hoidke oma näpud teiste loomingust!

Igal pool on juba kõrimulguni jahvatatud näitleja Malle Pärna heroilisest võitlusest roppuste vastu raamatutes. Korrektorlindiga relvastatud Pärn kraabib üle kõik raamatukogus võetud raamatud, millest aga mõne s-i, t, v või p peale satub.

Algul tundus see teema mulle sügavalt mõttetu, sest igasugune arutelu peaks lõppema lause juures „inimese looming on tema oma ja kellelgi teisel pole õigust seda muuta, veel enam luba küsimata.” Nüüd aga on jutt juba põhimõtteline, et kas kurjade kaashäälikutega algavad sõnad peaks raamatus olema või mitte. Pärast Pärna enda arvamuslugu Delfis (mida soovitan lugeda) pean ikka ise ka üht-teist ütlema.

Pärna meelest ei tohi tabusõnu kirjakeelde üle tuua. Sellega on Pärn juba hiljaks jäänud. Miks? Näiteks sellepärast: persse. Nagu näete, on see sõna kirjakeeles täiesti olemas. Ka ÕS-is sees. (Interneti ÕS-i pole Pärn suutnud veel üle käia, seal on teisigi kolesõnu sees).

„Kirjakeel peab jääma kultuurkeeleks,” arvab Pärn ja muudkui tõmbab korrektoriga. Tahaks juhtida tähelepanu sellele, et aegade algusest saadik, ka siis, kui inimesed ei julgenud asjadest kirjutada nii nagu need on, on olnud iga kirjatüki puhul põhiline sisu, mitte vorm.

Tean inimesi ja raamatuid, kes ja mis suudavad ka nunna kõnepruugis öelda koledaid asju, olla vastikud ja mustata nii vaimu kui kedagi isiklikult. Selleks pole vaja roppe sõnu, et näidata oma harimatust, empaatiavõime puudumist ja kurjust.

Milleks siis neid tekstis kasutada, küsite? Selleks, et midagi edasi anda, millelegi tähelepanu juhtida. Kasvõi ropendamisele endale, kui soovite. Juba teist korda pean siia blogisse kirjutama, et miskipärast tahavad osad inimesed elukauget ja lillelisel aasal päikesepaistel lesivat kirjandust. Milleks? Et me pääseksime meid ümbritsevast vastikust maailmast ja siis pärast raamatu lugemist sinna tagasi saaksime minna?

Kirjutada tuleb ka sellest, mis on meie ümber ja milline on maailm, milles me päriselt elame. Kui meie ümber on inimesed, kes tahavad ja peavad vajalikuks ropendada, siis miks ei võiks nad raamatus olla? See, kui me roppused välja filtreerime ei tähenda, et neid ei oleks olemas. Maailm on täis oluliselt jubedamaid asju (üllatus, eksole). Kõigepealt tuleks likvideerida põhjused, miks ropendatakse, siis ei ole korrektorit enam vajagi.

Kahju, kui üks inimene ei suuda näha vormist kaugemale ja on ühest mustast sõnast nii häiritud, et ei suuda mõista, mida kirjanik öelda tahab.

„Kaunite kunstide ja kogu kultuuri tegelikud eesmärgid ja printsiibid peaksid olema inimlikkuse arendamine, inimlike väärtuste väärtustamine, inimsuhete inimlikustamine, hea kaitsmine kurja eest, nõrga kaitsmine tugeva eest, kurjuse ja rumaluse hukkamõistmine,” arvab Pärn.

Ja raamat, kus on sees ropp sõna ei sa iial mõista hukka kurjust ega rumalust, kaitsta head kurja eest? Oeh, mõttetu vaidlus. Kui inimene ei saa aru, siis ei saa.

Üks lisa veel: kas kõrge kultuuri austaja Pärn kaksab kunstimuuseumis maha ka savist onude nokusid ja riietab paljaid tädisid? Issver küll, milleks alasti kujud, me ju teame, mis riiete all on, miks seda rahvale näidata? Või äkki on skulptoril põhjus, miks ta alasti inimese kujuks voolis?

Teine lisa: kas näitleja Pärn pole oma töös kunagi kehastunud kellekski, kelle huultelt libiseb ropp sõna? Vot seda ma tahan tõesti teada.

Kokkuvõttes ega lühinägelikkuse ja piiratuse vastu saa, kahju ainult, et üks inimene võtab endale õiguse hakata maailmaparandajaks ning alustab parandamist valest otsast.

