Kunstilisest udust, eelmise posti jätk

Nagu minu kiusamiseks kirjutas reedeses Päevalehes kirjanik Kärt Hellerma nii:

„Viimasel ajal lööb eesti proosas välja üks rahvuskultuuri omapära – armastus nalja ja naeru vastu. Aga see nali on natuke kitsapiiriline ja kohati ülimalt odav.

Romaanivõistluse käsikirjade valikus kippus pinnale jääma hästi vormistatud, aga toores ühiskonnakriitiline paatos, ühesõnaga eluline lugu. Veelgi parem, kui see lugu oli esitatud iroonilis-groteskses võtmes, viimse piirini karikeeritult.

Paistab, et irratsionaalne, poeetiline, peenemat kirjanduslikku kuulmist eeldav, tavareaalsusest hälbiv kujutamislaad ei leia sotsiaalkriitilise ja läbivalt depressiivsete fantaasiatega tembitud autorihoiakuga harjunud kriitikute seas enam mõistmist. /---/ Nad lihtsalt joonduvad tavaarusaama järgi, mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”.

Kogemus ütleb, et ainult argielust materjali ammutav kirjanik muutub varem või hiljem pessimistiks ja resigneerub. Mäss „paha” ühiskonna vastu näib küll pakkuvat ammendamatut loomearsenali, aga viib ikkagi ummikusse ja tekitab vaid üha šokeerivamaid vägivallafantaasiaid – nii nagu maailmakirjandus, -kunst ja -film on tõestanud.”

Ei saa kuidagi nõus olla kirjanik Hellerma arvamusega. Just eelmises postituses kirjutasin, et mulle meeldib lugeda selliseid iroonilisi, elulisi ja sotsiaalkriitilisi raamatuid. Ma ei ole kunagi viitsinud lugeda kunstilist udu (A. Laasiku väljend „Püha Tõnu kiusamise” kohta). Võib-olla kunagi hakkab meeldima, aga praegu tunnen küll, et lilleline, kuskil teispoolsuses hõljuv ja une-reaalsuse-müstika piiril kõikuv proosatekst ei ole minu jaoks.

”... mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”. No milleks peaks raamat olema keeruline ja elukauge. Mida ma sellise infoga peale hakkan? Täpselt nagu muusika, peab ka kirjandus midagi mulle ütlema.

Tekst ei saa olla ilus lihtsalt ilusolemise pärast. Mingi mõte võiks ka ikka kuskil kirjas olla. Lihtsalt eputamine kõnekujundite või metafooride või võimalikult segasema lauseehitusega on igav ja tüütu.

Kui midagi on öelda, siis ütle, aga nii, et teised ka aru saavad.

Mis vägivallafantaasiatesse puutub, siis need on küll läinud järjest jõhkramaks (parim näide - "Ameerika psühhopaat"), aga samas ei saa ka öelda, et elu meie ümber oleks kuidagi vähem vägivaldne. Kas seda peaks raamatust lugema? Ma ei tea, kui mitte otsida eeskujusid, vaid püüda mõista, mida autor sellega öelda tahab, siis võib ju olla.

Üldiselt usun ma, et parim materjal kirjutamiseks on ikkagi elu ise ja meie haige ühiskond (see viimane on fakt, mitte arvamus). Eluline lugu ei tähenda ju elulugu või tükki stiilis "mina ja minu saavutused ning läbikukkumised".

Kunstilist udu loen siis, kui targemaks saan.

Paar raamatut

Kellegi vihje teemal, et sari „Califonication”, mis mulle väga meeldib, on kohati sarnane Bukowski romaanidega, viis mu viimaks selleni, et lugesin ühe tema romaanidest lõpuks ka läbi.

See oli mul tegelikult juba ammu plaanis, aga miskipärast kuidagi ei olnud seda kättevõtmist. Ühe kinkekaardi abiga ostsin endale Bukowski „Post Office’i”. Just nimelt inglisekeelse, sest eestikeelne oli ammu juba läbi müüdud, nagu ka kõik teised Bukowski tõlked, välja arvatud „Hollywood”. Ja seda viimast ma ei tahtnud.

Emotsioonid "Postkontorist"? Ma ei tea, justkui oli kohati hea, aga mitte päris selline, nagu ma olin arvanud. Ma justkui ootasin, et see on veel kurjema keelega ja peategelane on suurem egomaniakk. Ma ei tea, miks ma seda ootasin. Seega väike pettumus justkui oli.

Samas jälle nalja sai, oli toredaid väljendeid ja võrdlusi, väga ladus jutustus, kuigi lihtlausetes. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab peaaegu tavalise inimese siplemisest. Ilmselt loen üsna pea veel midagi Bukowskilt, näiteks „Women” kõlab paljulubavalt.

