Sügis

Kui käia poes ringi niisama, siis leiab kümnete tuhandete eest asju mida tahaks osta. Aga kui otsida üht kindlat asja, aknateipi näiteks, ei ole võimalik seda muu kola seest üles leida. Ma arvan, et see on mingi poepidajate filosoofia - otsi, otsi üht asja, siis näed vahepeal hoopis muid asju, unustad lõpuks mida sa otsid ja ostad hoopis muud stuffi. Milline kena loogika!

Aga jah, ilmad juba väga hullud, tuul puhub ühika akna vahelt sisse, nagu lahtisest laudauksest. Ok, toas on siiski veel enam-vähem, aga naabrimutt, kelle eesmärk on vist siit ilmast kopsupõletikuga lahkuda, hoiab köögi akent pärani lahti, endal kaks kampsunit seljas ja teetass käes. Ja mis värsket õhku saab Pärnu mnt. poolt tulla?!
See lugu tuletab mulle meelde üht vene maalikunstnikku (või oli ta kirjanik?), kes kuulis, et värske õhk on tervisele kasulik ja sundis seepeale tervet perekonda rõdul magama, seda ka talvel. Arvake ära millesse see mees suri?

Igatahes praegu on varbad hüpotermia piiril, aga tuju on ikka hea. Sellele aitab kaasa selline bänd nagu Velvet Revolver. Mõnus rock. Kuulake, kes viitsib.

Over and out.

Väraaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!!!!!!!!

Mulle meeldib sporti vaadata. Tore on näha ehtsat emotsiooni õnnestumisest või ebaõnnestumisest. Kuna viimasel ajal on tekkinud võimalus jälgida Eurosporti, siis on hakanud ETV spordiülekannete juures üks asi häirima. Kommentaarid. Professionaalsuses pole küsimus - Osila, Kaljuveer, Säärits teavad, millest nad räägivad. Lihtsalt oleks tore kui nad räägiksid mõnuga. Nende jutust on kohe tunda kui raske neil seal olla on. Nii aeglane, pikkade pausidega - isegi 100 meetri finaal ei pigista Osilast emotsiooni välja. Ka sportlased hakkavad aeglasemalt liigutama, kui eesti omad kommenteerivad. Oda muudkui lendab ja lendab nagu aegluubis ja sõnad muudkui venivad ja venivad.

Eurospordis on asi natuke teisiti. Visatakse nalja, juletakse mikrofoni naerda, lõõbitakse üksteise kallal, naerdakse teise vääratuste üle, lobisetakse tühjast-tähjast. Ning samas põrutatakse fakte, analüüse, arvamusi, ennustusi, telgitagust. Sport ON meelelahutus, võtke seda kui tõsiselt tahate. Eurospordi mehed teevad meelelahutust. Ma ei kujutaks ette, et ma vaatan otsast lõpuni kaheksa tundi kestva Tour de France'i etapi, kui seda kommenteerib keegi eesti omadest. Eurospordist ma vaatasin selle lõpuni ja mul ei olnud igav.

Kiidame ka. Jurtšenkot. Ainus eesti kommentaator, kes julgeb tõsta häält, kui pinge tõuseb, julgeb naerda kui midagi naljakat juhtub ja ei karda teha vigu. See mees teeb meelelahutust ja nauditavalt.

PS. Ja ärge öelge, et mine tee ise paremini. Ei lähe. Sest ma paneksin ka Osila magama oma jutuga. Aga mulle meeldib vaadata ja kuulata, seepärast õiendangi.

Igast tegemised

Siit tuleb jälle üks postitus. Kas te ikka jõuate need kõik ära lugeda, mis ma siin hoogsalt valmis trükin? Kahtlane.

Igatahes on mul nüüd mõned vabad päevad enne kui algab jälle töö ja kool. Oma suureks üllatuseks sain ma alles täna teada, et kool ei hakka mitte 27ndal augustil, vaid hoopis 3ndal septenbril. Oh seda rõõmu! Nüüd saan tervelt nädala käia tööl ilma koolita! Tegelikult ma väga ei põe, sest üks semester on niimoodi paarisrakendis juba läbitud, ehk saab edaspidi ka hakkama. Muidugi seekord on vaja veel ka kirjutada seminaritöö, bakatöö ja teha praktika. Minu väike peake ei võta neid kõiki üldse korraga vastu, nii et muret ei ole veel tekkinud.

Tööl niipalju uudist, et õige rühmaülem tuli Brüsselist tagasi. Ma käisin täna korra töölt läbi ja juba nägin, et igav meil edaspidi küll olema ei hakka. Ülemusel on hoog sees ja pea mõtteid täis.