Internetist tehtud paberlehed

Juba paar aastat tegelevad meedia über-ajud sellega, kuidas mõelda välja viise, et netis paberlehtede uudiste lugemise eest raha saada. Majanduskriis ja koos sellega ka reklaamiraha katastroofiline vähenemine pani ajud veel palavikulisemalt tööle ja nüüd on ka Eesti meedias esimesed tasulised neti-ajalehed välja töötatud.

Vast viimase aja suurema sammu on teinud Postimees, kelle pluss-külge saab kuni selle kuu lõpuni tasuta lugeda, edaspidi tuleb välja käia 100 kulli kuus. Ideaalne lahendus just seetõttu, et hind on umbkaudu samas klassis, mis paberlehte koju tellides (otsekorraldusega 140 krooni kuu).

Kaval lahendus. Mitu kommentaari selle süsteemi kohta on olnud a la miks ma neti eest nii palju maksan, pigem tellin lehe koju. Just seda ongi Postimehel vaja, ega neil pole vahet, kas raha tuleb paberi või interneti eest. Kaudselt võib neti-ajalehe eest raha küsimine hakata kergitama ka paberlehe tellijate arvu.

Äsja tõmbasin aga alla New York Timesi neti-paberlehe trial-versiooni ja juba esimesel vaatlusel võib öelda, et Eesti ajalehtedel on, kuhu selles vallas areneda.

Rupet Murdoch & co on valmis ehitanud hea lehekülje, mis sarnaneb paberlehele just väljanägemise poolest ilmselt peaaegu nii palju, kui praegu on võimalik (flash-leht, mida kasutab Päevaleht, on muidugi veel täpsem koopia, aga pehmelt öeldes mitte väga kasutajasõbralik).

Väga lihtne on lehekülgi lapata, vasakule-paremale ilmub uus lugu nagu ka ajalehel lehte keerates, üles-alla saab loos liikuda, kui terve lugu ei ole ekraanile ära mahtunud.

Postimehe Pluss-külg jällegi on nagu postimees.ee beta-versioon või lihtsalt bänneriteta postimees.ee variant. Et bänneriteta, on küll väga hea, aga midagi, mille järgi võiks aru saada, et tegu on just paberlehe peegeldusega, sealt küll leida ei ole. Tavaline interneti uudistesait, ainult õige pea raha eest.

Päevalehe peatoimetaja on küll Äripäevale vihjanud, et ka seal on õige pea oodata paberlehe lugude tasuliseks muutumist mingil kujul, milline see olema saab, ei ole veel teada.

Praegu on võimalik registreerunud lugejatel vaadata lehe flash-versiooni, kus terve leht nähtav täpselt nii nagu näeb välja paberleht. Muidugi vähendatud kujul. Just see suurendamisega mässamine on kõige ebamugavam külg kogu asja juures – kasutaks küll ainult siis kui viimane häda käes ja lehte väga vaja ikkagi lugeda. Sirvimiseks ja pealkirjade vaatamiseks sobib küll.

See-eest saab jällegi tervikliku ülevaate, milline siis ikkagi näeb välja, millest kirjutab ja kuidas kirjutatut presenteerib leht, mis hommikul on kioskitesse jõudnud.

***

Sihuke väike memo siis paberlehtedest netis. Väga ebapiisav ja valikuline, aga algus seegi.

Kunstilisest udust, eelmise posti jätk

Nagu minu kiusamiseks kirjutas reedeses Päevalehes kirjanik Kärt Hellerma nii:

„Viimasel ajal lööb eesti proosas välja üks rahvuskultuuri omapära – armastus nalja ja naeru vastu. Aga see nali on natuke kitsapiiriline ja kohati ülimalt odav.

Romaanivõistluse käsikirjade valikus kippus pinnale jääma hästi vormistatud, aga toores ühiskonnakriitiline paatos, ühesõnaga eluline lugu. Veelgi parem, kui see lugu oli esitatud iroonilis-groteskses võtmes, viimse piirini karikeeritult.

Paistab, et irratsionaalne, poeetiline, peenemat kirjanduslikku kuulmist eeldav, tavareaalsusest hälbiv kujutamislaad ei leia sotsiaalkriitilise ja läbivalt depressiivsete fantaasiatega tembitud autorihoiakuga harjunud kriitikute seas enam mõistmist. /---/ Nad lihtsalt joonduvad tavaarusaama järgi, mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”.