Sama kinkekaardiga sain väikese lisafinantseeringu abil endale ka Helme „Septembri”. Ka sellel olin ammu juba silma peal hoidnud. Esimesed leheküljekümned on loetud ja mulle juba praegu meeldib, mismoodi Helme kirjutab. Palju tuttavaid mõtteid, mida ei ole ise osanud või viitsinud kirja panna. Hea, et keegi seda minu eest on teinud. Ja paremini teinud.

Natuke on ka sarnasusi Bukowskiga. Ja "Sidrunite ja siilidega". kõik sellisest tavalisest inimesest, kes tunneb, et on pisike mutter kuskil süsteemis ja kui ta peaks katki minema, siis ta lihtsalt vahetatakse uue vastu välja.

Selliste mõtete käigus kaob ilusa elu tunnetus, alles jääb tühisus ja "why the hell I have to go through all this shit when anything never change". Mulle see meeldib, sest vahel tunnen täpselt samamoodi.

Jalakäijad Helsingis

Pühapäeval käisime Soomes, täpsemalt Helsingis. Kuna Viking Line’i kinkekaarti ähvardas aegumine, oli viimane aeg tasuta edasi-tagasi reis ära kasutada. Valisime välja mõningad kohad ja paigad, mida vaadata ja orienteerusime jalgsi kaardi järgi mööda linna.

Lühikokkuvõte neile, kel tööajast pikalt aega lugeda ei ole:

Läksime sadamast risti-põiki mööda tänavaid kuni olümpiastaadionini, vahepeal kõrvalepõikeid tehes, tulime alla tagasi Tähetorni juurde, siis otsisime Pizza Huti (kus hinnad nii kõrged, et politseil oleks ehk üht-teist uurimist) ja erinevate konksudega tagasi sadamasse. Kokku umbkaudu 16-18 km.

Vähe pikem jutt reisist:

Kuna mul esineb tänapäeval harvaesinev kõrvalekalle – nimelt ma ei armasta väga (õigemini pikalt) reisimist –, siis niimoodi jalgsi võõras linnas turistitamine on päris tore. Lihtsalt mõnus oli ringi jalutada ja igal hetkel midagi uut avastada. Tegelikult oli see reis meil justkui piknik Tallinnast väljas, sest võtsime ise seljakotis söögi-joogi kaasa ning einestasime kuskil tiigiga pargis.

Nagu tavaliselt ikka, koosneb sightseeing peamiselt erinevatest hoonetest. Nii ka seekord. Mitmedki erakordselt koledad hooned (ooperimaja, kui ma ei eksi, linnateater, kui ma ei eksi ja mingi suur maja veel) nägid välja üsna nagu Vändra kultuurimaja. Need, kes seda silmapaistvat arhitektuuriõudust näinud on, teavad millest jutt. Samas Helsingi toomkirik oma kõrge trepiga oli päris uhke. Mõistetavalt olid projekteerijad ja ehitusmehed kõigevägevama valvsa pilgu all oluliselt hoolsamad.

Tuletan igaks juhuks meelde, et minu arhitektuuriteadmised piirduvad joonia ja korintose sambal vahetegemisega, seega hindan maju sellest aspektist, et kas need mulle meeldivad või mitte.

Soomes meeldib mulle kõige rohkem see, kuidas loodus on end igale poole nähtavale sättinud. Kui Tallinnas näitab end vaid Lasnamäe paekanal, siis Helsingi on graniidikünkaid täis ja need näevad linnas väga head välja.

Peaaegu oleksime saanud ka kultuuridoosi – piilusime sisse Picasso näitusele, mille ukse taga lookles hommikul järjekord. Hiljem oli saba ära hajunud ja ma aiman, miks. Kummaliste piltide vaatamise eest võeti 16 eurot. Seda raha ei olnud me nõus välja käima. Samuti ei olnud ma nõus maksma pubis tavalise pilsneri eest 6.50 ja mereloomaaia eest 14 eurot. Kadepung, mõtlete. Õigesti mõtlete, masu aeg ju.

Jah, tunnistan üles, et tervet päeva me siiski jala ei käinud. Metroos sõitmise meeldetuletamiseks (Annil kogemus Peterburiga, mul Moskvaga) sõitsime ka Helsingis umbes 40 sekundit metroos. Sellele eelnes 20 minutiline arutelu, kuhu poole me peaksime siiski sõitma ja kuhu poole kumbki metroorong parasjagu läheb. 40 sekundi sisse mahtus kiirendus, natuke kiirsõitu ja mahapidurdus. Kahju, et Tallinnal ei õnnestunud nõuka ajal võimudelt metrood välja kaubelda. Oleks tore, sest nii kiiret ühistransporti teist ei ole.