Olen avastanud endale uue spordiala, millest enne midagi ei teadnud. Squash. Täiesti hull, kuidas see seinatennis keti maha tõmbab. Väga kiire mäng, kus tuleb ruttu reageerida ja kombineerida. Kõige mõnusam on see, et pallile pole vaja järgi joosta - igas küljes on seinad ees :) Igatahes mulle see mäng meeldib ja tund aega annab paraja koormuse, et end vormis hoida.

Veel olen pooleli ühe raamatuga - "Bourne'i ülemvõim". Järg "Bourne'i identiteedile". Viimasel ajal ei taha kuidagi edeneda see raamat, seitsesada lehte on veel jäänud. Aga eks ma pean siis tööle kaasa võtma selle raamatu, siis peaks kiirelt läbi saama.

Teine põhjus, miks mul lugemiseks enam aega ei ole (esimene põhjus on squash), on kitarr, mille kallis Anni mulle sünnipäevaks kinkis. Eks ma olin neid juba enne poes vaadanud, aga nagu Anni ütles, poleks ma ise seda niipea veel ostnud. Nüüd ma harjutan, nii et sõrmed krampis ja valusad. Ära ei ole tüüdanud ja mõni asi juba nagu tuleks välja ka kui ühe kõrvaga kuulata:) Igatahes väga lahe on. Aitäh, Anni, veel tagantjärelegi!

Nüüd vist sai üsna ammendav ülevaade minu vahepealsetest tegemistest. Ma püüan ikka need mõned minutid leida ja siia midagi kirjutada. Miks ma muidu selle blogi üldse tegin?!

Lugemisest

Noh, miks nii pikad näod? Ei oodanud nii ruttu uut postitust, jah? Pole hullu, minu viga, ise olen süüdi, et nii vähe kirjutan. Aga kui on käimas 48 tunnine "tööpäev", siis võib vahel tekkida olukord, kus järgmiseks tegevuseks on valida kas vaadata paljaste naiste väänlemist TV1000-s või siis kirjutada blogisse uus sissekanne. Ma tegin selle mitte just kõige raskema valiku ja nüüd üritangi midagi asjalikku genereerida.

Täna avastasin, et lugemise juures on asju, millele ma varem ei ole tähelepanu pööranud. Nimelt kui lugeda kogu aeg kirjandust, mis on täis sügavaid, peidetud ja tarku mõtteid, millede ridade vahelt väljakiskumine nõuab päris tublisti aega ja veel rohkem vaeva, siis võib tekkida olukord, kus lugemine muutub millekski töö sarnaseks ja ei paku enam naudingut.

Minuga juhtus just nii. Oma osa selles on muidugi ka koolil, kus eeldatakse, et me vabal ajal loeme ainult Miki Hiiri ja iimeile ning seetõttu surutakse kaela jamesjoyceilikke teoseid, mille autorid ka ise päris täpselt ei teadnud, mida nad öelda tahtsid. Sellest tekib trots ja ei viitsigi enam midagi lugeda.

Mul olid suveks hirmsad plaanid lugeda läbi suur hulk raamatuid, mida olin ammu tahtnud ette võtta. Kuid kui suvi kätte jõudis, kadus ka lugemise isu. tegelikut isu oleks olnud, aga ei suutnud kuidagi algust teha. Siis aga avastasin kavala nipi kuidas ennast lõksu püüda - vahepeal tuleb lugeda ka midagi lihtsat, põnevat ja huvitavat, kus ei oleks mingeid peidetud vihjeid ega pikki lauseid (kes ootas mingit andekamat laendust - sorry).

Kes vähegi kannatab ulmekaid, võtke ette "Enderi mäng" ja peale 20 lehekülge ei pane te seda enne käest kui olete selle läbi lugenud. Boonusena saate kaasa ootamatu lõpplahenduse. Kui olete lõpuni jõudnud, märkate, et see oli üle tüki aja üks teos, millel te aegajalt leheküljenumbreid ei vaadanud.

Minu lugemisisu tuli tagasi ja sellega koos ka kirjutamie tuju. Ei ole vaja lugedes kogu aeg punnitada ja üritada sellest midagi õppida. Mõnda asja võib ju ka meelelahutuseks teha.

Kui kellelegi muidugi on näiteks Thomas S. Eliot meelelahutus, siis palun väga. Siis on tegu lihtsalt tasemevahega ja tema jaoks on "Bourne'i identiteet" sama mis Säästumarketi brožüür.

Minu jaoks ei ole.

Midagigi

Jälle pole peaaegu kuu aega midagi kirjutanud. Ma olen vist ikka võimatult laisk.

Vahepeal käisime Soomes, Anni kasuisal külas. Kolm päeva olime Hankos ja Lappohjas. Väga tore oli, kuigi ilmad ei olnud meie vastu eriti lahked.