Kogemus ütleb, et ainult argielust materjali ammutav kirjanik muutub varem või hiljem pessimistiks ja resigneerub. Mäss „paha” ühiskonna vastu näib küll pakkuvat ammendamatut loomearsenali, aga viib ikkagi ummikusse ja tekitab vaid üha šokeerivamaid vägivallafantaasiaid – nii nagu maailmakirjandus, -kunst ja -film on tõestanud.”

Ei saa kuidagi nõus olla kirjanik Hellerma arvamusega. Just eelmises postituses kirjutasin, et mulle meeldib lugeda selliseid iroonilisi, elulisi ja sotsiaalkriitilisi raamatuid. Ma ei ole kunagi viitsinud lugeda kunstilist udu (A. Laasiku väljend „Püha Tõnu kiusamise” kohta). Võib-olla kunagi hakkab meeldima, aga praegu tunnen küll, et lilleline, kuskil teispoolsuses hõljuv ja une-reaalsuse-müstika piiril kõikuv proosatekst ei ole minu jaoks.

”... mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”. No milleks peaks raamat olema keeruline ja elukauge. Mida ma sellise infoga peale hakkan? Täpselt nagu muusika, peab ka kirjandus midagi mulle ütlema.

Tekst ei saa olla ilus lihtsalt ilusolemise pärast. Mingi mõte võiks ka ikka kuskil kirjas olla. Lihtsalt eputamine kõnekujundite või metafooride või võimalikult segasema lauseehitusega on igav ja tüütu.

Kui midagi on öelda, siis ütle, aga nii, et teised ka aru saavad.

Mis vägivallafantaasiatesse puutub, siis need on küll läinud järjest jõhkramaks (parim näide - "Ameerika psühhopaat"), aga samas ei saa ka öelda, et elu meie ümber oleks kuidagi vähem vägivaldne. Kas seda peaks raamatust lugema? Ma ei tea, kui mitte otsida eeskujusid, vaid püüda mõista, mida autor sellega öelda tahab, siis võib ju olla.

Üldiselt usun ma, et parim materjal kirjutamiseks on ikkagi elu ise ja meie haige ühiskond (see viimane on fakt, mitte arvamus). Eluline lugu ei tähenda ju elulugu või tükki stiilis "mina ja minu saavutused ning läbikukkumised".

Kunstilist udu loen siis, kui targemaks saan.

Paar raamatut

Kellegi vihje teemal, et sari „Califonication”, mis mulle väga meeldib, on kohati sarnane Bukowski romaanidega, viis mu viimaks selleni, et lugesin ühe tema romaanidest lõpuks ka läbi.

See oli mul tegelikult juba ammu plaanis, aga miskipärast kuidagi ei olnud seda kättevõtmist. Ühe kinkekaardi abiga ostsin endale Bukowski „Post Office’i”. Just nimelt inglisekeelse, sest eestikeelne oli ammu juba läbi müüdud, nagu ka kõik teised Bukowski tõlked, välja arvatud „Hollywood”. Ja seda viimast ma ei tahtnud.

Emotsioonid "Postkontorist"? Ma ei tea, justkui oli kohati hea, aga mitte päris selline, nagu ma olin arvanud. Ma justkui ootasin, et see on veel kurjema keelega ja peategelane on suurem egomaniakk. Ma ei tea, miks ma seda ootasin. Seega väike pettumus justkui oli.

Samas jälle nalja sai, oli toredaid väljendeid ja võrdlusi, väga ladus jutustus, kuigi lihtlausetes. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab peaaegu tavalise inimese siplemisest. Ilmselt loen üsna pea veel midagi Bukowskilt, näiteks „Women” kõlab paljulubavalt.

Sama kinkekaardiga sain väikese lisafinantseeringu abil endale ka Helme „Septembri”. Ka sellel olin ammu juba silma peal hoidnud. Esimesed leheküljekümned on loetud ja mulle juba praegu meeldib, mismoodi Helme kirjutab. Palju tuttavaid mõtteid, mida ei ole ise osanud või viitsinud kirja panna. Hea, et keegi seda minu eest on teinud. Ja paremini teinud.

Natuke on ka sarnasusi Bukowskiga. Ja "Sidrunite ja siilidega". kõik sellisest tavalisest inimesest, kes tunneb, et on pisike mutter kuskil süsteemis ja kui ta peaks katki minema, siis ta lihtsalt vahetatakse uue vastu välja.

Selliste mõtete käigus kaob ilusa elu tunnetus, alles jääb tühisus ja "why the hell I have to go through all this shit when anything never change". Mulle see meeldib, sest vahel tunnen täpselt samamoodi.