Kokku jalutasime mööda linna umbes kaheksa tundi, millest oli jalgsi seiklemiseks enam kui küll.

Maast, aga ka ilmast

Big Banki probleem, paistab, lahenes. MM-i lõpuks Anete enam liivakastis tuuseldavat Uudmäed ei kartnud. Ei teagi, milles asi oli.

Augusti lõpp on käes ja varsti algavad kõigil kiired ajad. Minul aga läheb kõik edasi nii, nagu ennegi. Vahepeal on isegi kade meel pisut, et ei saa ise töö kõrvalt kooliga rabada ja siis jonnida, et kiire on ja midagi ei jõua teha. Lahe aeg oli kooli ja tööga koos mässamine, kui nüüd tagasi mõelda.

Muidugi on mul võimalus seda järgmisel aastal jälle teha, kui ise vähegi viitsin ja erinevad otsused ära otsustan. Eks paistab, ma venitan seda mõtet veel natuke, umbes järgmisse kevadesse.

***

Maale pole ka ammu jõudnud – viimati vist juba kuu aega tagasi. Mingil põhjusel on reisimine üsna tüütuks muutunud. Võib-olla seepärast, et sel kuul oleme mitmel pool käinud, võib-olla ka seetõttu, et Anete on nüüd uudishimulikkus ise, ega taha rongis enam paigal püsida. Kahetunnise mässamise järel olen ise juba väsinud, aga temal on vaja vaadata, mis vaguni prügikastis sisaldub ja otsida üles kõik lastest kaasreisijad, kellele nägusid teha ja kelmikalt naeratada.

Järgmisel kuul peaks ikkagi kindlasti käima, kes teab, kauaks neid ilusaid suviseid ilmu veel jätkub. Siis saaks järgmise reisi planeerida kuhugi varasügisesse, mis on praegu mul vaieldamatult kõige oodatum aastaaeg.

***

Rohkem polegi midagi ette kanda. Spordirindelt kaks uudist – hakkas Hispaania velotuur, kus ässade kõrvale trügib ka Taaramäe (Vändra omad teavad, kellega tegu), talle tuleb kaasa elada, üsna tõenäoliselt teeb ta juba tänavu mingil kujul Eesti rattaspordi ajalugu. Teiseks – mu enda velotuuril on väikesed pausid sisse tekkinud ja pole nii palju sõita saanud kui tahaks. Kuskil 1000 km on suvega koos, aga plaanist olen kuskil 200K maas.

Mis on viga Big Banki reklaamil?

Peab veel eluskatseid tegema, aga kolm korda on piisav tõestus – mu laps kardab hüsteeriliselt Big Banki neid kaht klippi, mis tulevad enne ja pärast Berliini kergejõustiku MM-i ülekandeid.

Muudelt reklaamidelt ei ole võimalik tema pilku ära saada – ta vaevu pilgutab silmi, kui telekas saavad oma aja pesupulbrimemmed ja muud tegelased.

Eile aga jooksis ta Big Banki reklaami peale teleka eest minema, nii kaugele kui 1-aastase jalad kandsid ja hakkas lohutamatult nutma. Arvasin, et ta sai kuskil haiget, aga kõik paistis korras olevat.

Õhtul hiljem sattus ta nägema veel kahte Big Banki klippi. Niipea kui esimene algas jooksis ta madratsini ning viskus nuttes pikali. Siis tulid mingid muud reklaamid vahele,ta rahunes maha ja hakkas uuesti telekat vaatama. Seejärel asus Uudmäe jälle Big Banki laenuraha eest kolmikut hüppama ja tütar roomas kiiruga madratsilt maha, jooksis esikusse ning karjus kui ratta peal.

Ma ei ole ammu midagi nii kummalist näinud. Mis sellel reklaamil küll viga on??

Jalgratastega Paljassaarel

Üle väga pika aja ja vist alles teist korda õnnestus sel nädalal käia Anniga koos ratastega sõitmas. Rattad ostsime muide eelmise aasta augustis. Kui elada kõigist võimalikest lapsehoidjatest, ehk meie vanematest nii kaugel, pole ime, et ei õnnestu eriti kuskil koos käia.

Nüüd oli Anni ema meil ja ilmad ka ilusad, nii et teisipäeval tegime tiiru Paljassaare tippu. Enne vaatasime üle ka Pikakari ranna, mille kohta olen palju kiidusõnu kuulnud. Vette me küll ei roninud, viskasime niisama pilgu peale. Täitsa okei rannajupp, inimesi kah vähe.