Puhkus on muidugi juba ammu läbi, töö käib täie hooga, ilma mingisuguse vileta. Kummaline, et siis kui puhkus oli, polnudki nagu midagi teha, aga nüüd kui tööl tagasi, tahaks kohe eriti hea meelega puhata. Kummaline on see mõistus mu peas.

Ehk siis...kui midagi põnevat toimub, siis ma luban, et üritan selle ka kirja panna siia. Seniks nautige täiesti tavalist Eestimaa suve.

vürtsikas kookos ja stiilne 13

Nüüd on veel alla nädala puhkust jäänud, aga ei oska selle ajaga midagi pihta hakata. Võiks ju lugeda, aga pole sellist tuju juba tükk aega, võiks netis istuda, aga see tüütab umbes tunniga. Peaaegu selline tunne on, et läheks hea meelega tööle. See ei ole ju normaalne, et üks täie tervise ja mõistuse juures eestlane niimoodi mõtleb. Eks ma püüan mingit tegevust endale leiutada. Täna näiteks koristasin tuba.

Eile oli musi sünnipäev. Õhtul käisime Anni sõbrannadega söömas. Sellises kohas nagu Elevant. Ilmselt on tegu mingi indiapärase kohaga. Nagu selgus, midagi sellist oligi. Tellisime lõhe kookosekastmes. Lõhe oli küll, aga kookost ma küll kuskilt ei leidnud, kaste maitses väga teravalt ja meenutas rohkem tuhandepiprasousti. Ega see vist tegelikult nii hull ei olnud, ma lihtsalt ei armasta vürtsikaid toite, mis praegu hirmsasti moes on, vaid söön hea meelega hoopis kartulit ja hakklihakastet. Seega on mul väga lihtne, pole vaja mingeid imevigureid, peaasi et kõht täis saab. Aga tähtsa päeva puhul võib ka midagi teismoodi proovida.

Restoran ise ei olnud õnneks üldse nii pidulik ja poose kui ma kartsin. Ma lihtsalt ei või kannatada seda trianglit, mis peenetes restoranides söömisega kaasas käib. Piisab tavalisest viisakusest, miks teha tsirkust kogu selle veini nuuskimise, keerutamise, kolme erineva kahvli, taldriku ja eelroogade, salatitega? Söömine on inimese loomulik tegevus, sinna ei saa midagi parata. Ma ei usu, et keegi niisama söömisest võiks ära tüdineda, näiteks hingamiseks ei ole meil ju mingit eetikakoodeksit ega eelroogasid ja seda suudame me teha ilma mingi jantimiseta. Kuigi, jah, jooga muidugi on... . Igatahes ei saa mina sellisest poosetamisest aru, see tundub kuidagi üleliigsena - nagu oleks söömine midagi koledat, mida tuleb ilusaks teha.

Peale seda päris korralikku kõhutäit läksime Anniga kinno. Eeskavas oli Oceans 13. Vot nüüd pean ma küll taganema mitmest oma varasemast põhimõttest. Esiteks: mõne filmi puhul ei ole järjed esimesest osast halvemad. kuigi lugu üldjoontes oli tuttav ja lõpp aimatav (küll nad oma röövi ikka tehtud saavad), siis see, kuidas nad oma eesmärgini jõuavad, vajab nägemist. Teiseks: suur hulk kuulsusi koos ei tähenda alati katastroofi. Selle filmi seltskond on ülimalt võrdne ja keegi ei püüa kedagi üle mängida.

Kokkuvõttes väga-mega-ülistiilne film, mille peen huumor ja iroonia teevad väga nauditavaks. Kõik kolm osa on lihtsalt suurepärased. Peaks kaks esimest üle vaatama uuesti. Igatahes, kellele sellist stiili filmid meeldivad, vaadake ja teil on terve päeva mõnus kelmipilk silmis ja irooniline naeratus suunurgas.

Pool tiiru Eestile peale

Plaan minna vähemalt kolme autoga meie armsale vabariigile tiiru peale tegema, kukkus haledalt läbi. Pool nädalat enne üritust oli järgi umbes viis inimest, kellel polnud mingit head põhjust, miks mitte kaasa tulla. Ka mul endal oli pikalt nuputamist, kuidas edasilükkamatud asjad tehtud saaks nii et retk ära ei jääks. Lõpuks õnnestus mul kaasa teha pool marsruudist, ehk siis Aegviidust läbi Ida- ja Lõuna-Eesti Vändrasse.