Paljassaare tippu pääseb üsna lihtsalt, vaid natuke tuleb sõita mööda kruusateid ja metsaradasid. Mu asfaldiharjumusega ratas sai metsavahel sõita pea esimest korda. Paljassaare ise on kena. Kuigi on näha, et nõukogude ajal käis seal aktiivne militaar- ja tööstustegevus (viimast viljeletakse seal praegugi), on seal siiski rahulik ja üldse mitte Tallinna moodi.

Ma miskipärast arvasin, et see poolsaar on sarnane pigem ranna-alaga, kus maismaast saab sujuvalt meri. Üllatuseks avastasin, et seal on hoopis üsna kõrge, järsk ja kivine serv. Vaade oli muidugi ilus – suured jääaegsed kivilahmakad ja üsna kõrged lained. Lisaks vaade Kopli poolsaarele, mis on otsani täis ehitatud (seal pesitseb teatavasti Balti laevaremonditehas – BLRT).

Kuigi me ei näinud seal kedagi (kui välja arvata metsvaarikaid sööv paljas mees, kes oli T-särgi kummaliselt ümber strateegiliste kehaosade keeranud), paistab poolsaare tipp siiski olevat üsna käidav koht, kui sissetallatud-sõidetud radade järgi otsustada.

Lisaks asub just poolsaare tipus võssa kasvanud hiiglaslik betoonrajatis, mis minu kogemuse põhjal peaks kujutama endas kas endist suurtükipesa või siis helgiheitja varjendit. Kumb see täpselt on, ei olnud aega lähemalt uurida. Ka ei ole ma kindel, kas on tegu osaga Peeter I aegsest merekindlusest või on tegu nõukogudeaegse rajatisega. Teades, millist betooni valati Peeter I ajal, võib see olla pärit ka sellest ajast.


Kaldajärsak oli kohati ka piiratud betoonpostide vahele mässitud okastraadiga. Ei teagi nüüd, kas see pidi hoidma kedagi alla kukkumast või vastupidi – kaldast üles pääsemast..

Igatahes on Paljassaare tipp väärt ülevaatamist, kasvõi ilusa kivise ranniku pärast.

Postimehe ringkaitsest veel

Ikkagi pean korra veel sõna võtma eelmise postituse teemal. Lugege seda Küllike Roovälja arvamust ja siis vastake järgmistele küsimustele:

1)Kas olete elu jooksul lugenud mõttetühjemat ja vähem argumenteeritud arvamuslugu?
2)Kas oleksite kunagi uskunud, et sellist lugu sunnitakse kirjutama suurepärane ajakirjanik Küllike Rooväli?
3)Kas oleksite uskunud, et Rooväli nõustubki midagi sellist oma nime all avaldama?
4)Kas on teil veel kahtlusi, et Postimees tegeleb oma töötaja(te) ringkaitsmisega, mitte aga asjast rääkimisega?

Igaks juhuks toonitan üle järgmised lõigud Roovälja arvamisest:

”Erinevalt pealinna pagariemandaist ei pea ühe tänapäevase skandaalikese või hapukurgiaja-uudise kergitamiseks naaberõuel sugugi pärmi kasutama. Soojal suveajal piisab mõnest lõbusast laulust, klaasist veinist, grupist elevil inimestest kirikuõuel jutlemas ning kitsukest pühamut uudistamas.”

Mõni lõbus laul ja grupp elevil inimesi!?!? Reaalsustajuta lugu.

” Diskoripult kirikus? Aga palju on pealinnas kirikuid, kus helipult puudub? Üksikud ehk. Et kirkus tantsitakse, lauldakse, pilli mängitakse, pole tänapäeval nüüd küll miski ime.”

Ei vaja lisakommentaare. Pilli mängitakse...kas me räägime samast üritusest ikka??

Olen väga ja väga pettunud. Raske uskuda, et inimene, kelle lood lugesin varem läbi juba selle pärast, et seal all oli tema nimi, on pidanud midagi niisugust avaldama. Selge, et surve või käsk kõrgemalt poolt, aga ikkagi. Sügavalt kahju. Loodetavasti kirjutas Rooväli seda teksti vähemalt pisaratega võideldes.

Mulle hakkab tunduma, et siin on peidus rohkem kui Saagim ja kirikudisko. Kuidas muidu saab ühe väljaande arvamus toimunust nii kardinaalselt erineda KÕIGI teiste Eesti meediaväljaannete omast. See ei ole võimalik. Midagi siin veel on...

Oijah.