Õhtul enne reisi sain Arendilt teada, et minemas on ainult tema ja Erkki. Algsest viieteistkümnest inimesest oli järgi kaks! Kui naeru pidama sain, leppisime kokku, et mina ja Anni liitume viienda juuli hommikul, kui nad on saartelt tagasi jõudnud. Nii ka läks. Mina sain oma laskelaagri tehtud ja reisilised olid jõudnud just Tallinna lähedale Aegviitu. Hommikul sõitsime rongiga sinna ja tõstsime asjad autosse.

Selleks ajaks oli Arendil ja Erkkil läbi sõidetud juba peaaegu tuhat kilomeetrit - tegid mõlemale saarele tiiru peale ja avastasid mitmeid ilusaid telkimiskohti. Järgmine sihtkoht oli Narva (ja kõik, mis tee peale jääb). Korra peatusime Põhja-Eesti pangal ja imetlesime vaadet. Umbes üheksa kilomeetrit enne Narvat saime aru, et hakkame piiri lähedale jõudma - katkematu veokite rivi tee servas tuletas meelde Eesti ja Venemaa suhete olemust. Erkki loendas kokku 211 rekkat.

Narvas olles tuleb kindlasti ära vaadata kindlus, millest pool on Venemaal ja pool Eestis. Hiiglaslik 17. sajandi ehitis on ülihästi säilinud ja jätab väga võimsa mulje. Hoiatuseks - enne tehke selgeks, kas teate, kus see kindlus asub. Meie otsisme lampi ja pooljuhuslikult leidsime üles. Muidugi hea külg oli ekslemisel see, et nägime Narva mitte kõige väiksemat raudeejaama ja Jaanilinna elektrijaama teisel pool piirijõge.
Ühtegi narkomaani nägemata ja ühtegi eestikeelset sõna kuulmata liikusime edasi - õigemini tagasi, sest edasi hakkas juba Venemaa. Öö veetsime Omedu jõe suudmes, Peipsi ääres. Grillisime liha, jõime õlut ja olime mõnusad.

Hommikul (kell 12) pakkisime kola kokku, sõime hommikust ja jätkasime sõitu. Järgmine peatus oli Tartus. Tankisime, nii endid kui autot ja võtsime kursi Eesti katusele, Haanjasse. Teel hakkas koledal kombel vihma sadama ja Munamäe otsa pidime ronima päris tugevas sajus. Sellest hoolimata sai meil Anniga tornis käidud. Kuna Anni kardab kõrgust, siis oli see temalt päris suur eneseületus. Vihm, tuul, tagurpidi vihmavari ja 346 meetrit üle merepinna - isegi Batmanil oleks kõhe hakanud.

Mõningase veenmise peale oli Arendi nõus sõitma ühte kohta, mida paljud vist külastanud ei ole - Eesti Vabariigi lõunapoolseimasse punkti, Naha külla. Lugematul hulgal halbu teid ja poriloike hiljem jõudsime kohale. Selgus, et kogu Naha küla koosneb ainult ühest majapidamisest. Pidasime auto talu kõrval kinni ja jalutasime paar kilomeetrit läbi metsa. Tee servas hoiatasid kollased sildid eesti piiri ületamise eest. Kui kõigil jalad märjad ja otsaesine higine, jõudsime tõepoolest eesti lõunapoolseimasse punkti. Sealt edasi ei olnud enam kuhugi minna - nii otse ees kui paremal oli Läti vabariik. See koht on tehtud väga ilusaks - lõkkeplats, puumajake, kus saab magada ja külalisteraamatusse kirjutada ja ka kuivad küttepuud olid olemas. Meie ei hakanud sinna laagrit ehitama, vaid rändasime tagasi, et sõita oma ööbimispaika, Pühajärve äärde. Õhtul vihma ei sadanud, tegime lõket ja valmistasime tuhakartulit. Kõik olid väga väsinud ja kaua ei viitsinud keegi üleval olla.


Hommikul ärkasime vihmapladina peale. Sadas tihedalt ja pikalt. Sajuperioodide vahel õnnestus meil laager ja prügi kokku korjata ning ilma pikema passimiseta alustasime koduteed. Keegi ei viitsinud enam kuhugi minna, ilm oli halvim võimalikest ja seega olime enne kolme juba Vändras. Paari tunni pärast istusime mina ja Anni rongi, et jõuda õhtuks Tallinnasse, kuna Annil vaja tööle minna.

Kokkuvõtteks - reis oli väga lahe, kahju ainult, et ei õnnestunud tervet trippi kaasa teha. Aga parem varblane peos kui niisama kodus istuda.

PS. Pilte saate näha fotoalbumi lingi alt, mida ülima hoolega haldab Anni.

PS 2. Viljar, otsi omale uus anum, kuhu õllekorke panna - sinu kogu täieneb hulgaliselt.